ELU25 ⟩ Ahto Muld: puhas Eestimaine seks justnagu Kohviveskil ja Tšonnil filmist «Siin me oleme» (2)

Ahto Muld
, Kuulehe KesKus kultuurikriitik
Uuendatud 12. märts 2024, 19:05
Copy
Siin me oleme. Kohviveski ja Tšonn, armas seksuaalne paar
Siin me oleme. Kohviveski ja Tšonn, armas seksuaalne paar Foto: arhiiv

HIMUR VANARAHVAS: Tuleb välja, et ka 18. sajandil oli seks olemas ja see kadus alles koos Nõukogude Liidu tulekuga. Ahto Muld loeb Mati Lauri seksiõpikut. 

RAAMAT: Mati Laur "Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal" Rahvusarhiiv 2023, 223 lk. Žanr: Üks nüri kündmine puha!

Me kõik oleme miljon ja kolmsada tuhat korda vahtinud filmi "Siin me oleme", kus toimetas ringi luuserist Tšonn ja tema jõhkardist paks naine Kohviveski. Mäletate küll.

"Tšonn, lase vesi välja... Autol, lollakas!"

Miks Muld seda komejanti meenutab? Tuleb välja, et stsenaristid on lähenenud asjale akadeemiliselt. Kui Kohviveski lakka kinni jäi ja Tšonni arvates surma sai, kepsutas viimane hoovis energiliselt ringi, kohe näha, et tahtis vastassugupoolele lähenema hakata ning kuulutas, et on eluaeg nalja- ja napsimees olnud. Muidugi ei tulnud asjast midagi välja, nõuka ajal ei saanudki tulla, siis mingit suguühet ei eksisteerinud, lapsed tulid parteikomitee suvilast kapsapea tagant.

Kui Kohviveski lakka kinni jäi ja Tšonni arvates surma sai, kepsutas viimane hoovis ringi, kohe näha, et tahtis vastassugupoolele lähenema hakata.

Kui 1950ndatel käisid oma elulaadi näitusega Moskvas ameeriklased, ehmatas neid kõiki medaleid täis riputatud vanaeit, kes ühel kohtumisel resoluutselt teatas: "U nas v Sovetskom sojuze seksa net!" Meil Nõukogude Liidus seksi ei ole.

Ameeriklased olid hämmingus: kas tõesti nõukogude paljunevad inimesed nagu amööbid, kas neid sigineb pidevalt juurde pooldumise teel nagu mõnd rõvedat viirust? Nüüd me muidugi teame, et täpselt niimoodi see paraku käiski.

Mati Lauri raamat
Mati Lauri raamat Foto: arhiiv

Vanad eestlased olid palju kiimalisemad kui nõukogudeaegsed partreitruud sapakaga ringi vuravad tallaalused tohlemid. Sellest on kirjutanud paljud eestlasi uurinud inimesed.

Eriti jahmatanud olid siia sattunud kristlased, kõik nad haaravad paljude kätega kinni oma peakestest, kui näevad eestlaste kombeid vabaõhuüritustel. Eestlaste lõtvust ja suvalisust kepiasjades on kirjeldanud mitmed kroonikud ning nutused preestrid, küll vingutakse igasuguste rahvakalendri pühade üle, küll ei olda rahul, kuidas külatanuma taha põndakule kogunedes jaanilõke süüdatakse ning üksteist suvaliselt põrutama hakatakse.

Kui me loeme vigisevaid kristlasi, siis ilmneb, et eestlaste seas oli liiga palju nõidu, sealjuures enamasti just mehi, keda kõiki ei jõudnud sugugi tuleriidal ära põletada, aga kes aegajalt siiski tunnistasid, kuidas nad mingite põrgulitsidega vahvatel orgiatel osalevad. Ja mida nad veel saunas tegid, jumal küll! Aiai, rõve ja roojane!

Igasugused erootilised sadomasomängud toimusid ka meie takuste talutaatide räpastest eluasemetest ja nende ümbrusest väljaspool.

Garlieb Merkel, Riiast pärit preester, hakkas eestlasi uurima justnimelt 18. sajandil. Talle siin elavad pöörasevõitu metslased muidu meeldisid ning meie iseloomude ja kommete rõvaedamaid aspekte põhjendas ta sellega, et süüdistas sakslasi, kes on meid oma orjastamisega pekki keeranud, muidu olla eestlased head. Ja just sakslaste süü, et siin mingid paganad igal võimalikul juhul üksteisele avalikult taha panevad. Ega raske minevik ei ole naljaasi!

Teame üldjoontes ka seda, et liputamine oli eestlaste hulgas au sees. Suur osa targematest riigialamatest on lugenud kohtukeissist, kus mingile Matsile määratakse trahvi, kuna too kellelegi talutüdrukule m..i olla näidanud. Talutüdruk ei saanud aru, et midagi oli valesti, aga mingid kombekamad külaelanikud kaebasid ära ning pahandus tuli suur.

