Skull of Neolithic 'bog body' from Denmark was smashed by 8 heavy blows in violent murder https://t.co/T2CiZyvsc7
— Live Science (@LiveScience) February 14, 2024
Üle sajandi tagasi Taani turbarabast leitud neoliitikumi mehe, keda nimetatakse ka rabalaibaks, luud näitavad, et tegemist oli immigrandiga, kes mõrvati julmalt. 5000 aastat vana mõrvajuhtumi lahendamiseks uurisid teadlased kõike alates hambakatust kuni DNAni. Nad jõudsid järeldusele, et Vittrupi mees, nagu teadlased teda kutsuvad, võis olla rändav tulekivikaupleja, kellelt vaenulikud kohalikud julmalt elu võtsid.
Turbakaevajad avastasid 1915. aastal Põhja-Taanis Vittrupi küla lähedalt oma kaevamiskoha põhjast peotäie inimeste ja veiste luid. Pärast keraamilise poti ja puidust nuia leidmist võtsid kaevajad esemete asjus ühendust koduloomuuseumiga. Kuigi need kaks eset, mis pärinevad umbes 3800–3500 eKr, viidi peagi Taani rahvusmuuseumi ja eksponeeriti, jäid luud sajandiks suures osas uurimata, kirjutab Live Science.
Kaks hiljutist uuringut Euroopas mesoliitikumist neoliitikumini surnud inimeste genoomide kohta näitasid aga, et Vittrupi mees elas millalgi 3300–3100 eKr ja tal oli oma kaasaegsetest erinev geneetiline profiil. Ajakirjas PLOS One avaldatud Vittrup mehe täieliku analüüsi tulemused näitavad elulugu, mis hõlmas rännet, toitumise muutusi ja varajast surma tema algsest kodust kaugel asuval maal.
Kes oli Vittrupi mees?
Parem pahkluu, vasak alumine sääreosa ning killustatud kolju ja lõualuu 16 hambaga on kõik, mis Vittrupi mehest on jäänud. Luud viitavad sellele, et ta suri umbes 30–40-aastaselt, kirjutasid teadlased oma uuringus.
Vittrupi mees sündis ajal, mil Põhja-Euroopa oli suures osas asustatud põllumeeste kogukondadega, teatas uurimisrühm, mida juhtis Rootsi Göteborgi ülikooli ajaloouuringute osakonna arheoloog Anders Fischer. Kuid töörühma analüüs tema hambakatule jäänud toiduvalkude ning luude ja hammaste ainevariatsioonide kohta näitas, et ta oli tõenäoliselt pärit Skandinaavia põhjarannikult, polaarjoone lähedalt pärit kalameeste ja jahimeeste rühmast.
Hambakatt moodustub kõikidele inimeste hammastele, kuid kui seda ei harjata või ära ei võeta, kivistub see hambakiviks, mis sisaldab rikkalikult DNAd ja valke, mis võivad säilitada toitumisalast teavet tuhandeid aastaid. Vittrupi mehe analüüs näitas, et ta tarbis kalu nagu tursk ja merilatikas, aga ka vaalaliha, delfiiniliha ja lambaliha.
Kuid selleks ajaks, kui Vittrupi mees oli teismeline, sisaldas tema toitumine rohkem maapealseid ja mageveelisi toiduallikaid, selgub tema hammastes leiduvate süsinikuisotoopide analüüsist. Erinevate luu- ja hambakudede isotoopide, elemendi variantide, analüüsimine võib anda teadlastele vihjeid muutustest, mis toimuvad inimese elu jooksul.
Vittrupi mehe toitumise muutused langesid kokku geograafilise nihkega. Võrreldes ühe tema bukaalse hamba strontsiumi ja hapniku isotoope ühe tema tarkusehamba isotoopidega, selgus, et ta kolis millalgi enne 12-aastaseks saamist tõenäoliselt põllumeeste kogukonda.
Miks Vittrupi mees kolis, on ebaselge, kuid Fischer ja tema kolleegid väidavad, et ta oli rändav tulekivikaupleja, kes sai oma kauba vastu muud talle vajalikku, kaasa arvatud süüa. Ta võis olla valel ajal vales kohas ja selle tõttu kaotas elu.
Vittrup Man
— 𝐀𝐧𝐜𝐢𝐞𝐧𝐭 𝐄𝐮𝐫𝐨𝐩𝐞𝐚𝐧𝐬 (@AncientEuropea1) February 15, 2024
Mesolithic SHG during the Neolithic expansion. c.5,300-5,100 ybp #SHG #Scandi #Mesolithic #Neolithic https://t.co/BjMKLQ9bAw pic.twitter.com/ZdA2xK3Rnq
Alternatiivne teooria on see, et vaenulik hõim võis ta vangi võtta ja võib-olla orjastada. Kui teda enam vaja ei olnud, siis ta mõrvati rituaalselt.
Mõlemal juhul leidis Vittrupi mees õnnetu lõpu. «Kolju killustunud olek on tingitud vähemalt kaheksast löögist,» kirjutasid teadlased oma uuringus, «mis jagasid selle mitmeks osaks. Paranemise märke pole, seega olid traumad ilmselgelt surmavad.»
Tema kolju ovaalsed murrud viitavad jõule, mis on tekitatud ümara pinnaga kõva esemega, mis võib sarnaneda turbarabast leitud vahtrapuidust nuiaga. See leid pani uurijad oletama, et Vittrupi mees võis olla vaenu või mõrva ohver, kuid nad märkisid, et varasemad arheoloogilised leiud muudavad tõenäolisemaks, et ta ohverdati.
«Tundub, et ta leiupaika kasutati neoliitikumi ajal aeg-ajalt ohverdusteks,» ütles Fischer e-kirjas Live Science'ile, samas selle perioodi ja piirkonna kohta pole teada ühtegi konkreetset jumalust. «Pigem on tõenäoline, et inimesed palusid tundmatult vaimult või jumaluselt toetust, ohverdades väärtuslikku, nagu veised ja inimesed,» ütles Fischer.
USA California Sonoma ülikooli bioarheoloog Alexis Boutin, kes ei osalenud uuringus, ütles Live Science'ile e-posti teel, et «autorid tuginevad paljudele tõenditele, mis näitavad, kuidas Vittrupi mees kehastas üleminekut mesoliitikumist (toiduotsimine) neoliitikumi (põllumajandus), heites samas ainulaadset valgust jahipidamisele, piirkondlikule rändele ja vahetusele ning rituaalsetele ohverdustele.»
Tollund Man, an Iron Age corpse, was so well-preserved that he was mistaken for a recent murder victim. pic.twitter.com/RFTVkrqaxd
— Yesterday Channel (@YesterdayTweets) December 12, 2015
Taani kõige kuulsam rabalaip on Tollundi mees. Rabamuumia leiti 6. mail 1950 Silkeborgist kümne kilomeetri kaugusel Bjældskovdali rabas. Laip oli nii hästi säilinud, et leidjad pidasid seda esialgu kaasaegse mõrva ohvriks, sest mehe kaela ümber oli poomisköis. Nad andsid leiust teada politseile.
Radiosüsinikumeetodiga määrati Tollundi mehe eluajaks 400–350 eKr, mis on varane rauaaeg. On arvatud, et Tollundi mees võis olla kurjategija või rituaalmõrva ohver.