ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: tõestisündinud lugusid hr Meriga ehk kuidas presidendist sai proua Mary Lennart (4)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väliskomisjoni liige
Uuendatud 29. märts 2024, 19:30
Copy
Vabariigi presidendi valimised. Lennart Meri valib Nõmmel, Nurme 40, kasti juures. 20.09.1992. FOTO: Tiit Veermäe/Rahvusarhiiv
Vabariigi presidendi valimised. Lennart Meri valib Nõmmel, Nurme 40, kasti juures. 20.09.1992. FOTO: Tiit Veermäe/Rahvusarhiiv Foto: Tiit Veermäe/Rahvusarhiiv

Lennart Meri, rahva seas hellitlevalt ka Lennu-Taadu, saanuks just praegu 95-aastaseks. Juku-Kalle Raid võtab kokku mõned lahedad episoodid Lennart Meriga seoses. Kusjuures üsna suvaliselt, sest tegelikult saaks neist mitu köidet. Muuhulgas on härra Meri olnud ka proua.

Kõigepealt tuleb tõe huvides märkida, et oma presidentuuri ajal ei olnud Lennart Meri mingi pooljumal, keda kõik ahnelt tsiteerivad või hardalt austavad. Vastuoksa. Lennu-Taadu oli täiesti «tavaline» president, enamus sõimas teda ametisoleku ajal, respekti hakkas kuhjuma alles pärast. Pole vaja vaielda. Võtke digarist lahti toonane ajakirjandus, Lennartile antakse kaikaga nii ülevalt kui alt. Küll oli ta ülbe Pärnu metanoolijoodikutega (valetades, et tema kodus pestakse viinaga ainult aknaid), küll ehitas maja Viimsisse Armuneemele, mis tekitas paksu viha ja kadedust (vrdl Toomas Hendrik Ilvese Ärma skandaaliga) jne jne.

Ilmselt on see mingi loodusseadus – ametisoleku ajal saab president ketukat. Vähe aega peale presidendiameti mahapanemist kasvas Merile aga külge geeniuse oreool ning pea ümber pühakurõngas.

Vinge naeratus
Vinge naeratus Foto: Wikipedia

Puhas naeratus

Oli endalgi Lennartiga läbikäimisi, aga veel rohkem tema heade ja kauaaegsete sõpradega. Tuleb kiigata oma arhiivi, seal on mõndagi alles.

Järsku astus sisse selgesti torssis Lennart Meri, kes oli kindel, et me hoopiski tinutame, pudel ettenägelikult lauajala taga peidus.

Geoloog Anto Raukas (1935-2021), Meri ekspeditsioonikaaslane jutustas mulle köögilauas kord Merist sedaviisi:

«Lennart oli elus suur näitleja, kuid laval ta vaevalt oleks hiilanud. Sama oli ju ka Voldemar Pansoga, kes oli küll suurepärane lavastaja, jutumees ja ideede genereerija, kuid filmis ja laval nägi üsna kahvatu välja. Paljud vanemad inimesed meenutavad heldimusega, kuidas Konstantin Päts neil pead silitas ja sülle võttis. Sama oli ju ka Lennartiga, kes väikelastel pead silitas ja süles kiigutas ning neilgi on aastakümnete pärast, mida meenutada. Olen Lennartit Eestis liikudes korduvalt saatnud ja näinud, kuidas ta on lapsi kilkama pannud, memmekesi küüditamisest rääkides pisarateni viinud ja noori kaunitare endasse armuma sundinud. Ei ole tema suhtes ükskõikseks jäänud ka selle maailma vägevad.»

Kui ma ise kord Lennartil Viimsis külas viibisin, küsisin südamlikku imestust teeseldes, kuidas ta küll nii totrasse kohta nagu Armuneeme kolida sai. Ise veel tark mees. Vana inimene, aga mere ääres tuul tõmbab kogu aeg. Meri vaatas mind mõtlikult tükk aega.

«Ah, ole vait», ohkas ta seejärel.

Ma mäletan – alljärgnevat on tsiteerinud ka kümned muud inimesed –, kuidas Meri armastas öelda, et sisepoliitika peab väikeriigi jaoks olema allutatud välispoliitikale. Nii ei saa Meri kui välispoliitiku tegevust vaadata lahus sisepoliitikast.

