ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: akadeemik Ene Ergma sai juba 20!

Ene Ergma umbes 5-aastaselt, 1960ndatel Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

Me kõik teame, et iga nelja aasta tagant on kalendris lisapäev. Ja just sellel päeval, 29. veebruaril 1944, sündis siia lapikule ja ümmargusele maailmasupitaldrikule Ene Ergma. Lineaarne arvutus näitab et ta ei ole mitte 80, vaid 20 aastane, sest ta sünnipäev on iga 4 aasta tagant. Juku-Kalle Raid ennetas pidulikke olenguid ning paduõnnitlusi ja helistas oma sõbrale.

Akadeemik Ene Ergma (s. 1944) on teadlane (astrofüüsik, akadeemik), poliitik ja oli riigikogu esinaine ehk tähtsuselt teine persoon riigis, sama, mis praegu on Lauri Hussar.

Aga Eestis ongi riigikogu spiikritega küllaltki okei olnud. Ene on lihtsalt keeruline tore inimene, kellel jätkub mõnikord aega ja tahtmist tegeleda ühiskonnale oluliste ning mitteoluliste probleemidega, seda tõestab juba füüsika kui teadus.

Aga alustame otsast. Kunagi tegi Margus Maidla intervjuuu Enega KesKus kuulehte, akadeemikute sarja, siis seisis seal: "Just tänu akadeemik Ergma kureerimisele on Riigikogu diskussioonidel kõlamas ka ekspertide-spetsialistide hääl, mida seal muidu nii harva kostab."

Akadeemilisus jäägu selles loos laokile. Minule isiklikult on Ene Ergma olnud peale akadeemilisuse ikkagi vägev vestluspartner, megalugeja, kultuuripede, rokenrollist kaugelhõllanduv, samas täielik punk, vaidleja, rääkija, kuulaja, häälestaja ja õpetaja, sestap valisin ta numbri. Ta on juba 20 aastat vana ka, ehk oskab teistegi tiinetkate (mina olen 49) küsimustele vastata.

JK: Üritasin oma telefoni kõlari peale panna. Nii, ma sain hakkama, ma olen samasugune kosmosemutt nagu sina, sellega on kõik korras. Aastatelt oled sa... 

EE: Ma ei viitsi seda rehkendada välja. No jaga ära…praegult on jäänud üleminekuks…no mis see kell on? No ütleme kell on praegult...

JK: Väga tore! Kuidas on hilisteismelisena elus püsida?

EE: No vot, nagu ise juhuslikult näed. Kui on ikka niisugune vinge olemine siis... hingejõudu nagu praegu on, ehkki kõik ümberringi tuletavad ahistamist meelde. Mul ei ole isegi meelde tuletada millal mind ahistati.

JK: No aga teadus ikka ahistas

EE: Ma ei saanud küll aru!

JK: Jaa, aga kuidas on ikkagi teismeeaga? Et mis mussi kuulad praegu?

EE: Mis mussi? See oli tookord ka seal mind rääkisid punki või midagi…

JK: Ei, mina ei räägi mingist pungist! Ma küsisin sinu käest, sa oled märgatavalt noorem kui mina. Mina olen nelikümmend üheksa, sina oled kakskümmend.

EE: Jaa, ma saan sellest aru. Mis ma kuulan? Tead, ma kuulan... mulle meeldivad niisugused kolmekümneaastased, Tina Turnerid ja sellised.

JK: Ma tahaksin öelda, et kahekümneaastase kohta oled sa nagu mingil moel ülearenenud tütarlaps.

EE: Nooh, suur tänu!

JK: (naerab) Aga miks sa flirdid siis akadeemiaga? Kas siis ülearenenud teismeline tütarlaps ja akadeemia sobivad kokku?

EE: Loomulikult! Loomulikult! Mina olin akadeemias jah mul oli tõesti (arvutab, et kuna sai täna 20).... ma olin natukene vanem kui neliteist pluss kui ma sain akadeemiasse.

JK: Okei, nii.