Igasugused erootilised sadomasomängud toimusid ka meie takuste talutaatide räpastest eluasemetest ja nende ümbrusest väljaspool. Heaks tavaks oli kokku keerata mingi suuremat sorti pahandus ja püüda mõisnikule või kupjale sellega vahele jääda.

Aisaraisk, mis siis saama hakkas! Kujutage pilti, kui erutav: saabusid tugevad mehelikud sulased, palja ülakehaga, musklid mängimas, tiirane pilk silmis, sidusid talupoja kinni, kiskusid särgi seljast ribadeks ning kukkusid mitmeharulise nahkpiitsaga nüpeldama. Oooh, ooh, ooh! See meie talumeestele ja -naistele väga meeldis. Hoopis teine tubakas kui tarekeses niisama üksteist luuavarrega taguda.

Siin aga – wäu! – leidub paduerootilist ja sadomasolikku allumismängu, seksikat jõhkrust, erekteerunud sulaseid ning meeliülendavaid hoope. Vaat see on alles elu!

Eestlaste sõgedat tiirasust kinnitab ka iive. Eestlased olid nagu lohe muinasjutus: raiud ühe pea maha, seitse tükki tuleb asemele.

Eestlaste sõgedat tiirasust kinnitab ka iive. Eestlased olid nagu isepaljunev lohe vene muinasjutus: raiud ühe pea maha, seitse tükki tuleb asemele. Täitsa savi, palju katk, sõjad ja mõisnikud maarahvast maha ei nottinud, varsti oli kõik jälle kahekordselt tagasi kepitud.

Kui aga mõelda veel laste suurele suremusele, siis ilmselt võttiski meie esivanemate kogu aja ära üksainus suur kündmine nii põllul (seeme mulda! – samuti seksimise sümbol) kui ka sauna taga tiigi ääres naistes. Üks nüri kündmine puha, mis seal vahet. Vaat sellised kanged kepimehed olid meie esivanemad.

 

LISAKS: VEEL MATI LAURI RAAMATUST

Eestlaste ajalooteadvusesse on 18. sajand jäädvustunud paremal juhul halli, pigem aga tumeda ajajärguna. „Vana hea Rootsi aeg“ oli mööda saanud ning selle asemele oli asunud Vene võim. Toonast talupoega kujutatakse enamasti ette, ülakeha paljas, mõisatallis peksukaristust saamas. Paraku ei ole meie rahva ajalugu ülemäära rikas, nii et võiks lubada sellest terve sajandi maha arvata. Viimaste aastakümnete uurimused on näidanud, et üleminek Rootsi ajalt Vene ajale ei olnud sugugi nii murranguliste tagajärgedega, kui meie tänapäevalgi ikka veel „aegadele“ toetuv ajalooperiodiseering eeldanuks. Rootsi aja seadused, haldusstruktuur ning ühiskonna sotsiaalne ülesehitus kandusid ilma suuremate muudatusteta ühe võimu alt teise alla, mis lubab 18. sajandist kõnelda kui „pikast Rootsi ajast“. Liivi- ja Eestimaa sõjaline liitmine Vene riigiga ei tähendanud kaugeltki siinse ala kokkusulatamist Venemaaga, vaid vastupidi, sisekubermangudest oluliselt eristuva ühiskonnakorralduse säilimist ja edasiarengut.

Üks põhjus, miks 18. sajand on meie ajalooteadvuses nii varju jäänud, on tõsiasi, et me ei tunne toona elanud eestlasi. Senises ajalookirjutuses on nad esindatud vaid kollektiivse talurahvana, kes ägas feodaalkoormiste raskuse all. Nime- ja nägupidi tunneme neist õige väheseid. Siin nad nüüd on! Teie käes olevas raamatus on 18. sajandil elanud eestlasi esitletud kaugelt rohkem kui meie senises ajalookirjutuses kokku. Et see raamat kõneleb kogu Liivimaast, mis toona moodustas haldusliku terviku Riiast Peipsi kaldani ning Saaremaast Väina jõeni, ei saa me läbi ka lätlasteta, kes elasid vahetult meie kõrval ning kelle ajalugu seisab meile lähemal kui ühegi teise rahva oma.

Keskendudes küll Liivimaa talurahvale, heidame aeg-ajalt pilgu ka põhjaeestlastele ning vaatleme mujal Euroopas toimunut. Kasvõi selleks, et veenduda: meil pole põhjust oma ajalugu häbeneda. Kuigi Liivimaa oli toona Vene riigi osa, on Venemaa taust sellest käsitlusest kõrvale jäänud: sealsed olud olid liiga teistsugused, et neid siinsetega kõrvutada.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles