:format(webp)/nginx/o/2021/10/23/14160521t1h7bf1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/19/15897061t1h9605.png)
«See oli ebaõiglane ja kõige hullem vanglas veedetud aeg üldse,» tunnistas «Kuuuurija» saates Marko, kes istus ligi kaks ja pool aastat ränkade süüdistusega vahi all. Tänaseks on aga kaks kohtuastet leidnud, et mees on süütu. «Inimese kohtus õigeksmõistmine ei tähenda automaatselt seda, et kannatanu, tunnistaja või mõni teine menetlusosaline oleks andnud kohtueelses või kohtumenetluses teadvalt valeütlusi,» kommenteerib prokuratuur, jäädes kindlaks, et kohtueelse menetluse lõpus oli kogutud piisavalt tõendeid, et esitada süüdistus vägistamises ja väljapressimises.
«Terve mu 33 eluaasta jooksul kõige raskemad ajad, et keeldudega vanglas istuda, ei saa perega suhelda,» rääkis «Kuuuurija» saates Tartu lähedalt pärit Marko (nimi muudetud – toimetusele teada). Ehkki viimane on korduvalt kelmuste ja varguste eest vanglatrellide taga istunud, leiab ta täna, et talle on tehtud ülekohut.
Marko pidas 2020. aastal politsei omaenda kodus kinni kahtlustatavana vägistamises ja väljapressimises.
«Me kodus magasime hommikul ja siis naise telefonile helistas mingi võõras number. Me vastu ei võtnud. Siis kuulsime, et keegi koputas ukse taga ja naine guugeldas seda numbrit – Tartu politseiprefektuuri number. Siis kuulsime, et ukse taga käib mingi rääkimine,» meenutab ta kõnealust hommikut. Marko sõnul ta aga midagi tol hetkel kahtlustada ei osanud. «Ma mõtlesin, see sama vargus, mille pärast ma kaks päeva olin, et tulevad uuesti selle varguse pärast. Ma panin riidesse ja hakkasin vaikselt koeraga välja minema, nii kui ukse lahti tegin, lendasid kaks politseiniku mulle kaela, tõmbasid seal pikali.»
Milles meest süüdistati, kuulis ta enda sõnul alles jaoskonnas.
/nginx/o/2024/02/19/15897063t1hb289.png)
Kogu Marko lugu saab aga alguse aastaid tagasi, kui ta tutvus toona 18-aastase Lauraga (nimi muudetud – toimetusele teada). «Kas just armuke, aga ütleme jah, et mul oli elukaaslane kodus väikse lapsega, aga ma läksin elukaaslasega tülli. Ma ei saanud ise ka aru, mis on õige ja mis vale... nii ma suhtlesin selle tüdrukuga päris palju.» Marko väidab, et just Laura oli see, kes initsiatiivi näitas. «Pidutsesime koos ja suhtlesime ikka suht tihti. Ta tahtis kogu aeg ikka kokku saada ja koos olla. Leppisime kokku, et kui ma naisega olen ära leppinud, siis nii pingsalt enam ühendust ei otsi.»
Nii ka läks. Paari kuu möödudes leppis Marko enda elukaaslase ja kahe lapse emaga ära.
«Ta hakkaski mind lõpus survestama sellega, et kui ma naist ja last maha ei jäta, siis ta keerab mu elu põrguks... See oli üks põhjus ja teine, et ma võtsin talt võlgu ja ma ei maksnud seda õigeks ajaks tagasi. Ta oli isa tagant selle võtnud. Kaks asja kokku, et raha õigel ajal tagasi ei andnud, hirm isa ees ja see, et ma ei tahtnud temaga koos olla, see viiski ta lõpuks nii kaugele,» väidab Marko. «Algul ta läks interneti ja tegi politseisse avalduse, et ma laenasin ta käest raha aga tagasi ei maksnud, järgmine päev politsei vastas talle, et me ei algata menetlust, kuna tegemist on tsiviilvahekorraga. Seekord kirjutas siis, et mitte ei laenanud, vaid ma pressisin selle raha talt vägivallaga välja, ja et ma vägistasin ka teda kahel korral.»
Kokku viibis Marko Tartu vanglas vahi all ligi kaks ja pool aastat.
«Mida päev edasi, seda rohkem ma uskusin, et jään 100 protsenti õigeks, sest ma ei ole teinud seda. Kui ma oleks puhta taustaga, siis ma arvan, et neil oleks raske olnud hoida mind nii kaua vahi all. Selliste tõenditega, seal ei olnudki tõendeid.»
Marko sõnul pakkus prokuratuur talle kokkuleppe korras üheksa aasta pikkust vangistust. «Ega prokuratuuril ei jäänud muud üle. Kui nemad panevad alusetu inimese kinni, nii nagu nad praegu tegid, uskudes kannatanu esialgset versiooni kohe, siis nad hakkasid lõpuks mulle kokkuleppeid pakkuma... Üheksa aastat vangistus selle eest, mida sa teinud ei ole.»
Kahes kohtuastmes õigeks
Ehkki prokuratuur läks asjaga kohtusse, mõisteti Marko 2020. aasta lõpus ehk ligi pool aastat pärast vahistamist, Tartu maakohtu otsusega õigeks, põhjendades, et tegu oli justkui valekaebusega ja prokuratuuri süüdistused olid olnud alusetud.
2022. aasta augustis, ligi kaks aastat hiljem, leidis aga ka teise astme kohus sarnaselt maakohtuga, et etteheidetud süütegusid ei ole Marko siiski toime pannud.
«Prokuratuuri poolt ka selline lause, et mis vahet seal on, et sa kinni istusid, et sa lõpuks said kelmuse eest aastakese ja oma tingimised, et istusidki need ära. Aga vahe on ikka väga suur, et kas sa istud vanglas kelmuse, varguse eest või asja eest, mida sa teinud ei ole,» nendib Marko.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/31/15111228t1h8789.jpg)
Kuna mees jäi kohtus õigeks, esitas ta avalduse ka teda vägistamises süüdistanud Laura vastu ja seda just valeütluste andmise asjus.
Lõuna ringkonnaprokuratuur asjas siiski menetlust ei algatanud, põhjendades seda sellega, et Tartu ringkonnakohus ei tuvastanud, et naine teadvalt valetas.
«Et vägistamine võis toimuda, aga kannatanu rääkis seda lihtsalt teistmoodi. Et oli äkki mingi muu päev või muu kellaaeg üldse, et kannatanul läks sassi. Ta andis konkreetseid ütluseid kohtus, konkreetse kuupäeva, konkreetse kellaaja, konkreetse koha, kohus tuvastas kõik ära, see menetlus käis ära, aga prokuratuur pani tuima ja ütlesid, et siin pole mingit kuriteosündmust,» ei suuda Marko prokuratuuri vastust tänaseni mõista. «Kui kohtud tuvastasid, et kannatanu mõtles need välja, siis järelikult ta mõtles välja need lood. See ei ole tahtlik või mittetahtlik.»
Ta kaebas otsuse edasi riigiprokuratuuri, mille peale menetlus valeütluste osas siiski algatati. Sama kiirelt see aga taas Lõuna ringkonnaprokuratuuris lõpetati. Marko kaebas otsuse uuesti riigiprokuratuuri, ent mõni aeg tagasi tuli sealt vastus, et menetlust uuesti ei algatata, sest väidetavalt on kõik tõendid juba nüüdseks kogutud ja uuritud.
«Riigiprokuratuur ütles selge sõnaga, et alustada menetlus, kuna on näha, et kohtud tuvastasid, et kannatanud mõtles kuriteosündmused välja, siis Tartu prokuratuur kirjutas lõpetamise määruse, et jah, kohtud tuvastasid, et kannatanu mõtles asjad välja, aga kohtud ei tuvastanud, et ta tegi seda tahtlikult.»
:format(webp)/nginx/o/2024/02/19/15897061t1h9605.png)
Laura esindaja – endine ringkonnaprokurör Kaire Hänilene, kes muuhulgas usalduse kaotuse tõttu samast Lõuna ringkonnaprokuratuurist paar aastat tagasi vallandati ja kellest on täna saanud vandeadvokaat – saatis prokuratuuri kirja, milles soovis valeütluste kriminaalmenetluse lõpetamist. Hänilene tõi muuhulgas kriminaalmenetluse lõpetamise põhjusena välja selle, et Laura asemel peaks praegusel juhul vastutuse võtma hoopiski prokuratuur, kes ilma vettpidavate tõenditeta Marko vastu kohtusse läks.
Küsisime kommentaari ka ringkonnaprokurörilt Tatjana Tammelt, kes Markole vägistamise ja väljapressimise süüdistuse esitas ja sellega ka kohtusse läks. Tamm aga täna enam prokurörina ei tööta, vaid temast on nüüd saanud prokuratuuri konsultant.
«Kirjadele vastavad meil pressiesindajad, prokuratuuri kord on meil selline. Ma saan öelda, et mind ei ole vastutusele võetud ja rohkemat ma ei saa kommenteerida... Ei hakka ma ka teile otseselt näost näkku intervjuud anda,» jäi Tamm kidakeelseks.
Riigiprokuratuur kommenteeris olukorda aga järgnevalt.
«Kõnealusel juhul tegi mees pärast õigeksmõistvat kohtuotsust Lõuna ringkonnaprokuratuuri kuriteokaebuse, et alustada võimaliku teadliku valekaebuse ja valeütluste andmise uurimiseks kriminaalmenetlust. Lõuna ringkonnaprokuratuur jättis kriminaalmenetluse alustamata. Riigiprokuratuur leidis sellele otsusele tehtud kaebuse lahendamisel, et kuriteokaebuses toodut tuleks kriminaalmenetluses esmalt kontrollida ja seejärel otsustada, kas on põhjust naisele süüdistust esitada. Riigiprokuratuur alustas kriminaalmenetluse, mida asus ellu viima Lõuna prefektuur ja juhtima Lõuna ringkonnaprokuratuur. Kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et iga võimalik kahtlus tuleb tõlgendada menetluse alustamise kasuks, mis aga ei välista pärast vajalike tõendite kogumist ja hindamist menetluse hilisemat lõpetamist, nagu ka praegusel juhul oli.»
«Inimese kohtus õigeksmõistmine ei tähenda automaatselt seda, et kannatanu, tunnistaja või mõni teine menetlusosaline oleks andnud kohtueelses või kohtumenetluses teadvalt valeütlusi. Kohtueelse menetluse lõpus oli prokuratuuri hinnangul kogutud piisavalt tõendeid, et esitada süüdistus vägistamises ja väljapressimises. Kohtumenetluses tuleb alati arvestada, et kohus võib anda samadele tõenditele teistsuguse õigusliku hinnangu ja viidata ka sellele, kuidas oleks kohtueelses menetluses saanud tõendeid teisiti koguda – nii tegi kohus ka sel juhul. Kohtumenetluse ajal muutus ka osa tõendeid, millest tekkisid vastuolud, mida olemasolevate tõenditega ei olnud enam võimalik kõrvaldada,» selgitab prokuratuur.
«Kui kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb kõik kahtlused tõlgendada menetluse alustamise kasuks, siis inimese süüdimõistmisel on olukord vastupidi – kõik kahtlused inimese süüs, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tuleb tõlgendada inimese kasuks. See toobki kaasa kas kriminaalmenetluse lõpetamise juba kohtueelses menetluses või inimese õigeksmõistmise kohtumenetluses. Seetõttu tegi kohus neis kahes süüdistuses õigeksmõistva otsuse.»
«Kui tõendid on kogutud seaduslikult ja kohus saab kohtumenetluses hinnata kõiki kogutud tõendeid, kuid teeb õigeksmõistva otsuse teistsuguse õigusliku hinnangu või ebapiisavate tõendite tõttu, siis ei tähenda see, et prokurör või uurija oleks oma teenistuskohustuste täitmisel pannud toime rikkumise. Prokuratuur analüüsib kõiki õigeksmõistvaid kohtuotsuseid ja ka kohtu märkuseid ning tähelepanekuid.»