ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: unustatud juubel. Lugu sellest, kuidas linnaisad Kalamajale tule otsa panid

Juku-kalle Raid Foto: Eleri Muhkel

Äsja möödus 80 aastat märtsipommitamise õudustest. Ajaloost on teada aga ka äraspidisemaid hävinguid, mil Tallinn ennast ise hävitas, kirjutab Juku-Kalle Raid. Üheks näiteks saame lugeda Kalamaja, millele märtsis 170 aastat tagasi tuli otsa pandi.

Märtsipommitamist tuletame meelde igal aastal ja täiesti õigusega. Sellistel õudustel ei maksa lasta meelest kaduda, ühiskondlik mälu on lühike ning kui olnut mitte meenutada, ei oska mitte keegi tulevikus ohtu idanaabrilt adekvaatselt hinnata.

Nõukogude «punakotkaste» löögi alla sattusid nii Tallinn, Tartu kui ka Narva, viimase traagikat teame nüüdseks vist kõik: Tallinnas ehitati märkimisväärne osa venelaste sodiks pommitatust uuesti üles, Narvas läksid asjad palju mornimalt. Narva oli küll esimene linn kogu Nõukogude Liidus, mis 1947. aastal terviklikult muinsuskaitse alla võeti, aga lammutamisest see barokkpärli ei päästnud. See, miks kohalikud Eesti kommunistid otsustasid barokse linna maha tõmmata, on üks teine lugu, täna vaatame aga ajalukku.

Nimelt lasid Tallinna linnaisad ise linna põlema panna ja see leidis aset 170 aastat tagasi.

Krimmi sõja käik

Õigupoolest viis Tallinna puidust eeslinn Kalamaja süütamiseni rahvusvaheline olukord, mitte Tallinna linnavõimu soov «puhas plats» teha.

170 aastat tagasi, 1. märtsil 1854 (Juliuse kalendi järgi 16. veebruaril 1854), kuulutati Tallinnas välja sõjaseisukord. Sel ajal käis üsna lai sõjaline konflikt, mida tunneme Krimmi sõja nime all ja sõjaseisukord oli puhtast militaarloogikast tingitud. Nimelt kardeti Vene tsaaririigis, et Inglismaa ja Prantsusmaa laevastikud võivad laekuda Läänemerele ning hakata siin ohtlikke sõjalisi operatsioone toime panema.

Kevadel 1854 mõlemad laevastikud Läänemerele saabusidki ning hõivasid Tallinna lahe ja sõjasadama «lukuks» olnud Naissaare. Nii blokeeriti Tallinnas laevaliiklus.

Naissaare hõivamine ajas siinsed võimud ja kõrgema sõjaväejuhatuse muidugi paanikasse. Tundus täiesti mõeldav, et prantslased ja inglased võivad korraldada dessandi otse Tallinnale, siis käskisid sõjaväevõimud juba märtsi esimesel poolel pärast sõjaseisukorra kehtestamist Kalamaja eeslinna maha põletada ja lammutada.

Kalamaja kalmistu värava kellatorn 19. sajandi lõpul. Foto: arhiiv

Kalamajast jäi järele kaks hoonet

Kui Kalamajale tuli otsa pandi, tegi see põhjaliku töö, eeslinnast ei säilinud praktiliselt mitte midagi. Kalajamast jäi toona alles paekivist Patarei merekindlus (mis oli püsti aetud 1840ndatel) ning lisaks sellele Kalamaja kalmistu kivist väravatorn; need on mõlemad tänaseni alles. Kalamaja kalmistu hävitati nõukogude võimu poolt ning täna teame seda kui Kalamaja parki. Ülejäänud kalamaja hoonestus kadus täielikult.

Puitlinnaosade hävitamine kuulus tegelikult sõjapidamise või õigemini kaitsetaktika juurde juba sajandeid varemgi, kuna eeslinnad võimaldasid vaenlastele ründamiseks paremaid positsioone, peavarju ning ka võimalust varustust täiendada – näiteks toidu ja joogi näol.

1854. aasta süütamine oli aga viimane kord tänase Eesti pealinna ajaloos, kus vaenlase rünnakut kartes lammutati ja põletati maha terve linnaosa.

Krimmi sõda (Venemaal tuntud ka Idasõjana) toimus oktoobrist 1853 kuni märtsini 1856. Venemaa keisririik kaotas selle Prantsusmaa, Suurbritannia, Osmanite riigi ja Piemonte-Sardiinia liidule.

Krimmi sõda läks ajalukku kui üks esimesi tänapäeva sõdu, kus hakati kasutama raudteid ja telegraafi ning sõjakonflikte kajastati esimest korda ulatuslikult ka fotograafias ja trükimeedias. Niisiis toodi see sõda maailmas inimestele esmakordselt «koju kätte».

Kalamaja nimest

Korraks ka tänasest hipsterite meelislinnaosa Kalamaja loost. Kalamaja mainiti esimest korda 1374. aastal kui Tallinna eeslinna, keskajast alates oli see kaua Tallinna vanim ning suurim eeslinn, siin elasid kalurid, lootsid, mündrikud ning eeslinn paistis silma erakordse kõrtsirohkusega.

Esimene teadaolev pilt Kalamaja kandist. Adam Oleariuse joonistus 1647. aastast. Foto: arhiiv

Kuidas Kalamaja nime sai? Teada on mitu legendi, üks lustlikum kui teine. Nii olevat seal elanud muust kodanikkonnast märksa jõukam naine Kala-Mai, üldse olla vanimad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug.

Tõenäolisemaks tuleb pidada ajaloolase Robert Nermanni palju kuivemat oletust, mille järgi nimetati piirkond tänase Suur-Patarei kandis asunud ajutiste kalurite hoonete ning võrgukuuride ehk «kala majade» järgi.

On siiski üsna huvitav meenutada, et sellistel eeslinnadel tavaliselt väga püsivat tänavavõrgustikku ja asurkonda tekkida ei saanudki, kuna sõjalise ohu korral hävitati eeslinnad pea alati.

Paljud lõhnastatud habemetega hipsterid aga ei teagi ehk, et Kalamaja ähvardas häving ka pärast Krimmi sõda ja 1944. aasta märtsipommitamist, kuna 1980ndatel peeti tõsimeelselt plaani too kõdurajooniks hinnatud eeslinn buldooseritega maha tõmmata ja ehitada sinna viiekorruseline, paljuski Mustamäed meenutav hoonestus.

Viimase katse Kalamaja purustada peatas aga rahapuudus ENSVs, nii et puulinn on praegugi suures osas alles. Oma ajaloolise asustuse algusega võrreldes siiski märgatavalt nooremana, sest Kalamaja tänane tänavavõrk hakkas kujunema alles pärast Krimmi sõda 1860ndatel, eriti aga pärast Peterburi-Tallinna-Paldiski raudtee avamist 1870.