:format(webp)/nginx/o/2024/03/17/15952127t1h8860.jpg)
Juku-Kalle Raid meenutab, kuidas ta koos Ivo Linnaga USA lõunaosariikides bluusi ja rokenrolli juurikaid ning Iffi laulu avastamas käis. 8000 kilomeetrine tripp tõi kaasa uskumatuid seiklusi ning kohtumisi. Sellest kõigest sündis ka muusia- ning reisisari "Ivo Linna Ameerika lugu". Link vaatamiseks sarjale loo lõpus.
Ühel päeval, arvata võib, umbes 8 aastat tagasi, istusime Pikal tänaval puhvetis Texas ja ma kuulasin Herbert Murdi lõputuid lugusid USA lõunaosariikidest. Herbert tunneb areaali nagu oma vestitaskut.
Herpsi pajatused ajasid närvi mustaks: tahtsin kah kogu seda kirevust oma silmaga näha. Ja siis tuli mõte, et peaks Kanal 2-le ühe reisisaate maha müüma, mis sellest regioonist räägib. Ainult et – elementaarne! – sihukest saatejuhti oleks vaja, keda inimesed tunnevad või armastavad ikka ka. Taipasin kohe, et minust siin kuidagi ei piisa. Umbes ühe minuti pärast taipasin ka, et kõige lollikindlam mees selles suhtes on Ivo Linna.
Tehtud-mõeldud. Helistasin kohe Iffile: "Kuule. Asjalood on nüüd sellised, et sa pead tulema Texasesse kitarri mängima, umbes kolmeks nädalaks. Meie sööme ja joome, sina aga mängid ja maksad arved kinni!"
Mina omasin juba moeröögatust! Nailonsärki! Läksin selle särgiga pinginaabri ja kaaskitarristi sünnipäevale.
Iff, kes oli autoroolis ei jaganud sellest lollist jutust mõhkugi. Pärast ilmnes, et ta mõtles, kuidas peab 3 nädalat mängima Tallinnas, Herberti Texase-puhvetis, et sellel on äkki mingid raskused ja vaja välja aidata.
Iff mõmises murelikult: "Nojah... Kui peab, siis peab!"
Seejärel läks levi ära. Aga Iff hakkas ilmselt aeglasel kombel asjale pihta saama ja – kui levi tagasi imbus – helistas mulle:
"Oot? Kas sa ei mõtlegi seda Herberti kõrtsi, vaid hoopis seda osariiki USA vä?"
Kui kohale jõudis, et Iff tahtis oma mänguga puhvetit päästma tulla, siis ajas see kõiki hüsteeriliselt naerma. Aga tegelikult näitab muidugi Iffi kohta palju. Kes meist viitsiks nii abivalmis olla, vastake ausalt, ah?
Igal juhul – Kanal 2 kuulis, et põhiliseks saatejuhiks saab Iff, eraldati meile kohe ilma vingumata raha, meie haarasime kaasa kaameramehe Manfred Vainokivi, lisaks Herbertile, kes maršruudi paika loksutas, veel igapäevase toimkonna: Marek Reinaas, Tiina Ilsen, Katja Koort, Silja Mägi, Marju Lepp ja muidugi Iffi vahva abikaasa Imbi. Ja see täiesti totraks, põnevaks, ootamatuks ning naljakaks osutunud reis algas.
Kui ma stsenaariumit kribasin, otsustasime Iffiga kohe, et saade räägib sellest, kuidas Iff oma muusika juuri otsib: rokenrolli, bluusi ja jatsu omi. Ja teeb sarja lõpuks ka oma laulu, mille mina kirjutan.
Iffi muusika ongi Ameerikast, muidugi peab ta oma juuri sealt otsima.
Iff pajatas, silmad peas põlemas nagu jahtipidaval kullil: "Ja siis, aastal 1963, tuli juba Beatles. Me ei saanud alguses aru, mis toimus. Aga Beatles ja Rolling Stones olid kaks sellist vältimatut bändi. Ja see oli ikka murrang, pauk, kui see tuli. Kõik need juuksed, moed ja värgid. No palju me saime kaasa minna… Mina omasin juba moeröögatust! Nailonsärki! Läksin selle särgiga pinginaabri ja kaaskitarristi sünnipäevale. Olin siis 17. Ja siis me jõime Lõunamaiste likööri, mis oli hea magus, aga tegi täiesti purju. Jäin õue peale magama ja see nailonsärk oli pärast täiesti roheline!"
/nginx/o/2024/03/17/15952131t1ha3d4.jpg)
USA-s siirdusime kõigepealt pandimajja ja ostsime Iffile reisu peale kitarri, et oleks midagi plõnnida. Saatel on vaja ju taustamuusikat. Siis me veel ei teadnud, et Iff sattub mitmete urkaklubide lavadele.