EE: No aga on ju selliseid tähendab vunderkinde.

JK: Imeline! Aga kui sa kunagi…

EE: Veel hullem oli ju, sa vaata sina seda ei pannud ka tähele, ma rikkusin Eesti – seda – põhiseadust, kus nõutakse, et üldiselt oleks vaja juba ikkagi olla korraliku vanusega.

JK: Absoluutselt! Aga sa said neljateistkümne aastaselt akadeemiasse!

EE: Mhm

JK: Aga räägi mulle mis oli sinu esimene raamat – ilmselt siis kolme- või nelja-aastaselt – mis sa lugesid? Või noh üks esimesi?

EE: Kolme- või nelja-aastaselt? Tead ma räägin sulle ma mäletan väga hästi ühte toredat raamatut. Aga kui vana ma olin? Seda ma ei või sulle öelda, sest ma hakkasin väga varakult lugema ja – vaata siis – sel aja ei olnud raamatuid eriti palju. Ja minule meeldisid “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja seal olid väga ilusad need tohutud illustratsioonid.

JK: Ei noh me jääme ikkagi selle matemaatika juurde, et sa oled täna kakskümmend. Nelja-aastaselt sa siis… Kui sa viie-aastane olid?

EE: Kui ma viie-aastane olin? Viie-aastane oli väga tore olla, sel ajal oli väääääga tore seepärast et viie-aastaselt sain ma kindlalt kõike, see oli väga väga vahva aeg oli kuna see oli tudengipõlv. Ja see oli Tartus .

JK: Ja sealt läksid Moskvasse eksole ju?

EE: Siis ma läksin Moskvasse.

JK: Viie-aastaselt? Vähesed on läinud viie-aastaselt Moskvasse!

EE: Novot, ma varjasin oma tõelist vanust.

JK: Nii ja sa läksid Moskvasse viie-aastaselt ja sa avastasid sealt hoopis korraliku kultuuri! Sa oled kunagi mulle rääkinud, et olid väga suur kultuuritarbija.

EE: Jah, seepärast et see oli aeg, kujutad pilti see oli aeg veel Hruštšovi sula sabaotsa aeg. Ja veel ei olnud... teine idioot ei olnud veel eriti ennast veel püsti ajanud.

JK: Sa mõtled kallist Leonid Iljitši?

EE: Kahjuks ikka!

JK: Kuule, kuna sa oled praegu kahekümne aastane...

EE: Nüüd juba olen jah!

JK: ...ja sa oled kahekümne aastane ja mõtle, mis sind kõige rohkem, kas sa kunagi edvistanud oled? Ma ei tea... meeste, teaduse ees, edvistanu?

EE: Ma ei oska öelda. No meeste ees on ikkagi mõnikord välja tulnud niisugune... edvistus. Eriti kui on silmarõõm väga suur.

JK: Ikka silmarõõmu peab olema!

EE: Muidugi! Alati peab olema!

JK: Absoluutselt. Kui vanalt sa kui kas sa olid kolm või kuna sa olid, kuna sul esimene silmarõõm tekkis? Kes see oli ja miks?

EE: Minul esimene silmarõõm õppis Rakveres esimeses klassis. Jaa. Teine silmarõõm tekkis mulle – mul on imekaunis pilt – hiljem ja see oli no super oli ilus pikk poiss. Blond, siniste silmadega ja see oli absoluutselt... kogu aeg ma teda vaatasin. Aga ta oli minust sel ajal kahjuks jah umbes kakskümmend aastat vanem.

JK: No mis siis?

EE: No mis siis? No kuule, mis putukatega ta tegeleks? Isegi ma olin ju ära kasvatatud niimoodi, et minu vanem õde oli minust kaheksa aastat vanem ja kui mina olin viie-aastane, siis no viie-aastane, siis reaalselt tähendab uue rehnuti järgi natuke üle aasta, no kes niisuguseid no sitikaid pisikesi vaatas?

JK: Aaaaa

EE: Neid ju narriti.