Episood Urmas Reinsalu ja Peeter Oleskiga

Urmas Reinsalu, kes töötas kunagi Lennart Meri kantselei direktorina (1998-2001), mainis kuulehes KesKus: «Tuletagem meelde Meri sisepoliitilisi samme: presidendikandidaadina Isamaa valimisloosungi »Plats puhtaks!» eestkõnelemine. Me kõik mäletame kroonikafilmist presidendivande andmise päevast luuda keerutavat kampsunis Merit!»

Meri sõber ja siinkirjutajagi kamraad Peeter Olesk (1953-2021) – kunagine kultuuriminister – meenutab aga, kuidas Reinsalust üldse kantselei direktor sai. Ummi kunes nimelt enne direktoriametit tükk aega kohusetäitja taburetil. Peeter Olesk:

«Oli hiline õhtu, kui me istusime Urmas Reinsalu kui EV Presidendi Kantselei direktori kt kabinetis ning tegime tööd. Järsku astus sisse selgesti torssis Lennart Meri, kes oli kindel, et me hoopiski tinutame, pudel ettenägelikult lauajala taga peidus. Seda polnud ja kuna puudusid ka klaasid ning tassid, pidanuksime jooma pudeli suust. Kohe Lennart Meri maha ei rahunenud, kuid ta vaibus siiski. Küsisin, miks ta noormeest narrib, sest Urmas on juba kaks aastat kt, mis pole normaalne. Järgnes vaikus. «Kas sa palgas oled kaotanud?» tahtis president oma kt-lt teada saada. «Ei ole,» vastas Urmas Reinsalu. Paari nädala pärast järgnes korraldus tema nimetamisest täievoliliseks direktoriks.»

Kuidas ta oma tahtmise sai?

Anto Raukas arutles:

«Kuidas ta kogu aeg oma tahtmise saavutas? Olen lugenud Hitleri lähikondlaste mälestusi, kes on kinnitanud, et nad sattusid Hitleri juures transiseisundisse. Ei, Lennart hüpnotisöör teadlikult küll ei olnud. Pigem oli Lennart pahur, kui tema aeglane ja monotoonne kõne kaasvestlejad haigutama pani.

Lennart oli aga tõepoolest silmapaistev parapsühholoog ja mõjus lähikondlastele oma teaduslikult seletamatute võimetega. Tema kõneosavust ei saa võrrelda Trotski või Hitleri omaga, kuid ometi sundis ta ennast kuulama.

Lennart teatas: «Kleepige siia paar marki ka süljega peale ja saatke teele! Paavst ootab juba!»

Ja ta sundis sind tahtmatult ka tegutsema ning seda isegi ebamõistlike lahenduste nimel. Näiteks vaatas ta mulle oma siirate lapsesilmadega otsa ja ütles: «Anto, palun tee see asi ära!» Hinges ma mõtlesin, et miks kuradi pärast ma peaksin seda tegema, aga ikka tegin. Ja nii need asjad tema ümber käisidki!»

Ekspeditsiooni-Lennart
Ekspeditsiooni-Lennart Foto: arhiiv

Kiri paavstile

Fakt on see, et Merile meeldis vigurdada ja ootamatuid lükkeid sooritada. Ja aegajalt ebakonventsionaalseid tegusid ette võtta, inimkeeli – pahandusi teha.

Lennart Meri esimene pressiesindaja (1992-1993) Mart Soidro meenutab:

«Kadrioru «esindusmeeskonna» moodustasid kaks käsundusohvitseri, kolm turvameest ja mõned inimesed valimised võitnud Isamaa valimisstaabist. Kadrioru kantselei uks oli kutsuvalt irvakil. Puhvetis müüdi Brežnevi ajal villitud konjakit ja Krakowi rasvast suitsuvorsti, lossi teise korruse fuajees laiutas raamatulett, kus üks tädike kord nädalas halvale paberile ja lugeja keskmisele maitsele orienteeritud trükiseid müüs.

Oli aasta 1992 ja maailma vägevad õnnitlesid Lennart Meri riigipeaks saamise puhul. Meie töökas, kuid kogenematu meeskond püüdis palehigis kõigile neile õnnitlustele vastata. Kõige olulisematele inimestele saadetavad tänukirjad vaatas president isiklikult üle. Nii ka Rooma paavsti puhul.

Loomulikult ei meeldinud Lennartile ebamäärast värvi ümbrik ja turvamehe konarlike varesejalgadega kirjutatud aadress.

Ta teatas: «Kleepige siia paar marki ka süljega peale ja saatke teele! Paavst ootab juba!» Järgmisel päeval soovis ta igaks juhuks veel kirja teksti kontrollida. Turvamees oligi paar marki peale kleepinud ja autojuht kibeles kirja juba postkontorisse viima. Kui ümbrik Lennartile toodi ja ta marke nägi, säras ta nagu kevadine päike – kiri paavstile ja tavalise postiga!»