Nii avastasime end Jerry Lee Lewise täiesti segi keeranud õe juurest või lõputute puuvillapõldude vahel bluusiurgast pidava vanamehe juures, kes kutsus end Vaeseks Pärdikuks
Kohe algul kolistasime Nachezi indiaanlaste jälgedel, Austini tänavamuusika festaril, hiljem Willie Nelsoni hoovi peal, Banderases, mingis kahtlases Arkansase teemandikaevanduses, Elvis Presley kunagises kodus, igasugustes muusikastuudiotes, Memphises, bluusipealinnas Clarksdale'is, Mississippi äärsetes kordumatutes ja mahajäetud sarakülades, kust on pärit kogu lõuna muusika, Tutwileri raudteejaamas, mida peetakse bluusi loomiskohaks, kummituslinnas Terlinguas, Jerry Lee Lewise täiesti segi keeranud õe juures kodus, aga ka lõputute puuvillapõldude vahel bluusiurgast pidava vanamehe juures, kes kutsus end Vaeseks Pärdikuks jne jne.
Muuseas, seal kusagil pärisin Iffilt: "Kus ja kuna oli see esimene hetk, mil said aru, et sul on kordumatu hääl?"
Iff hakkas siiralt imestades õiendama: "See küsimus on nii kuradima loll, et seda annab välja mõelda! See ei ole mulle pähegi tulnud, et kordumatu. Kordumatud hääled? Võta parem kasvõi Georg Ots või Jaak Joala. Rääkimata suurtest ooperilauljatest. Kellel on muidugi müstiline häälematerjal, on Orelipoiss, Jaan Pehk. See on meeletu. Kellel on väga kummaline tämber, on Sal-Saller. Mäks ka muidugi."
Igasuguseid lugusid pajatasime kambakesi selle ligi kuu aja jooksul, näiteks on mul meeles, kuidas Iff rääkis, et tema absoluutne rekord on laulda kusagil kõrtisis nõudmise peale (ja raha eest ikka!) 13 korda jutti „Money, money, moneyt“… Mäks jälle olla Iffile väitnud, et tema on teinud 40 korda Pirita restoranis „Kullast südant“.
Siin saatesarjas kõlab palju tuttavat maailmamuusikat, aga ka palju veel tuttavamat Eesti muusikat, mida Iff on näiteks Rock Hotelliga esitanud.
Ükskord meenutas Iff, et käis kuulsa „Viie viimase“ loo pärast isegi KGB teraspilguga kohtumas. „Mida te sellega õige mõtlesite?“küsiti KGB-s. Laul hakkas pihta nii, et „tähtsaid mehi täis on poodium, jaa, kõik on täis“. Iff: "Võta, kuidas tahad. Mis seal salata, tollel ajal hirmu jagus, vähemalt mul.
Need on sihukesed jumalast mahajäetud kandid, mida on raske üles leida ja kuhu on veel raskem kohale jõuda.
Ühesõnaga, see tüüp küsis ka, et kas igatseme klikiaega taga või. Ja ladus sõnu peale. Mina tegin lamba häält ja lamba nägu. Siis oli niisugune juhus, et me saime esinemiskeelu, kuna Viimsi koolis tehti papitükkide peale piletid ja müüdi 20 kopikat pilet, aga kellelegi lapsevanematest see muidugi ei meeldinud. Et rikkusime finantsdistsipliini, see tähendas haltuura tegemist. Kutsuti välja ministeeriumi, sõimati nägu täis ja öeldi geniaalne lause: "Te olete selle Rock Hoteliga nüüd viis aastat koos laulnud. Et selle ajaga olete teeninud ilmselt palju raha, nüüd võiksite hakata esinema tasuta. 1980-ndate algus oli masendav aeg.""
Ühel päeval küsis Iffi käest Marek Reinaas: "Mida sa siis teed, kui sa parasjagu ei laula?"
Iff ütles: "Ma olen otsinud erinevaid tegevusi. Teed seal puid, ja vahepeal tabas mind värviliste klaaside hullus. Tegin niisuguseid vitraaži moodi asju. See on lihtsalt üks tegevus, mis haarab sind jäägitult. Ja ma ei kavatse kinnitada, et teen suurt kunsti, aga tore on. Siis olen teinud puust mingeid kulbikesi, jälle tegevus. Ja tänu sellele, et lapsepõlves see ainuke kanal oli ju suuresti lugemine, siis ma lugesin päris palju ja nüüd ma ikka loen ka. Mõnikord loen kolme raamatut korraga."
Kokkuvõttes: siia lisatud 13 osa "Ivo Linna Ameerika lugu" annavad kentsaka pildi ebatüüpilisest Ameerikast. Enamustesse kohtadesse, kus Iffiga ringi püherdasime, tõenäoliselt paljud ei sattu. Rio Grande, Mehhiko-USA piirijõgi ja Chihahua kõrb, jahmatavalt jaburad väikelinnad, kiiksuga inimesed jne.
Need on sihukesed jumalast mahajäetud kandid, mida on raske üles leida ja kuhu on veel raskem kohale jõuda.
Ivo Linna nimetas seda kõike aga oma elu reisiks. Võibolla sellepärast, et leidsime talle Memphisest samasuguse pintsaku, milles kunagi esines Elvis Presly. Olen täheldanud, et esinemiste puhul ajab Iff selle ikka aegajalt selga.
Kes aga viitsib Ivo Linnaga alloleva USA ekskursiooni kaasa teha, siis – lahedat lustimist!
VAATA SARJA IVO LINNA AMEERIKA LUGU SIIT.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)