:format(webp)/nginx/o/2020/12/21/13541270t1h7c71.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/26/15915281t1h1537.png)
Mis juhtub, kui naaber ei küta korterit? Arstitudeng Helen Kõpp ja tema abikaasa Edgar pidid Tartus elama seetõttu ekstreemsetes tingimustes. «See oli karm, üritasin empaatiliselt läheneda, hoidsin nuttu kinni ja rääkisin, kuidas see meid mõjutab, kui meil on siin jääkülm,» rääkis Helen esmaspäevases «Kuuuurija» saates.
Tartu Ülikoolis teisel kursusel arstiks õppiv Helen Kõpp elab koos abikaasa Edgari ja paari kahe armsa tütrega Tartus. Paraku pole heade mõtete linnas elu möödunud plaanipäraselt, sest noor pere kannatas sel talvel naabri tõttu ekstreemseid elamistingimusi.
«Me elasime Edgariga Tallinnas ja meil oli vaja ära kolida,» alustab Helen. «Mõtlesime, et kui me juba kolime, siis me peaksime ostma endale elukoha.» Nii leitigi kaks aastat tagasi soodne pakkumine Tartu miljööväärtuslikus piirkonnas ühes puumajas, 35-ruutmeetrise korteri eest käidi välja umbes 45 000 eurot.
Heleni, Edgari ja nende kahe- ja viieaastase tütre elu Tartus sai positiivselt hoo sisse. Helen hakkas õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, Edgar jäi lapsehoolduspuhkusele. Korter meeldis mõlemale väga. «See sobis meile ideaalselt, all oli töötav äripind, kõrval oli tühi korter, mis kuulub naabritele. Äri puhul meie lapsed ei sega kedagi, seal on hea soe ja meile kuulub 25 protsenti majast.»
Algus oli paljutõotav
Esimene aasta möödus muredeta. «Elasime siin terve talve, kõik oli okei,» ütleb Helen.
Asi hakkas kiiva kiskuma siis, kui äripind müüdi uuele omanikule. «Me juhuslikult avastasime, et omanikud on vahetunud.»
Nimelt ostsid Helen ja Edgar endale korteri, mis oli kaasomandis ehk esimese kahe kuu jooksul nad selles korteris remonti ei teinud, et vältida olukorda, kus teine kaasomanik eelisostuõigust kasutab ja korteri endale ostab. Õnneks keegi majanaabritest nende korterit endale ei himustanud ja nad arvasid, et said endale heasoovlikud naabrid.
«Kõrvalkorteri omanikelt siia kolides küsisime, et kas nad sooviks kunagi seda korterit meile müüa. Nad ütlesid, et see on sentimentaalse väärtusega korter ja nad pole huvitatud. Ja siis järsku avastasime, et nad on selle ära müünud ja mitte meile. Ja alumised äriinimesed on enda osa ka ära müünud, seega 75 protsenti majast müüdi maha vene ärimeestele!» ütleb Helen. Selleks ajaks, kui nemad müügitehingutest teada said, oli ka neile kehtiv eelisostuõigus kadunud ehk uute omanike vastu teha polnud midagi.
Pärast seda hakkas Heleni ja Edgari elu majas veerema allamäge, möödunud aasta sügisel hakkas korteris jahe ja eriti õhkus külma põrandatest. Abielupaaril oli tunne, et äripinda nende korteri all ei köeta üldse. «Lili voodi alla panime paksu madratsi, et tema voodisse ei õhkuks külm õhk,» räägib Helen.
Kui esialgu sai abielupaar oma uue naabrite kontakti, siis mingil hetkel said nad aru, et nende majanaabrid ei soovi nendega tegelikult suhelda.
«Edgari numbri olid nad ära blokeerinud, sest ta tuletas neile pidevalt meelde, et te peate kütma. Siis helistasin mina ja mind sõimas see ärimees täiesti läbi,» räägib Helen.
«Mina siin 30 kraadi peale ei küta,» olevat ärimees öelnud. «Ma ütlesin, et 15 kraadi on vaja ja üldse seadusega olete kohustatud kütma.»
«Sellist seadust ei ole olemas, mina ei küta 30 peale,» olevat ärimees naerdes vastanud.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/26/15915285t1h6c52.png)
Üldlevinud arusaama kohaselt peab naaber oma korterit kütma. Kui hakata aga seadustes näpuga järge ajama, siis tuleb välja, et konkreetset normi või ettekirjutust polegi. Eluruumiseaduses on vaid üldsõnaliselt sätestatud, et eriomandi eseme korrashoidmisel on korteriomanik muuhulgas kohustatud hoidma selle piires sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagab kaasomandi eseme säilimise. Seaduse seletuskirjas on märgitud, et eluruumi osas pole võimalik mingid üldkohustuslikku miinimumi kehtestada, sest inimeste eelistused õhutemperatuuri osas on erinevad. Nõue ei kehti aga ahiküttega korteri puhul – sellise korteri temperatuuri ei sätestagi ükski õigusakt. Helen ja Edgar just ahiküttega korteris elavadki.
«See oli karm, üritasin empaatiliselt läheneda, hoidsin nuttu kinni ja rääkisin, kuidas see meid mõjutab, kui meil on siin jääkülm,» meenutab Helen. «Inimene irvitas, ta ironiseeris ja ta lõpus ütles, et tema ei kavatsegi siia kontrollima tulla ja meie kõne on lõppenud.»
30-kraadine pakane
Sügisest sai talv ja ühel hetkel paukus Heleni ja Edgari akna taga ligi 30-kraadine pakane. Kahe lapsega paar pidi nendes ekstreemsetes oludes hakkama saama. «Elasime ebaloomulikes tingimustes,» ütleb Helen.
Pidevalt köeti ahju ja osteti lisaks ka soojapuhurid. «Kõik olid sees ja see hakkas lisaks mõjuma voolule, meil hakkas elekter ära käima.»
«Ma lihtsalt istun, kõik läheb pimedaks,» meenutab Helen. Just öösiti oli neil hirm, et voolu ületarbimise tõttu tekib majas elektrijuhtmetest põleng.
«Oktoobris, kui see jama pihta hakkas, hakkasin uurima Tartu linna käest selle kõige kohta,» meenutab Edgar.
Helen ja Edgar teavad, mis allkorrusel toimus, sest ühel hetkel olid maja torud lõhkemas ja majanaaber oli sunnitud kohale kutsuma torumehe, kes lasi korraks Helenil ja Edgaril kiigata üle alumise korruse ukseläve. Pilt, mis neile sealt vastu vaatas, oli jahmatav. Alumise korruse WC-pott oli üleni jääs ja torumees hakkas seda soojapuhuritega üles soojendama.
/nginx/o/2024/02/26/15915280t1he5c0.png)
Helen ja Edgar ei soovi «Kuuuurijas» ärimeeste nimesid välja öelda, sest nad kardavad, et nende uued majanaabrid keeravad nende elu põrguks. Ometi ei saa nad lugu endale hoida, sest nad on veendunud, et selliste naabrite käes kannatab veel palju inimesi.
Veelgi enam hämmastas paari kohaliku omavalitsuse suhtumine. Mitmeid kordi pöörduti Tartu linnavalitsuse poole, sealt ei saanud nad enda sõnul mingit nõu ega abi. «Kohalikus omavalitsuses helistasin ühele ametnikule, öeldi, et ta ei tea, helista teisele. Helistad järgmisele ja järgmisele...» meenutab Edgar, kelle sõnul ükski linnaametnik ei suutnud neid õigesse kohta suunata.
Kuna Edgar tegi linnavalitsusse kõnesid, mitte kirjalikke päringuid, vastas Tartu linnavalitsus «Kuuuurijale» nii, nagu nad ei teaks noore pere murest midagi.
«Ainus vairant on, et pöörduge kohtusse,» ütleb nördinud Edgar.
Oma vara peab hooldama ja hoidma!
Mida teha, kui naaber ei küta ja su elukvaliteet seetõttu kannatab? «See on valus teema,» ütleb Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse esimehe Urmas Mardi, kelle sõnul on taolisi peresid, kes naabriga hädas, väga palju.
/nginx/o/2024/02/26/15915283t1h4e6d.png)
«Lahendusi on leida raske, ei ole talve, kui inimesed minu poole ei pöördu. Üks oluline sõnum minu poolt ongi see, et inimesed, kui te ostate vara, hoidke seda heaperemehelikult korras, kuhu kuulub kindlasti ka kütmine.»
«Minu hinnangul on kaks võimalust: esitada nõue selle isiku vastu kohustamaks oma korteriomandit kütma. Teine, kõige äärmuslikum abinõu on, kui midagi muud teha pole, esitada korteriomandi vastu võõrandamisnõue kohtusse. Kolmas võimalus, mida võib-olla ei teata, on hooldaja määramine äraolija varale,» selgitab Mardi.
Ebeli Berkman, sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna juht julgustab taolistel juhtudel vanemaid pöörduma kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole. «Kui peres on väikesed lapsed, kes kannatavad ebainimlike tingimuste all, tuleb leida kiireid lahendusi. Kiire lahendus on see, et anname emale ja lapsele võimaluse viibida varjupaigas.»
Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse esimees paneb kõigile südamele oma vara hoida. Head Eesti inimesed, kui te ostate endale vara, siis te peate sellest aru saama, et kui te olete vara omanikud, peate heaperemehelikult seda vara hooldama. Te ei saa olla pinnuks silmas teistele korteriomanikele!»