ELU 25 ⟩ Juku-Kalle Raid: «Rikas hellituste ja vägevate vandesõnade poolest». Kuidas on eesti keelt kirjeldanud teised rahvad?

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väliskomisjoni liige
Copy
Juku-Kalle Raid suguvõsa kokkutulekul
Juku-Kalle Raid suguvõsa kokkutulekul Foto: Martti-Jaan Miljan

Enne Teist maailmasõda toimus väidetavalt maailma ilusaima keele konkurss, kus eesti keel jäänud itaalia keele järel teiseks. Võibolla tõesti. Juku-Kalle Raid uurib, kuidas on eesti keelt ja selle kõla kirjeldatud. 

Maailma ilusaima keele konkurss olla toimunud kunagi 1930ndatel, kus eesti keel olla saanud oma kauniduselt itaalia keele järel teise koha. Seda võib vabalt pidada ka kõlakaks. Pole õrna aimugi. Armas kõlakas sellisel juhul.

Sõida tasa üle silla

Kirjeldatud legend eesti keele auhinnalisest ilust levis visalt läbi nõukogude aja. Eks ikka. Oli mille üle uhkust tunda selles muidu nõmedas aegruumilises kohas, kus meie keelt venestati.

Teise koha pälvinud lause kõlanud nii: "Sõida tasa üle silla".

On ilus lause ju küll.

Aga kohe meenub muidugi, kuidas kirjanik Veiko Märka pärjatud lause vastu talle omasel jabural moel kunagi, umbes 15 aastat tagasi, sõna võttis: "See annab maailmale sõnumi Eestist kui mahajäänud, viletsa infrastruktuuriga riigist, mis kas ei suuda või ei taha hoolitseda varisemisohtlike sildade eest. Lisaks õhkub lausest talupoeglikku alalhoidlikkust ja juhmust, mille pastori noomimine ja sakste piits maarahvale sisse peksid. Mats olgu vait ja vagane – eriti sillal, kus peenemal rahval pole võimalik temast kaarega mööda sõita."

Kui venelane on ajaloos – ja ka kirjanduses – käratanud keelte kohta, millest ta aru ei saa tavaliselt: "Räägi inimese moodi!" või "Räägi normaalselt!", siis see ei viita muule kui kompleksile ja kahtlusele, et kui räägitakse võõras keeles, millest venku parasjagu aru ei saa, siis räägitakse kindlasti teda taga.

Kuidas keegi oskab!
Kuidas keegi oskab! Foto: Ahto Muld

Kaunis keel võõramaalaste arust

Aga eesti keele kohta leidub ka üllatavamaid kirjeldusi, võtame neist ühe ette – see pärineb 18. sajandi lõpust saksa preestri Garlieb Merkeli sulest. Merkel pani oma arvamuse kirja 1780ndatel, aga eesti keelde tõlgiti see alles 1909. aastal, kui ilmus tema raamat "Liiwimaa esiaeg", kus eestlasi on antropoloogiliselt lahatud peatükis "Wanad eestlased iseäranis". Eestikeelne variant trükiti muuseas hoopis Peterburis.

Võtame siis riiulist raamatu. Kirjaviis muutmata:

"Eesti keelel on selge ja imekaunis kõla, sest et peaaegu kõik sõnad kas täishäälikuga ehk l, s, t-ga lõpewad. Ta on rikas nii hellade kallistamissõnade poolest, et siit maa sakslased neid tihti tarwitawad, kui nad iseäranis õrnust ülesnäidata tahawad, – niisama rikas aga ka koledamate, kangemate sõimusõnade ja sajatuste poolest, mille jõledus kohkuma paneb; selles ehk ilmutab ennast enam kui milleski muus see wägew jõud, mis weel eestlaste iseloomus warjul on. Wõimsaid kõnekäändusi ilma wõimsate tunneteta olla ei wõi; nad on ainult keha, mida waim enesele ise loob."

Garlieb Merkeli "Liiwimaa esiaeg"
Garlieb Merkeli "Liiwimaa esiaeg" Foto: Juku-Kalle Raidi raamaturiiul

Eestlaste kohta lisab Merkel:

"Nende siniste silmade waade on elaw ja mitte nii wäga waimurikas, kui teraw ja torkaw."

Ning eriti kiitvalt:

"Nad on truud ja kindlad sõbrad. Juba nende priiuse põlwel walitses liigutaw wennameel nende keskel, mille tõttu iga üksik nende hulgast alati kõikide osawõtmise ja toetuse peale kindel olla wõis. Meie ei wõi enesele südamelikumat, truuimat wennastust ettekujutada, kui seda, mis eestlaste keskel walitseb, ilma et neil meeldegi tulnud oleks sellekohast lepingut teha. Keegi ei katsu kergesti teist tüssata, ei keela temale oma abi ehk ei jäta, ka ilma palumata, tema äraolekul ta kasusi kaitsmata, isegi rusikaid abiks wõttes, kui seda tarwis läheb; et nad üksteist sakslasele äraandnud oleksiwad, on enamalt jaolt kuulmata lugu."

Terviseks! See ei jäta ükskõikseks!

Garlieb Merkel oli omal ajal väikerahvaste eeskõneleja, keda baltisaksa aadlikud südamest vihkasid – neile tundus, et loomaks alandatud ja "oma arusaamatut keelt pudrutavate inimeste" kultuuriline kirjeldamine on liiast mis liiast.

Aga jah. Eestlaste õilsat iseloomu kirjeldades läheb Merkel võibolla tõesti liiale. Ent kõrvaltvaataja arvamust on siiski põnev lugeda.

Keeltest veel: emakeele päeva puhul võime sedastada, et keelte ühepajakausis on meil küllaltki hästi läinud. Maailmas arvatakse olevat umbes 7000 ametlikult tunnustatud keelt, ehkki – nagu igaüks aru saab – võib taoline number olla ikkagi vaid ligikaudne. Neist on orienteeruvalt pool väljasuremisohus. Peale selle – 96% olemasolevatest keeltest kõneleb ainult 4 % maailma rahvastikust.

Kindel on aga see, et kui hõigata toostiks "Terviseks", siis ergastuvad kõik need, kes muid keeli räägivad. Küllap olete proovinud ja teate isegi. Seks on seks, eksole!

Niisiis emakeele päeva puhul – eesti keele terviseks!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles