«Läksin oma lapse isast lahku ja ta oli vägivaldne mu vastu. Ja mul ei olnud elukohta, kuhu minna. Läksin Tartu sotsiaalteenistusse ja küsisin abi,» räägib saates 28-aastane Kerli. Möödunud aastal sai naine endale ja oma kuueaastasele pojale sotsiaalkorteri Rahu tänaval. «Kõik oli väga hea, ma olin väga rahul selle korteriga – ühetoaline, eraldi köök, vannituba, eraldi WC, panipaik,» sõnab naine.
Mõni aeg hiljem avastas Kerli oma uuest kodust suure ehmatusega lutikad. «Alguses ma nägin oma lapsel mingeid imelikke punne. Ma ei osanud reageerida, mõtlesin, et võib-olla mingi allergia lõi välja või midagi sellist,» meenutab naine. Oma emaga konsulteerides tekkis kahtlus, et korteris võivad tõepoolest elada lutikad. «Ma olin šokis, keerasin voodi tagurpidi. Otsisin nii-öelda hirmuga, et kas tõesti on või ei ole. Ja kui ma lõpuks pea tõstsin, siis kardina kroogete vahe oli lutikaid täis.» Kerli põgenes korterist suure ehmatusega ja ei julgenud sealt isegi mitte midagi kaasa võtta.
Kuigi Kerli kehal lutikahammustusi näha ei olnud, siis tema pojal lõid need välja eriti tugevalt, kuna lapsel on putukahammustuste allergia. Naine võttis kohe ühendust sotsiaaltöötajaga, kes lubas, et korterisse tuleb juba järgmisel päeval lutikatõrje. Kui naine pärast kahjuritõrjet korterisse naasis, märkas ta seal endiselt elusaid lutikaid.
Mitmed tõrjed ei suutnud probleemi lahendada ja Kerli oli sunnitud koos oma pojaga pidevalt kolima ühelt tuttavalt teisele, kuna mujal elamisvõimalust ei olnud.