ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Savisaare hais Kõlvarti buduaaris

Juku-Kalle Raid Gloria restos Foto: Eleri Muhkel

See on muidugi igati kiiduväärne, et Kõlvart suitsetati selleks korraks Tallinna linnapea taburetilt minema nagu sarlakid, arvab Juku-Kalle Raid. Paraku lõhnavad nii linnavalitsus kui ka volikogu ikka veel Savisaare higi järele. Ja vene aeg võib iga kell tagasi tulla.

Tsaar Miiša Estoonets elik ekslinnapea Mihhail Kõlvart oli Edgar Savisaare usin ja truu õpilane. Tema jaoks tähendas demokraatia sama vähe kui Edolfi jaoks, ausalt öeldes ei saa Miiša selle vajalikkusest aru. Valitseda on vaja, nagu õpetas Edolf, karistades, jagades ja hullu pannes. Nii et kõik armastavad ja austavad sind või siis vähemalt kardavad, nii et junn jahe. Selline Vene riigi juhtimise kool paistab siit tagant.

Pugevad prussakad tapavad peremehe

Suur Juht läheb ainult jalad ees – või jalg. Õige juht ehitab enda kabinetist tuumavarjendi, mineerib ära ukseesise, lõikab kriitikutel keeled suust, kehtestab territooriumil diktatuuri koos isikliku telekanaliga ning ei lase demokraatial ennast heidutada.

Jüri Ratas on ehe näide: kunagi isegi rääkis Savisaare häälega, aga nüüd on muutunud nii hirmsaks isamaalaseks, et Reinsalugi ei jõua järele.

Ehk siis – täpselt nii nii nagu juhtus Edgariga: kohe, kui muutus nõrgaks, ronisid seinapragude vahelt talle senini ülikuulekad tallalakkujatest prussakad ning järasid peremehe surnuks. See oht kuulub alati diktaatori raske ameti juurde, et kui korraks ennast nõrgana näitad, tulevad seni tatised ja pugevad alluvad ning järavad su surnuks.

Limukate värk, teada puha.

Lisaks limukatele leidub lihtsalt konjukturiste: kui mingi asi asub tagumikukursil teele, vaja kiirelt uttu tõmmata ja end kusagil mujal soojas nurgakeses sisse sättida. Jüri Ratas on kõige ehedam näide: kunagi isegi rääkis Savisaare häälega, aga nüüd on muutunud nii hirmsaks isamaalaseks, et Reinsalugi ei jõua järele.

Lödipükstest ametnikud

Savisaar ülbas Tallinnas ja pildus s...taga keda tahes – nagu oleks pealinn ta isiklik kuivpeldik. Tsaar Miiša vaatas väikese õpihimulise kakleja, inkubaatorilapse ning püüdliku pioneerina tähelepanelikult pealt, pidas päevikut ning jättis meelde: avalikult ei ole kasulik ikka päris ära keerata ja ülbusest lõhki minna, see jama maksab kätte.

Miiša valis teise autoritaarsuse vormi: külmavereline ja viisakas, aga ilmselgelt raske rusikaga sell.

Kas tõesti juhtub nüüd kujuteldamatu, et vene aeg Tallinna linnas saab otsa? Savisaar konutas troonil nii kaua, et selle algus ei meenu enam kellelegi, kusagil 1990ndate lõpust, kui Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsi paar eksimislipsatust toolile välja arvata. Selle ajaga – ja lõpuks ka Kõlvarti otsesel juhtimisel – treeniti vagaseks, pandi läbi põleva rõnga hüppama ning igasuguseid asju sööma mitu põlvkonda lödipükstest ametnikke, kelle ainus ülesanne oli sõna kuulata ja karta.

Kõlvarti minemalöömisega ei alga veel õnneaeg

Kõlvarti minemalöömisega ei kao Savisaare hais linnavalitsuse ja -volikogu ruumidest kuhugi. Vara veel pidutseda ja bajaaniga vehkida, targem oleks mandoliin praegu veel kapis hoida.

Need Tallinna kabiinides vegeteerivad vennad ei oska normaalset elu elada, välja tuleb vahetada kogu aparaat. Tõsiasjaks jääb aga tõik, et inimesi ei jätku ning ka mahavõtjail on suur oht omavahel purelema asuda ning siis ei tehta üldse midagi ära. Ei eestikeelset haridust ega tänavaid.

Kui omavahel läbi ei saada, siis – pange tähele – toimub restauratsioon, ühel päeval ronib Kõlvart taas ähkides taburetile.

Mõlema kordategemise vastu töötas ju Kõlvarti aparaat täiel võimsusel: miljon põhjust, miks mitte sundida venkusid eesti keelt õppima ja mustmiljon idiootsust linna infras. Svet irvitab telost näkku ja ütleb, et "Tallinn ehitb", aga tegelikult kaevab öösel üles salaja Kotka ja kõik teised tänavad, kaks päeva enne talve tulekut, siis tuleb talv ja kevadeni ei liiguta pekkikukutatud objektil lillegi.

Tallinnast võib saada Eesti linn sellisel juhul, kui uus koalitsioon ei alustaks ühelgi juhul omavahel purelemist, vaid prooviks konstruktiivne olla. Ükskõik mis toimib paremini kui veerand sajandit kestnud vastiku Keskerakonna veel vastikum stagnaaeg Tallinnas. Kui see meelest lasta, sööb revolutsioon tited ampsti ära ning jälle algab vene aeg.

Kui omavahel läbi ei saada, siis – pange tähele – toimub restauratsioon, ühel päeval ronib Kõlvart taas ähkides taburetile, taastab stagna-aja ning laseb oma imettegevast käekotist uuesti tuppa Savisaare tuttava ning kopitanud lõhna.