Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

«Miks see eestlase pidupäev peab olema nii soiguv, tume, must...?» Uhke vastuvõtu järelkaja on kirevam kui kontsert ise (1)

Copy
Vabariigi aastapäeva kontserdi läbimäng.
Vabariigi aastapäeva kontserdi läbimäng. Foto: Mihkel Maripuu

Arvamused on erinevad ja nõnda peegeldub ühismeedias 24. veebruaril toimunud presidendi vastuvõtu järelkajas mitmekülgsust. Nii mõnegi jaoks oli kontsert ilus, teise arvates aga liialt tõsine. «Pime, rusuv, melanhoolne!» põrutas keegi ühismeedias.

«Kas valu, ohked, igatsus ja vaev on meie pidupäevade kohustuslik tonaalsus?» küsis Postimees Nädala peatoimetaja Heili Sibrits oma arvustuses. Kuigi Sibrits viitas Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva kontserdi tõsidusele, jäi ajakirjanik elamusega siiski rahule.

Sarnast rahuolu paljudele ei jagunud.

«Isegi avavalss oli morbiidne...» viitas keegi ühismeedias kogu presidendi vastuvõtu üldisele toonile. 

«See suur et... kelle matuseid hetkel telekas peetakse?» küsis keegi Xis.

«Ei õnnestunud veel vastuvõtu kontserti kuulata, aga hinnangute põhjal Twitteris ja mujal tundub, et oli mingi rõõmus ja värviline, lõunamaine pidu ja pillerkaar,» lisas disainer Tõnu Runnel ühismeedia postituses.

Telemees Urmas Eero Liiv tõdes samuti, et kontsert oli liialt tõsine. Liivi avalik Facebooki postitus oli aga hommikuks kadunud.

«Ausalt ei meeldinud üldse! Pidupäeva kontsert peaks ikka rõõmsam ja värvilisem olema! Väga rusuv tunne oli kogu aeg, nagu matustel,» märkis keegi ühismeedias. «Pime, rusuv, melanhoolne!» lisas teine.

Oli palju neid, kes ei mõistnud, miks peab vabariigi sünnipäeva tähistama millegi nii süngega. «Miks see eestlase pidupäev peab olema nii soiguv, tume, must...?» küsis keegi nõutult. 

Ühe eestlanna arvates oli muusika ilus, kuid leidis, et kõik muu seda ümbritsev võinuks olla parem. «Muusika oli ilus, aga telepildi jaoks oli selline kontsert mõttetu, puhas audio. Vabariigi sünnipäeval tahaks midagi muud kui lihtsalt head muusikat.»

Nii mõnigi viitas, et muusika oli väga aeglane. «Mis see pulss Estonia saalis kontserti kuulates on praegu? 50? REM?» kommenteeris keegi, teine lisas: «Kõik läks nii uinutavaks, et mu pulsikell arvas, et ma olen surnud.»

«Laste arvates on kontsert Estonias igav ja kurb. Võiks olla tõesti veidi rõõmsam ja presidendi kõnes ka kasvõi üks koht, mis natukegi heatujuline,» kommenteeris poliitik Kalev Kallemets Xis.

Varro Vooglaid avaldas ühismeedias, et temale kontsert meeldis, kuid rahulolematust avaldas ta hoopis presidendi Alar Karise kõnega. Mõned nõustusid.

«Karisega on, nagu ikka, vaatad tema väärikat ja rahulikku kuju ja mõtled, et noh nüüd-nüüd tuleb midagi põhjapanevat. Aga lõppeks on nagu ikka, et ütleb midagi küll, aga samas ei ütle kah. Seisukohti ei võta ja otsuseid ei langeta,» märkis üks eestlanna. 

Kellegi arvates oli kõne hea, kuid mitte meeldejääv: «Need kõned on kõik sisult tugevad, ainult et järgmisel päeval ei mäleta enam sellest poolt sõnagi.»

Teisest küljest oli aga just Karise kõne paljude jaoks meeldivam kui kontsert.

«Alar Karisel on alati väga head vabariigi aastapäeva kõned! Nii ka seekord!» kommenteeris eestlane. «Mõtlemapanev,» kirjeldasid paar eestlast.

Kontserdi kunstilise juhi Jaan-Eik Tulve sõnul oli aastapäevakontsert just niisugune, nagu elu meie ümber – habras, õrn, pühalik, rõõmus, nukker, intiimne, vahel ka valus, vahendab ERR. 

Kontserdi kunstilise juhi Jaan-Eik Tulve meeskonna tuumikus oli lavastaja Maria Peterson, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Sander Põldsaar, valguskunstnik Priidu Adlas ja produtsent Priit Mikk.

Kontserdi teleülekande režissöör on Erle Veber, juhtoperaator Raul Priks, produtsent Margus Saar. Kontserdil on kirjeldustõlge.

Tagasi üles