President, lubage ma suudlen teie kätt!

Teadagi oli Meri suur soomeugrilane. Ja folgihuviline. Viljandi Folgil tolknes ta üsna algusest peale. Folgi pealik Ando Kiviberg räägib:

«Sellega seoses meenub üks lugu, kuidas meie staapi tuli kõne vabariigi presidendi kantseleist, et president oma kaaskonnaga on meie poole teel. Loomulikult läks kohe tohutuks saginaks lahti. Meri oli ikkagi jumalus tol ajal. Kellaaeg oli täpselt teada, aga nagu me kõik mäletame, president Meri ei hilinenud mitte kunagi, ta viibis. Ta oli plaaninud tulla täpselt Veljo Tormise loeng-kontserdi ajaks kultuurikolledži saali. Me ootasime ja vaatasime, et ei tule, et äkki oli üldse nali. Tormis loomulikult hakkas pihta, publik oli saalis ja kontsert oli käinud 15–20 minutit, kui järsku avanesid saali uksed ja Meri astus koos käsundusohvitseriga sisse. Esireas olid platsi võtnud harjaga tüübid ja kulunud nahktagidega tegelased ja igasugust muud rahvast. Lennart vaatas vasakule ja paremale ja kuna kõik kohad olid võetud, tegi kolm pikka sammu sinna esimese rea ette ja potsatas rätsepaistes sinna mürtsti maha. Mispeale tagant üks tüüp lendas nagu šampakork püsti, et härra president, härra president, tulge istuge ikka. Mõningase vastupunnimise järel saadi Lennart istuma.

Ühel hetkel tuli välja, et härra president pole tegelikult üldse mingi härra, vaid proua Mary, Lennart.

Hiljem oli värava taga ka üksjagu rahvast ja samuti üks pesapallimütsiga isend, kes oli üksjagu vedelikke manustanud, aga tundis presidendi ära. Ta tegi paar kiiremat ebakindlat sammu ja langes põlvili. Rabas presidendi käe, et härra president, härra president, kas ma tohin teie kätt suudelda? Mina tundsin viivitamatult ära kohaliku jalgrattavarga ja mõtlesin, et kurat, mis nüüd. Aga Lennart naeratas relvituks tegevalt ja ütles: «Tõuse parem püsti!»

Proua Mary, Lennart
Proua Mary, Lennart Foto: Ahto Muld

Proua Trikster

Sellest, kuidas Lennu-Taadu inimesi nagu kärbseid surnuks rääkis, kasvab anekdootide arv ülehelikiirusele läheneval kiirusel ning tegelikult ei suuda keegi kurat enam välja sonkida, mis on tõsi, mis vale. Selline näebki välja mütoloogia sünd. Mõningaid allikaid saab siiski usaldada.

Meri matkakaaslane Anto Raukas:

«Meenub seik Kamtšatka 1960. aasta ekspeditsioonilt, kus Lennart oli end rõivastanud politruki nahkmundrisse, kaarditasku üle õla. Olime raskete seljakottidega liikudes põrgulikult väsinud ja Kamtšatka olematutel teedel autosid ei sõitnud.

Korraga ilmus meie taha sõjaväe roomik. Lennart blokeeris karmil ilmel liikuri tee ja lausus: «U nas važnaja gosudarstvennaja zadatša, otvžite nas bõstro v derevnju.» Et meil on tähtis riiklik ülesanne, viige meid kohale.

Ja loomulikult sõjamehed kuuletusid, nagu hiljem tegid seda ka taasiseseisvunud Eesti poliitikud. Lennart teadis imetäpselt, et üllas vale on palju olulisem kui lahja tõde!»

Aga kõige lahedamaks looks võib siiski lugeda vast seda, kui Lennart ei ajanud teisi plindrisse, vaid see juhtus tema endaga. Kah presidentuuri alguses, just siis, kui maailma riigipead ja muud vinged vennad teda kõrge ametikoha puhul õnnitlesid. Ühel hetkel tuli välja, et härra president pole tegelikult üldse mingi härra, vaid proua Mary, Lennart. 

«Mrs Mary Lennart» – nii seisiski ümbrikul.

Mart Soidro: «See oli vägev õnnitluskiri ja saabus 1992. aasta oktoobris, kui Lennart presidendiks sai.»

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles