:format(webp)/nginx/o/2024/03/25/15965377t1h9e69.jpg)
TULETAB MEELDE: Juku-Kalle Raid soris sahtlites ja pakub järellugemiseks ning oma sõbra, kirjaniku ja kriitiku Vaapo Vaheri (1955-2024) mälestuseks tema lugu, mis süüdistab ajaloole toetudes feministe ohjeldamatus tapaihas.
Vaapo Vaheri ärasaatmine toimus eelmisel nädalal.
Igas feministis peitub mõrvar. Pean siinkohal silmas tõupuhtaid, võitlevaid, revolutsioonilisi feministe, mitte sugupoolte võrdõiguslikkusest vaikselt vääksuvaid tädikesi, kes tegelikult ei ihka rohkemat, kui et mees vahel koos õllega tooks poest koju ka pakikese koort ja teeks elementaarset vahet Omo või Dosia pesupulbril. Mõtlen naisisendeid, kes ajusagaraist munasarjadeni on läbi imbunud veendumusest, et 93% meestest on geneetilised shovinistid. Ja et see meeste ühiskond tuleb otsustavalt hävitada.
Feministide alateadvuse mustades katakombides hiilib latentne himu tappa, torgata külm jäik terariist mõnele iseteadlikule isasele siseelundeisse. Usun, et võitlevad feministid sooritavad nõretavaid mõrvu oma unenägudes, need on orgastilised ulmad ja pakuvad vaimule ja kehale intensiivsemaid elamusi kui reaalne lihalik seksvahekord. See peidetud soov tappa tuksleb feministide teadvusetaguses peidetult, ent järelejätmatult, nad kannavad seda iha endaga läbi elu, see pulseerib nende libiidos.
XIX sajandi naisterroristid jõudsid tapaihani läbi nihilismi ja naisõigusluse.
Inimkonna õnneks jääb nende tapahimu enamjaolt küll realiseerimata, ehkki – tuleviku suhtes ei tasu sugugi nii kindel olla. Sotsiaalne psüühika võib feministide massiivse propaganda ajel tõusta neurootilisse, palavikulisse seisu, kus tasakaalutuma hingeeluga indiviidid ei suuda oma alateadvuses mässavaid pimedaid kirgi vaos hoida ja vallandavad terrori. Muide, see kõik on ajaloos juba juhtunud ja võib soodsa ühiskondliku atmosfääri puhul puhkeda taas.
XIX sajandi naisterroristid jõudsid tapaihani läbi nihilismi ja naisõigusluse. Tütarlaps-nihilist püüdis kaotada endas kõik, mis pidid meenutama temas naist, seega nõrgemat olevust. Juuksed pügati lühikeseks, kõnnak muudeti mehelikuks, suitsetati ja sülitati, kanti meesterõivaid. Ohverdamine sai üheks üllaks märksõnaks. Tuli vaid kiiresti ühendusse pääseda mõne põrandaaluse terroristide kambaga, saada väärikas ülesanne tappa mõni tsaristlik molkus ja surra siis ise ülevalt kas mõrvapaigas või pärast kärarikast kohtupidamist tapalaval.
Seesugune mütoloogia kandis endas kindlaid ideelisi aktsente. Naisterrorist tajus ühiskondlikus ülekohtus mehelikke jooni, tsaarirezhiim kõigi oma kardavoide, kasakate, kohtunike, kindralite, kuberneride jne. kuni isevalitsejani välja kujutas endast ränka maskuliinset süsteemi, mis oli kui loodud lämmatama feminiinsust. Tsaaririik oli meessoost, teda kildhaaval hävitades tähendas kättemaksu kõigele mehelikule. Ka meesterroristid tunnistasid revolutsiooni üheks eesmärgiks võitlust naiste võrdõigusluse eest.
Nikolai Tšernõsevski, kelle romaan “Mida teha?” sai nihilistliku liikumise kultusteoseks, pidas õigeks luua naisele tulevikuühiskonnas eelisseisund, tegelikult pidigi valitsema pääsema naissugu. Tshernõsevski nägi naisele selle eest, et see on talunud aastasadu mehe ülemvõimu, kompensatsioonina ette kõiksugu eristaatusi, naist ei tohtinud enam piirata seksuaalmoraal jne.
Isiklikus elus viiski Tshernõsevski mitmeid oma tulevikunägemusi ellu. Ta abiellus kergemeelse naisega, lubades sellele kohe paari minnes, et naine võib ümbritsevate meestega ameleda palju igatseb, võib abikaasa juurest lahkuda millal soovib ja tema rüppe naasta mil himu on, Tshernõsevski lubas teda alati tänulikult vastu võtta ja üles kasvatada ka kõik võõraste poolt sigitatud lapsed. Nõnda läkski, Tshernõsevski lastest oli vaid üks poeg tema enda ihuvili, seegi nõrgamõistuslik.
/nginx/o/2024/03/25/15965403t1h75ae.jpg)
Naisterroristi ideaalkuju joonistumisele aitas jõuliselt kaasa kirjandus, võib öelda veelgi enam, kirjandus tegelikult sadu tütarlapsi tapateele suunaski. Venemaal on kirjandus ja elu alati olnud äravahetamiseni segi ja enamus koletuid sündmusi on olnud kirjanduse poolt välja kutsutud. Mitte üksnes Turgenev või Tshernõsevski, vaid kümned muud väiksemad-suuremad kirjamehed lõid loomingupalangus teoseid, kus peategelaseks naine, revolutsiooniideest haaratud, terrorist unistav. Niisuguseid töid ilmus massiliselt nii vene esimese kui teise individuaalse terrorismi laine aegu.
Naisterrorism ei pakkunud seksuaalset naudingut üksnes tapjaile endaile, vaid pani sageli erootiliselt kihama kogu ühiskonna.
Ka maailmakuulus matemaatik ja feminist Sofia Kovalevskaja oli haaratud põrandaalusest möllust, temalt ilmus romaan “Naisnihilist”. Aleksei Remizovi teoses “Roosas säras” tuhnib naisterrorist aina omaenda psüühikas, mõtleb iseenda ohverdamisele, täiesti külmaks jätab ta tapetava saatus, selle inimese, keda ta mõrvama asub, siseilm, elu, perekond. Vassili Rozanov nimetas külmaverelist terroristi Veera Fignerit “revolutsiooniliseks jumalaemaks”, Stepnjak-Ktavtshinski meelest polnud Veera Zassulitsh mitte mõrvar, vaid kättemaksuingel. Hella südamega hõbeajastu poeet Maximillian Voloshin pühendas luuletuse terrorist Maria Spiridonovale, Aleksandr Grin kirjutas terroristliku jutustuse “Marat”, naisterrorist on õrnalt laulnud Dmitri Merezhkovski. Värsse pühendati küll Sofia Perovskajale, küll Olga Ljubatovitshale. Jne.
Naisterroristide tapatöös oli suur osakaal seksuaalsel ollusel. Naisterrorism ei pakkunud seksuaalset naudingut üksnes tapjaile endaile, vaid pani sageli erootiliselt kihama kogu ühiskonna. Näiteks võib tuua kasvõi Maria Spiridonova loo.
Juba kooliplikana ühendus Marusja esseerlike salamõrtsukatega. Ta oli 21-aastane kui võttis endale vabatahtlikult ülesande tappa riiginõunik Gavrila Luzhenovski. Selle mehe süüks pandi jõhker ümberkäimine mässuliste Tambovi talupoegadega. Tegelikult oli Marusjale muidugi ükskõik, keda tappa, piisas vaid parteil näpuga osutada. Kahvatu, närviline Marusja hulkus mööda vaksaleid, revolver muhvis ja otsis võimalust mööda maad sõitvat Luzhenovskile ligi pääseda. See polnud lihtne, sest nõunikku turvas alati kamp jõhkraid kasakaid. Ent lõpuks see õnnestus, Borissoglebski raudteejaamas rongilt maha astuva Luzhenovski olid rahvast laiali ajavad kasakad jätnud hetkeks üksi ja tüdruk sai temaga otse vastamisi. Maria haaras muhvist relva, surus selle vastu hiiglasliku mehe vatsa ja vajutas päästikule viis korda järjest, kõik kuulid tabasid eesmärki, tungides rasvasesse ihhu.
Tekkinud segaduses võinuks Spiridonova põgenedagi, pea kaotanud kasakad nägid vaid kokkuvarisevat ülemust, kuulsid laske, vahtisid hämmeldunult ümberringi ega mõistnud päriselt, kust kuulid läkitati. Pisikest tütarlast ei pidanud nad kellekski. Kuid Marusja ei pagenud, tema kangelastegu ei võinud jääda kellegi teise nimele, tema ülesanne oli nüüd – heroiliselt hukkuda. Kui kasakad adusid, et selles tüdrukutirtsus peituski surmavägi, kargasid nad Mariale kallale kui kiunuv hundikari. Nüüd sai tüdruku neiuihu tunda tõelist isaste maruraevu. Ergutades üksteist hüüetega: “Anna sellele litale!” tagusid nad Mariat jalgadega, nuutidega, kuni väsisid. Siis haarati elutul kehal jalust ja lohistati mööda perrooni.
Borissoglebskist Tambovisse veeti Spiridonova rongiga, konvojeerijate ülemuseks sadist ja joomar kasakas Avramov. Spiridonova, segipekstud ja paistes kui padi, vaakus minestuse piiril, kaotades sageli teadvuse pikkadeks ajavahemikeks. Kasakas Avramov oli eesmärgiks võtnud laibastunud tüdruk vägistada. Marusja ei suutnud vastupanu osutada ja pidi leppima karvase mehemüraka silitustega. Maria küll ise hiljem avalikult eitas, et mees suutis teda vägistada, ent pole siiski kahtlust, et “fakt toimus”, nagu kirjutasid ajalehed.
Tegelikult polegi ju tähtis, kas purjus mölakast kasaka peenis käis minestunud naismõrvari tupes ära või mitte. Tollane ajakirjandus ja avalikkus igatahes tunnistasid vägistamisfakti ja see lisas paljude terroristideks ihkavate fanaatiliste tüdrukute jaoks tapatööle veelgi enam erutavat pikantsust.
/nginx/o/2024/03/25/15965404t1hc5c1.jpg)
Maria Spiridonovast sai paugupealt kangelanna. Tema kohta ilmus artikleid, raamatuid, näiteks Naiste Võrdõigusluse Liit trükkis veel samal aastal kellegi V. Vladimirovi teose “Maria Spiridonova”. Marusja kuulsus võttis religioossed mõõtmed. Ajalehed teatasid kellegist noorukist, kelle toakese ikooninurgas troonis pühapildi asemel Spiridonova foto, mille ees nooruk palvetas. Kiievis elas aga noormees, kelle suurim soov oli kunagi suudelda Spiridonova jalgu, et ta aga ei uskunud, et Maria elab vangistuse üle, siis nooruk poos enda, et olla jumaldatuga koos surmas.
Kui jumal annab sotsiaalselt soodsat kliimat, küllap siis tungib veel kuule iseteadlike isaste rasvunud vatsadesse.
Kooliplikade päevikud kirendasid armuavaldustest Mariale – poliitiline lesbism! Hullumajades pidasid paljud naispatsiendid end Spiridonovaks, paljud hapra psüühikaga tüdrukud, kes püüdlesid terroristideks, ei pidanud vaimsele pingele vastu ja läksid segi. Ajalehed kirjutasid 8. klassi tüdrukust, kes tundis, et ta ei suuda saada Spridonova taoliseks, aga et nõrgana pole mõtet maailmas vegeteerida, ta tappis end.
Naisterrorismi nakatunud Veera Zassulitsh, kes uputas verre oma lapsepõlvekomplekse, vanakesena kirjutatud mälestustes soiub ta: “Mitte keegi mitte kunagi ei hellitanud mind, ei suudelnud, ei võtnud põlvedele, ei kutsunud hellitusnimedega.”
Endine õpetajanna Zinaida Konoplannikova, kes tappis kindral Mini ja sammus võlla alla eteldes valjusti Pushkinit. Tiisikusse surnud Olga Natanson. Leninit tulistanud Fanni Kaplan. End vangis tapnud Sofia Ginsburg. Keegi Vetrova, kes ka vägistati ja kes põletas end elusalt. Gesja Gelfman, õed Kornilovad, Sofia Bardina, Veera Gurari, Aleksandra Izmailovitsh, Irina Kahhovskaja, Zinaida Konopljannikova, Maria Benevskaja, Liidia Ezerskaja, Rebecca Fialka, Maria Shkolnik, Anastassia Bitsenko, Maria Hudatova, Margarita Grundi, Valentina Kolossova-Popova, Paula Levinson, Ksenja Zilberberg… Ja nõnda aina edasi.
Kas see kaunilt heroiline aeg kordub veel kunagi? Lootust ju on. Võitlevad feministid seisavad ikka veel vastakuti ilgelt maskuliinse riigiga. Kui jumal annab sotsiaalselt soodsat kliimat, küllap siis tungib veel kuule iseteadlike isaste rasvunud vatsadesse.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/25/15965345t1hc66d.jpg)