JK: Sul oli kasutu armumine?

EE: Kasutu armumine, ausalt. Ja need on kõige kaunimad armumised ju.

JK: No näed, nüüd sa räägid täiesti ausat juttu. Aga aga sinu põlvkonna inimesed no minu omad vanemad eksole on ju mis see on, sündinud 1938 ja 1939. Kuna sina esimest korda seksisid?

EE: Misasja?

JK: Seksisid!

EE: Ma ei kuulnud.. Aaa! Seksisid? Noooh, no ikka ma mõtlen, kui vanalt siis?

JK: Jah

EE: Mul oli noo ikka veel sellel sajandil.

JK: (naerab) Esimest korda ma mõtlen.

EE: Aaa, esimest korda?

JK: Jaa!

EE: Esimest korda, esimest korda siis oli kah ikka möödund sajand. No kuule, see oli aeg, kus oli hoopis karmimad reeglid. Meie olime natuke juba teistes aegades, ütleme me vee,l ei seda halba seksuaalrevolutsiooni, sina pead sellest paremini teadma, see ei olnud veel meieni jõudnud. See jõudis natuke hiljem.

JK: Kuna jõudis?

EE: No ma arvan, et äkki põhiliselt ma arvan et jõudis ikka kuskil juba no ikkagi noh tead see ma tulin ju Venemaalt tagasi 88 ja siis ikkagi väga no ütleme kõik suur, suurlinnad ütleme Moskva ja see need elasid muidugi teist elu aga, aga maa elu on ikka teistsugune jälle.

JK: Ei noh sa tulid ju Moskvast tagasi, sa olid lihtsalt... sa seksisid teadusega.

EE: No ei, kuule, jäta mind siis, seksimine teadusega… (naerab) Igasuguse see on… sul on ettekujutus, mul on väga palju niisuguseid toredaid suhteid. Ja teadus oli ka, teadus on ka mõni kord – ma tõsiselt ütlen – et mõni kord kui sa oled selles vaimustuses, saad aru, sa pead saama niukse kihvti tunde..

JK: Orgasmi? Selle kohta öeldakse – orgasm.

EE: Jah, jah. Kuigi pärast sa mõtled no mille peale, aga äkitselt tuleb see tuleb et sa saad aru et sa midagi vähemalt ühe kopika vääriliselt või ma ei tea siukse pisikese asja sa suutsid välja meelitada selle valguses.

JK: See on väga äge. Ene, sa saad kahekümne ühe aastaseks nelja aasta pärast. Mida sa soovid endale ja oma kontekstile, lihtsalt?

EE: Kahekümne esimese aastal ma ütlen sulle.

JK: Sa saad kakskümmend üks nelja aasta pärast.

EE: Nelja aasta pärast kakskümmend üks, jah.

JK: Jaa, aga mida sa loodad, kui sa saad kakskümmend üks?

EE: No kuule, ma ei tea seda, ma ei ole veel kakskümmend saanud, ole nüüd natuke… misassja... Ma tahan nautida! Ma tahan nautida oma kahekümne-aastast aega.

JK: Ei vaata mina olengi vait, selles see mõte ongi, et mina olen vait, aga ma tean, et sinust tehakse mingi kuradi kook, kui sa inimvarvestuses kaheksakümmend saad. Mingi pidulik pirukas.

EE: Mina tean. Tead, kui kook, ega mind eriti koogiks ei saa teha – see on üks asi, las proovivad, aga sa tunned juba mis kook sa oled. Siis vaata et sa oma poolel juubelil siis minule ka ei vilista. Ma olen ju sinu sünnipäeval käinud muide.

JK: Oled küll, ma tean, 40 käisid.

EE: Mhm, jaa. Tilista siis. Mina ei tule niisama, ma ei armasta, kui ma ise jookseksin kohale, mulle ei meeldi. Mina ise alati kutsun ja nii.

JK: Õige! Kuule, aga absoluutne lugupidamine!

EE: Ja minul ka!

JK: Ja aitäh sulle!