ELU25 ⟩ Kakk Valter: mis juhtub, kui juhheiteadlased hakkavad majandust ennustama?

Kakk Valter
, Majandushuviline röövlind
Uuendatud 19. veebruar 2024, 18:33
Copy
Juhheiteadlased rahast aru ei saa
Juhheiteadlased rahast aru ei saa Foto: AIVAR AOTÄHT/SAKALA

KRISTALLKUULI AUHINNATUD VAATLEJAID: Majandushuviline röövlind Kakk Valter uurib majanduse juhheiteadlase Paul Krugmani ennustusi ning huikab imestunult.

Noh, pupsikud, mis toimub? Tulete majanduslangusega toime? Minul läheb hästi! Vahepeal oli sutsu jahe, kuid sain hakkama. Aga majanduslangustega seoses meenus mulle eelmine langus, mis oli ikka jupi võrra koledam. Mäletate? Sellega omakorda seoses meenus mulle aga üks habemik, Krugmani-nimeline nobelilaureaat, kes mulle siiani palju nalja teeb. Äkki teeb teilegi?

Kuidas lappama läheb

Te ju teate, et mõni tark inimene võib vahetevahel mõnel teisel alal olla totaalne uhhuu? Noh, nähtud küll ju neid lugupeetud teadlasi, kes otsustaval hetkel – näiteks pärast kahte klaasi veini – hakkavad siira näoga rääkima astroloogiast ja vandenõuteooriatest nii nagu need oleks päris. Keegi midagi öelda ka ei julge, sest noh, ikka lugupeetud teadlane. Aga see on inimlik – teades ühest asjast väga palju, võib tõesti juhtuda, et mõnes teises asjas jätavad soovida nii teadmised kui tunnetus.

On aga ka näiteid, kus lugupeetav ajab sooja sousti välja lausa oma erialapõllul. Meie tänasest peategelase, Krugmani nime kandva habemikuga on sedasi, et tal on korduvalt lappama läinud just oma erialast pajatades. Ehk, kui ta võtab ette sellise toreda valdkonna nagu majandus. See teema võib olla ka suhteliselt lai. Oma kitsal alal valdkonna sees on kõnealune habemik kindlastu geenius. Nii geenius, et sai Nobeli majanduspreemia. Aga ülejäänu? Oi, aga ülejäänu!

Vahvad ennustused lähiminevikust

Ei teagi, kustkohast alustada? Võib-olla sellest, et habemik kiitis Argentina majandust kui märkimisväärset edulugu. Igaüks, kes on elanud viimasel neljal aastakümnel ning maailma asjadest midagi teab, teab ka seda, et Argentina on just majanduse mõttes erakordselt suur hunnik õnnetust. Kui mõni tahab siinkohal arutama hakata, et hopsassaa, natuke on ka maitse küsimus, siis ega ikka ei ole küll.

Habemik ütles oma kiidusõnu nimelt suhteliselt vahetult enne seda, kui Argentina omakorda ütles, et „Sorry, poisid, kuid me ei suuda oma võlgu maksta!“

Ma olen tavaline kakk, kuid isegi mina tean, et märkimisväärselt edukad tegelased suudavad oma võlgu maksta, mis? Mina küll suudan! Ups, ma polegi võlgu!

Noh, ja siis leidis habemik, et Ühendriigid on globaalsel energiaturul suhteliselt mõttetud tegijad – kõrvalseisjad. Jällegi – ilmselt selliseid perioode on võimalik Ühendriikide ajaloost leida küll ja küll, kuid selline kindlas kõneviisis esitatud avaldus tuli loomulikult vahetult enne seda, kui Ühendriikidest sai maailma suurim nafta- ja gaasitootja ning ühtlasi see, kes sisuliselt otsustab, mis need ressursid maailmaturul maksma peaks. Halloo?!

Mõni varasem ennustus on aga veelgi meelelahutuslikum. Nimelt: aastal 1998 leidis meie lemmikhabemik Krugman suhteliselt kindlas kõneviisis, et selline asi nagu Intrenet – et selle kasv aeglustub märkimisväärselt ning umbes aastaks 2005 on selge, et selle asjanduse mõju majandusele ei ole suurem kui faksil.

Jah, faksil!

Pupsikud, te üldse teate, misasi on faks, ah?

Samas mulle tundub, et internetti siiski teate, mis?

Kui Trump sai presidendiks, teatas habemik, et aktsiaturud ei taastu sellest nüüd "mitte kunagi." Fantastiline ennustus – eriti, kui vaadata, mis tegelikult juhtus. Fan-tas-ti-li-ne!

Kuidas Krugman Eestit suges

Ja ega meie siin Eestiski habemiku pahameelest ei pääsenud. Nimelt saime me korralikult sugeda selle eest, kuidas me siin eelmise majanduskriisiga toime tulime. Takkajärgi vaadates – mitte liiga halvasti – kuigi kindlasti oleks saanud ka paremini.

Aga sugeda saime ikka.

Ja sugemise juures tegi habemik seda, mis talle omane on – otsis küsimusi teda vaevavatele vastustele ning rahvakeeles „pani tuima.“ See pahandas meie presidenti, kes habemikule täiesti õigustatult vastu lajatas.

Sellest pahandusest tehti suisa ooper.

Intellektuaalne seisukoht toona oli, et president poleks pidanud nobelisti tümitama, sest mida meie president ka üldse millestki teab (võrreldes nobelistiga)? Ometi oleks väike guugeldamine näidanud, et habemik üldiselt eksib, sõimab ja tuututab.

Ingli maski taga

Ehk, kui hakata otsi kokku tõmbama, siis jõuame selleni, mis on habemik Krugmani ja teistegi temasuguste suurim häda. Nimelt: kahtlemata ja targa ning haritud inimesena on tal suhteliselt suur ports enesekindlust. Paraku ületab see enesekindlus (või suisa eneseimetlus) terve enesekriitika. Majandus ja turud on nii keerulised ja kiiresti muutuvad süsteemid, et nende kohta midagi nii kindlalt väites on lolli olukorda jäämine praktiliselt kindlustatud.

Veelgi lollimaks muudab olukorra aga see, kui veidi teisiti mõtlejaid ja (ka sõbralikke) kriitikuid sõimata. Nagu ka see, et maailmavaatelised eelistused paistavad habemiku ülbevõitu tuututamisest ka kenasti välja. Ka maailmavaade on tore ja aus asi, mida omada, kuid tehniliste faktide eiramine ja teiste teistsuguse maailmavaate või isegi teadmise omamise eest sõimamine pole eriti ilus.

Lõpetuseks veel üks õpetlik lugu. Või noh, anekdoot vist?

Nimelt ökonomist sureb. Äkki on ümberringi pilved, muusika ja mõnus lõhn. Teda tervitab inglilaadne olevus, juhib ta raamatukokku, näitab horisondini ulatuvaid raamaturiiuleid ning ütleb, et need kõik räägivad majandusest! Ökonomistil tuleb õnnepisar silma! Seejärel tõmbab ingel maski peast ning maski alt paljastuvad sarved ja punane nägu. Irvitades teatab ta: „…aga kõigi nende raamatute autor on Krugman!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles