ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: geniaalsete mõtete riik. Miks läks Eesti uue hümni konkurss aia taha?

Juku-Kalle Raid Foto: Martti-Jaan Miljan

Eesti laul ja napakad staarisaaated on üks asi, aga leidub haigemaidki konkursse. Juku-Kalle Raid kirjeldab, kuidas Eesti võimudel tuli pähe hakata valima uut Eesti hümni. Nii totraid laule pole keegi enne kuulnud.

90 aastat tagasi, ärast 12. märtsi riigipööret, haaras triumviraat Päts-Laidoner-Eenpalu, suruti maha demokraatia, tasalülitati kodanikualgatus ja asuti nn. eesti rahvuskeha uue ideoloogia abil tervendama. Teada ja tänaseks paljuräägitud lugu.

Siseminister Eenpalu hõikas välja: “On hädavajalik rahva eluvaate, iga üksiku mõtlemisviisi ja tunnete puhastamine ja arendamine, et pääseks maksuvusele arusaamine: iga üksiku inimese töö on pühendatud üldhüvangule ja eestluse eesmärkidele ja et üldsuse huvi on alati kõrgem isiklikust huvist.”

Oma nägemuse üldsuse hüvangust otsustas Päts toime panna Propagandatalituse poolt juhitud massikampaaniate abil.

Sundeestistamine kui "hingeline vajadus"

Nimede eestistamine muudeti 1934 üheks rahvusterviku ühtsuse mõõdupuuks ning selle propagandat hakati finantseerima riiklikult.

Siseministri abi ja propagandajuht Hugo Kukk põrutas: “Nimede eestistamist ei tule võtta kui välispidist kommet, vaid kui eestlase hingelist vajadust, tungi terviklikkusele, isikupärasusele ja iseteadvusele. Kes seda tungi ei tunne, see ei ole veel hingeliselt valmis asuma loovale tööle oma rahvuskodu ülesehitamiseks.”

Linnades-valdades leidsid aset kõnekoosolekud, milles avaldati: “Tubli põllumees puhastab põllu umbrohust, tubli isamaalane ei või sallida umbrohtu meie rahvuslikul põllul.”

Kokku jõudis 1940. aastani nime vahetada ligikaudu 200.000 eestlast, kuid üle 100.000 inimese jäi oma vanale nimele kindlaks.

Madal lend. Onu Kostja Päts 1931. aastal lennukit proovimas. Hümnikonkurs lendas aga väga madalalt. Foto: arhiiv

Vaja on uut hümni!

Asi läks üha jaburamaks. 1935. aastal üritati kampaania korras muuta ka sellist eestluse välismärki nagu hümn. 15. juunil kuulutati välja nn. hümnitaoliste pidulaulude ja rahva ühislaulude hankimise konkurss.

Vajadust taolise konkursi järgi põhjendati asjaoluga, et meil käibivad laulud on valdavas enamikus võõrlaenulised. Rahvalike laulude laenamine aga sünnitavat suurt kahju, aidates nõrgendada vaimse iseolemise aluseid.

Siseministri Kaarel Eenpalu sõnade läbi: “Oleme oma lauluviiside poolest veel nii kaugel, et väga paljudes kohtades võime kuulda, kuidas noor perenaine lehmi lüpsma minnes laulab “Stenka Raasinit” ja et noorus õhtul kokku tulles kõõrutab ainult “šlaagreid””.

Siseminister õiendas ka Eesti heliloojate kallal, et nende looming on rahva vaimust eemal ning pöördus nende poole üleskutsega teha lauldavaid viise, sest seni “oleme pidanud leppima ka kõige pühalikumatel silmapilkudel võõraste viisidega!”

Uued laulud arulageda sõnumiga

Kuigi väljakuulutatud konkurss varjas ennast sõnamonstrumi “hümnitaolised pidulaulud” taha, oli selle eesmärgiks ikkagi uue algupärase hümni saamise lootus.

Konkursile laekus 614 autorilt üle 1400 lauluteksti, kuid ükski tuntud luuletaja võistlustest osa ei võtnud. Nii laekus igasugust joga, žürii oli sunnitud kuulutama tulemused keskpäraseks. Grafomaanid tunnetasid suurepäraselt, millist laadi loomingut neilt oodati – tekstid lausa nõretavad padupateetikast, riigijuhtide ülistamisest ning Eesti muistsest vägevusest. Justkui Stalinit kiidetaks. Siinkohal paar iseloomulikku salmikatket:

Sind tervitame, Riigivanem,

Kes oled Eesti ülim vanem,

Me vaba riigi esimees

Ning kõige kallim, kangem mees!

Sind armastame nii kui isa,

Kel õnne annab Taevaisa,

Et oled kindel nii kui tamm

Ning on Sul nii kui lõvisamm!

Või teine näide. Mäletatavasti kippus pateetika ka teadusesse; üritas ju keegi pooletoobine tõestada eestlaste päritolu sumeritest. Sellised gigantomaansed lähenemisnurgad olid tol ajal moes:

Kas mäletad, kus leekis loide?

Kauge lõuna jõgede maal

Me rahva ja hõimude koide

Lõi lõkkele vaimu lõõmal!

Jah, Tigrise, Eufrati maadel

Lõime praegusaja alge!

Siin külvsime kultuuri muudel

Helge vaim, keel terav, selge.

Muu pateetika

Propagandavanker veeres kolinal ja seda kõlbas vedama kama mis. Tänapäevalgi räägitakse iibest, aga nii ka 90 aastat tagasi. Konstantin Päts ise kraaksatas: Meie riik ja meie rahvas, meie ülesanded nõuavad meie käest täis hälle!”

Riigivanem soovitas eeskuju võtta välismaalt: “Ma pean siinjuures silmas üht suurt poliitikameest Itaalias, nimelt Mussolinit. Ta kutsus hiljuti 94 ema oma juurde, kellel kokku oli 910 last ja andis neile riigi poolt kingitusi, tänades neid selle eest, et nad on oma ema ja abikaasa kohustusi täitnud eeskujulikult.”

Kui lasterkaste pererde emadele Pätsist raamat kingiti, seisis seal ilma midagi häbenemata: “Suure riigimehe Konstantin Pätsi ennastsalgav kodumaa armastus ja raugematu rahvuslik võitlus Eesti vaimu ja poliitilise vabaduse eest säragu kustumata ideaalina meie kodudes” ning “Võrsugu ikka Eesti ema kodust suuri rahvuskangelasi nagu Eesti vabadussõja suur juht Johan Laidoner.”

Oktoobris 1939 andis haridusministeerium välja ringkirja, mille järgi koolipidudel, kus on ette nähtud tants peost osavõtjatele, peab kavas olema vähemalt kaks rahvatantsu. Sealjuures tuli peo korraldajatel hoolitseda, et leiduks tantsijaid, kes rahvatantsu tantsimise algatuse võtaksid enda ülesandeks.

Totalitaarne režiim on ajudelsõitja. Aga idiootsemaid ideoloogiakatseid kui lasta pooletoobistel kirjutada uue hümni tekste, annab ikka välja mõelda.