ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Konstantin Päts. Diktaatorikepike ministriportfellis. LISATUD FOTOD!
/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
23. veebruar 2024, 16:16
Uuendatud 23. veebruar 2024, 17:29
/nginx/o/2024/02/23/15905659t1h682d.jpg)
Konstantin Pätsi 150 sünniaastapäev sunnib küllap jällegi arutelule, et kes see vana üldse oli? Kas kangelane või autoritaarist egotrippar? Küllap on õigus mõlemal poolel, leiab Juku-Kalle Raid.
Konstantin Pätsi nimelist koolnut on hosiannat lauldes ülistatud ja ka maa sisse tambitud juba aastaid. Nii et nüüd paistab temast välja ainult kivipallur Jürtot meenutav peanupp Estonia teatri juures. Kui kiigata raamaturiiulisse, leidub aga mõõdutundetut kiitust märksa rohkem kui kainet arutlust. Keegi ei vaidlusta Pätsu teeneid nooruses, aga 1930ndatel keeras ikkagi taat ära ning julges peale riigipööret 1934 kogu eesti rahva raskelt haigeks tembeldada. See ei ole ikka kohe üldse normaalne.
Muuseas, 1938 möönis Päts ühes oma kõnes mokaotsast, et seni "kõrges palavikus vaevelnud rahvas" hakkab võibolla "varsti tervenema".
Riigipea ülistamisest
1930ndatel pääses valla üks massiaktsioon teise järel, toimus pidev ning riiklik juhiülistamine, mis sai alguse juba eelmainitud riigipöördest 12. 03. 1934. Vaatame arhiivipilte. Konstantini kuvand ei erine absoluutselt ühestki muust autoritaaris. Küll poseerib ta õhusõidul, kõnnib viljast lokkaval põllul, toimetab tarmukalt tehases, rüseleb rahvatantsijatega ja – mis peaasi – silitab päid kõigil ettejuhtuvatel tittedel, kes talle lakkamatult lilli tassivad.
Ja ärgem unustagem – talle kingiti Oru loss ida-Virumaal. Aga lossi saab kinkida ainult vingele autoritaarile. Pugemise eesmärgil.
Pätsi aegsest propagandast üks teine kord, aga praegu piirdume vaid tõdemusega, et sihukene autoritaarsus on oht kogu riigivabadusele.
Just pärast Pätsu võimukaaperdamist suruti maha demokraatia, tasalülitati kodanikualgatus ja asuti nn. eesti rahvuskeha uue ideoloogia abil tervendama. Teada ja tänaseks paljuräägitud lugu.
Eesmärgid dikteeris propaganda
Nüüd meenutame korraks siseminister K. Eenpalu, kes pajatas ühes oma kõnes ideoloogia põhialustest: “On hädavajalik rahva eluvaate, iga üksiku mõtlemisviisi ja tunnete puhastamine ja arendamine, et pääseks maksuvusele arusaamine: iga üksiku inimese töö on pühendatud üldhüvangule ja eestluse eesmärkidele ja et üldsuse huvi on alati kõrgem isiklikust huvist.”
Aga kõike seda, mida nimetada "üldsuse hüvanguks" ja "eestluse eesmärkideks", määras paraku võimuhaaranud kildkond, kes otsustas oma nägemuse realiseerida muu hulgas ka Riikliku Propagandatalituse poolt juhitud massikampaaniate abil.
Pole midagi parata, Päts oli vinge vend, päästekomitee liige ja iseseisvuse üks – aga siiski üks paljudest – alusepanijatest, ta juhtis mitmeid valitsusi ja oli mitmetes valitsustes minister, aga demokraatiat ta ikkagi eriti ei seedinud ega sellest aru ei saanud.
Eriti umbusklik ja ninakas oli tüüp endast noorematega. Mitmed mälestused kirjeldavad, kuidas Päts oli veendunud selles, et just tema leiutas Eesti riigi ja kui mõni noorem poliitik teda kritiseerida julges, muutus Päts ülbeks ja rahulolematu "targutaja" sai kohe külge märgade kõrvatagustega kollanoka sildi. Pätsi ministriportfellis peitus alati diktaatorikepike ning Onu Kostja ootas lihtsalt parajat hetke, mil see sealt välja haarata.
Diktaator on alati ohtlik. Ka väike diktaator.
Muuseas, meie poliitilises ajaloos on olnud veel üks sarnane tegelane, kes arvas, et tänu temale Eesti taasiseseisvus ja kellele pidi alati "tõde ning õigus" jääma. Otse loomulikult räägin ma Savisaarest, kes oma partei sees käituski nagu Adolf, õigemini Edolf. Ja ilmselgelt tahtis seda teha ka ülejäänud Eestis. Aga õnneks jätkus Eestis piisavalt mõistust, et sellist venda võimu lähedale tikkumise juures takistada.
Pätsi puhul peame aga kahjuks nentima, et demokraatia lõpetas ta ära 6 aastat enne nõukogude okupatsiooni.
Otse loomulikult paistab tiblastani okupatsiooni kõrval Pätsi ajastu kuldne, aga ärgem siiski unustagem ka tulevikus, et ainult ühele inimesele otsustusõigus jätmisest kujuneb situatsioon, mis on ohtlikuk kogu riigile.
Ja veel: need, kes julgevad autoritaarsust kritiseerida, ei ole riigivaenlased, õõnestajad ega vantide käsilased. Vastupidi. Vigadest tuleb õppida, mitte vigu ülistama kukkuda. Pätsi aga peame meeles nii heas kui ka halvas. Sest ta pani toime morni, aga tänaseks siiski õpetlikuna võetava loo.
