ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Lukašenka, peenikese häälega vastik Valgevene kurjam

Juku-Kalle Raid paari raamatuga Foto: arhiiv

Nädalavahetusel, kui eestlased kilu haukasid, pitsikese võtsid ning pärast kaerajaani tantsisid, korraldas Lukašenka Velgevenes täiesti totra etenduse pealkirjaga "parlamendi ja omavalitsuste valimised". Juku-Kalle Raid uurib, mis elukas see Lukašanka on.

Valgevenes nädalavahetusel toimunud valimised – teeseldi parlamendi ja kohalike omavalitsuste valimisi – olid kui farss kuubis. Isegi kardinad kisti valimiskabiinide eest ära, et oleks näha, kui keegi sedelit rikub või seda pildistab. Võltsimistulemused peavad olema täiesti lollikindlad. Ehkki opositsiooniparteisid valimistele üldsze ei lastudki, kandideerida sai 4 valitsusparteid, igaüks neist tatt Lukašenka kingatalla all.

Lukašenka on Valgevene helgemad pead kinni pannud või on nood emigreerunud, igasugune poliitiline vastasseis surutakse ülikarmilt maha.

Mõttetu Valgevene

Kunagi sai Hardo Aasmäega tehtud kuulehte KesKus lugudesari "Mõttetute riikide aabits". Et mitte kedagi solvata ja olla sile ning õilis, otsustasime, et käsitleme sarjas kõiki maailma riike. Täna jätkab sarja geograaf Toomas Kümmel, ilmunud on kaks raamatut, aga riigid pole veel otsa saanud.

Opositsiooniparteisid valimistele üldsze ei lastudki, kandideerida sai 4 valitsusparteid, igaüks neist tatt Lukašenka kingatalla all.

Valgevene on loomulikult täiesti mõttetu riik. Lisaks sellele on ta ka oma jabural kombel traagiline ning naljakas riik, mis peab oma olemasolu pidevalt õigustama ja seda sageli väga veidral moel.

Valgevene iseseisvuse ajalugu sarnaneb paljude nõukariikide omaga. Kui Eesti, Läti, Leedu, Gruusia, Armeenia jaoks tähendas iseseisvuse saavutamine esmatähtsat sammu, siis paljud teised nõukariigid olid pigem jahmunud ja ei osanud mõmmigi peale hakata. Suur riik-emake on lagunenud, kuidas me nüüd elama hakkame, mida teeme, kes meid toidab-katab? Valgevenes leidus küll intelligentseid demokraate, aga kolhoosi lõppemine tekitas seal painavat hirmu.

Niisiis, Valgevene iseseisvus 25. augustul 1991. Seal elas 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 10,2 miljonit elanikku. Alates sellest on rahvaarv kahanenud – nagu muudeski paikades. Parema pudru peale minekut ei saa keegi iseenesest halvaks valikuks pidada, muidu me peaksime hurjutama küm,neid tuhandeid kalevipoegi, kes kellu käes Soome poole lippasid. Praegu elab Valgevenes umbes 9,5 miljonit elanikku.

Lukašenko kingib raskete aegade puhul Putinile muinasjutulise suurusega imekartuli. Foto: Interneti naljahambad

Igikestev isadus

Valgevene paistab vankumatu järjekindlusega silma oma juhi poolest. Sihuke suur, vuntsidega, heleda hääle, aga raske rusikaga tohlakas. Aleksandr Lukašenka, kes laseb ennast meelitavalt ka "isakeseks" elik "batkaks" kutsuda. Isa-kuvand meeldib üldse kõigile vastikutele autoritaaridele, isakäsi teatavasti silitab, aga ka karistab, kui vaja.

Isa-kuvand meeldib üldse kõigile vastikutele autoritaaridele, isakäsi teatavasti silitab, aga ka karistab, kui vaja.

Stalin oli koguni kõigi rahvaste isa, Turkmenbashi elik Turkmeenia diktaator Saparmurat Nijazov oli turkmeeni rahva isa. Ainult Ljonja Brežev oli "kallis Leonid Iljitš", aga me saame ju ometi aru, et ta oligi kõigile kallis nagu isa.

Levinud on müüt, mis jutustab meile Valgevenest kui suurest kolhoosist, mille esimehe rasket, aga lugupeetud ametit Batka Lukašenka peab.

Tõsi, olen mõned korrad käinud Valgevenes valimisi vaatlemas (nädalavahetusel aset leidnud valimistele muuseas OSCE vaatlejaid ei lastud, kuna võltsimised on liiga ilmselged, ei meeldi Lukašenkale, kui mingi rahvusvaheline demokraatide organisatsioon tema kallal irisema hakkab), mõjus küll kolhoosina.

Hiirhallides pintsakutes ülemused kogunesid kokku, naersid mürinal, lasid rahvakunstiansambli balalaikadel kõlada ja muttidel ümber laua tantsida; iga hinna eest üritati vaatleja valimiskastide juurest eemale meelitada. Pakuti ohtratest kvantumites kohalikku kompotti, moosi, aiasaadusi ning meeletutes kogustes viina.

Tegelikult pole Valgevene kolhoos ja Batka heatahtlik kolhoosniesimees, kes jälgib, et traktor künnaks põldu ja vilja kannaks muld.

Kuri punane politruk

Lukašenka tegelik olemus ja ka ajalugu on oluliselt kurjakuulutavam. Ta ei olnud mitte mingi legendaarne kolhoosiesimees, vaid pesueht punane komissar, kes oma karjääri rajas kommunistlikule ideoloogiatööle. Teada on, et kooliajal kuulus sirguv diktaator kindlalt raskesti kasvatatavate laste kategoorias. Näiteks oli ta pidevalt arvel miilitsas. Nii et saatuse iroonia missugune, sest praegu on kogu Valgevene miilits arvel tema juures.

Lukašenka ei olnud mitte mingi legendaarne kolhoosiesimees, vaid pesueht punane komissar.

Lukašenka õppis esmalt pedagoogilises instituudis ja sai ajaloo ning kommunistliku ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. Hiljem lõpetas ta veel olude sunnil põllumajandusakadeemia ja temast sai ökonomist, põllumajandusliku tootmise organiseerija.

Edasi läks vudinal mööda samasugust punast politrukijalgrada: Sõjaväes teenis Lukašenka KGB piirivalvevägedes Brestis, väeosa poliitosakonna instruktorina.

Niisiis, juba udusulgedes Lukašenka polnud midagi muud kui alamastme punane politruk.

Pärast sõjaväge jätkus tema ideoloogiatöötaja laperdav lend. Vaatame siis üle, kuhu elutee Lukašenkat tassis.

"Mõttetute riikide aabitsast" loeme: kõigepealt sai ta ametisse Mogilevi (valgevene keeles Mahiloŭ) linna toitlustamisvalitsuse komsomolikomitee sekretäriks. Edasi tulid ametid üleliidulises ühingus Teadus ja 1980.–1982. aastal punaarmee tankiroodus komandöri asetäitjana poliitalal. Alles seejärel pööras politruk suuna põllumajanduse suunas. Või mis suunas, partei ja valitsus suunas tema käekäigu uutele radadele. Poliitiliselt kindel ja ideeliselt vankumatu seltsimees suunati Mogilevi oblasti kolhoosi Udarnik (Lööktööline) esimehe asetäitjaks. Juba aasta hiljem leiame Lukašenko ehitusmaterjale tootnud tehase direktori asetäitja ametist. Nõukogude Liidus tähendas igasugune juhi asetäitja nimetus just kommunistliku ideoloogia- ja organiseerimistöö korraldamist. Seetõttu loogiliselt jätkab Batka Lukašenko aastatel 1985–1987 ikka sealsamas Mogiljevi oblastis Lenini-nimelise sovhoosi politrukina ehk siis kompartei komitee sekretärina. Ja alles 1987. aastal saab Batka Lukašenkost sovhoosi Gorodets direktor.

Batja Lukašenka kolhoosipõllul askeldamas Foto: Interneti naljahambad

Taastatud nõukogude sümboolika

Kui Batka poliitikasse sukeldus, pani ta viivitamatult pähe eduka majandijuhi maski ja laiab sellega siiamaani. Aga tegelikult ei ole Valgevene mitte mingi kolhoos, pigem Valgevene NSV jätk. Mitte juhuslikult ei muutnud Batka Lukašenka 1994. aastal võimule tõustes kohe Valgevene rahvuslikud sümbolid – lipu ja vapi – kohe tagasi Valgevene NSV aegu meenutavateks pseudosümboliteks. Kolhoosikord on Batkale väga südamelähedane. Üle 95% haritavast maast Valgevenes kuulub riiklikele- ja ühismajanditele.

Kõigepealt taastas Lukašenka valgevene nõuka-aegsed sümbolid – punalipu ja vapi. Valge-punane-valge rahvustrikoloori peideti kuuri alla.

Kui teised Nõukogude Liidu endised vabariigid arenesid mühinal ja lammutasid jõudsalt soveti pärandit, suutsid Valgevene NSV kommunistid võimu säilitada ja paigal tammuda. Nagu ütles Mihhail Bulgakovi jutustuses „Koera süda“ professor Preobraženski: „Meie maa häda on see, et inimesed, kes peaksid võtma tablette, võtavad seadusi vastu…“

Alles 1994. aastal suudeti Valgevenes vastu võtta uus põhiseadus ja korraldada esimesed presidendivalimised. Valgevene esimeseks presidendiks valiti kõigile üllatuslikult Aleksandr Lukašenko. Populistlike lubadustega anda kõigile tööd ja leiba ning luua tihe liit Venemaaga, lisaks korruptsioonivastase võitluse loosungitega sai ta valimiste teises voorus 80% valijate häältest.

Nüüd kuulutas Batka Lukašenko välja Valgevene uue kursi, turumajandusliku sotsialismi. Hinnad võeti uuesti riikliku regulatsiooni alla, administratiivselt kehtestati valuutakursid. Oluliselt laiendati riiklikku kontrolli eraettevõtluse üle. Täielikult riigi kontrolli alla läks ka väliskaubandus. 

Euroopa viimane diktaator

Samuti alustas Batka mitmesuguste koostöölepingute allakirjutamist Venemaaga ning 1996. aastal viis läbi referendumi põhiseaduse muutmiseks, millega president sai võimu juurde. Kohe saatis ta ka parlamendi jõuga laiali. Praktiliselt kohe võimule saades sillutas ta endale tee diktatuurile. Euroopa ja USA põhiseaduse muutmist ei tunnustanud. Sealt saigi Batka Lukašenko endale väärilise tiitli „Euroopa viimane diktaator“. Muuseas, tänane aeg on piisavalt segane, et ta ei pruugi viimaseks jääda, riburadapidi flirdivad autoritaarsusega ka Ungari ja Slovakkia.

Valgevene jääb praegusel hetkel Putini liitlaseks, opositsioon on julmalt maha surutud ning õhk seisab.

Edasine on kõigile teada. Igasuguse opositsiooni julm mahasurumine, poliitiliste vastaste jäljetu kadumine või vanglasse sulgemine. Kogu Batka Lukašenka „Valgevene ime“ on põhinenud Venemaa majanduslikul lüpsmisel ja ülekavaldamisel. Kui venelastel on sellest vahel mõõt täis saanud, on Batka mõned poliitvangid vanglast vabaks lasknud ja Lääne suunal mõne hea sõna öelnud.

Nädalavahetuse valimised olid ärapööranud diktaatori korraldatud farss, muud midagi. Ja Valgevene jääb praegusel hetkel Putini liitlaseks, opositsioon on julmalt maha surutud ning õhk seisab. Kahjuks, keset Euroopat, mis ei ole julgeolekuliselt küll eriti meeldiv nähtus