ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: igal kondoomil on oma mihklipäev

Juku-Kalle Raid Gloria restos Foto: arhiiv

Päev enne sõbrapäeva tähistas mõningane osa maailma rahvastest rahvusvahelist kondoomipäeva. Igasuguseid napakaid päevi leidub lugematu hulk, aga kondoomidel on meie pealinna Tallinnaga oluline seos, ütleb Juku-Kalle Raid.

Igal asjal on kusagil kalendris mõni päev. Ometi pakkus pisukese üllatuse hetk, mil sain teada, et päev enne sõbrapäeva – 13. veebruaril – tähistatakse rahvusvahelist kondoomipäeva, seda alates 2007. aastast. Igasugused värvikirevad päevad on üsna naljakas nähtus ja enamasti meenud siinjuhul kohe ameeriklaste välja antud raamat «365 head põhjust pidutsemiseks», kuhu on kõik «pühad» kokku kogutud.

Kondoomipäev ja «Kõlvatu Tallinn»

Aga kondoomipäev omakorda tuletas meelde, et Tallinna Linnaelumuuseumis (Vene tn 17) on avatud üks ülivinge näitus – «Kõlvatu Tallinn». Keegi ei kahtle, et Tallinn on üsna kõlvatu linn mitmeski plaanis, aga see näitus keskendub siiski «kõlvatusele» klassikalises mõttes. Kuraator Madli Vendik teeb seal oma kolleegidega ekskursiooni Tallinna pahupoole ajalukku. Kohtume prostituutide, kupeldajate, narkarite ning joodikutega umbes sajanditagusest ajast. Aga muuhulgas saab proovida ka ise kondoome teha – puhta käsitöö raames, lambasoolikast, nagu see hallidel vanadel aegadel kombeks oli.

«Kõlvatu Tallinn» ei ole lineaarne ülevaade prostitutsiooni ajaloost Tallinnas.

«Kõlvatu Tallinn» ei ole lineaarne ülevaade prostitutsiooni ajaloost Tallinnas. Ei ole tegemist ka üksnes prostitutsiooni käsitleva ekspositsiooniga, vaatluse all on muudki teemad, mida ühel või teisel viisil on aegade jooksul kõlvatuks peetud. Siin räägitakse tallinlaste ihadest ja tabudest, suguhaigustest, erootikast ja pornograafiast, prostitutsioonist ja prostituutide elust keskajast teise maailmasõjani.

Madli Vendik kirjutas ise, et nime «Kõlvatu Tallinn» võiks võtta mitmetähenduslikult ja irooniaga. Vahest tasub siinkohal mustvalgel kinnitada, et näituse tegijad ei pea linlaste mineviku seksuaalkäitumist mingil viisil moraalituks või häbiväärseks ning kutsuvad muuseumi külastama avatud uudishimuga, tarbetuid eelhinnanguid andmata.

Näitus «Kõlvatu Tallinn» Tallinna Linnamuuseumis Foto: Meeli Küttim

Tallinna kohutav hooraelu

Kuulame siis kuraatorit: «Ma ei taha kinnitada levinud väärarusaama prostitutsioonist kui millestki glamuursest. Prostituute ei ole kaasaegsed pea kunagi kujutanud meelate piigadena, kes vabal ajal pitspesus padjasõda peavad või sensuaalselt peegli ees keerutavad. Pigem heidame pilgu prostitutsiooni räpasele reaalsusele, mida iseloomustab vaesus, vägivald, hirm ja meeleoluhäired.

Pikantsuste jahtijad saavad näitusel sukelduda esmapilgul igati siivsatesse lauluraamatutesse. Üks neist on pornograafilistet gravüüride kogumikku «I Modi» («Poosid»), mille algversioon pole paraku säilinud, kuid millest tehti 18. sajandil arvukalt ümberjoonistusi.

Teisalt saab aga lugeda tsitaate Balthasar Russowi «Liivimaa Kroonikast», kus pajatatakse kohutavast hooraelust, mida (katoliiklastest) abtid ja piiskopid Tallinnas elasid. Kirik püüdis küll hoogsalt linnakodanike patuelust jagu saada, kuid siiski kurdab Russow, et ka kõrged usutegelased ise polevat olnud kaugeltki moraalijüngrid. »Kui mõne piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauemini ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupojale naiseks, annetades veski või tüki maad, ning võttis endale paar koda järgemööda uue tüdruku ja heitis tema juurde. Samuti toimisid kõik toomhärrad ja abtid.»

Kontroll pordumajade üle

Kesk- ja varauusajal ei tähendanud sõna «hoor» sugugi vaid prostituuti, selgitab Madli Vendik. Hooramiseks peeti igasugust abieluvälist seksuaalset läbikäimist. Nii sattusid hooranimekirja näiteks Warras Trino, Kalamaja surnumatja venna hoor, kes elas Lohmani kõrtsis ja keegi Henrich Michelsohni juures elanud Margaret, kes olevat hooranud ühe rätsepaga ja ei käinud üldse kirikus.

Kesk- ja varauusajal ei tähendanud sõna «hoor» sugugi vaid prostituuti, selgitab Madli Vendik.

«Tallinna prostitutsiooni ajaloos võib märkimisväärseks pidada aastat 1872, mil kuberner Mihhail Šahhovskoi lasi kontrollida linnas tegutsevaid pordumaju. Kõigile nõuetele vastasid vaid Helene Martsoni bordell Suur-Kompassi ja Maria Trio oma Müürivahe tänaval. Kuberner soovitas ainult need kaks alles jätta ning kohandada «härradele heast ringkonnast», selleks tekkis aga mõte hakata koguma annetusi perekondadelt. Paraku tõstsid protesti «hea ringkonna» naised. Ei aidanud ka kuberneri kannatlik seletus, et «seame ju sisse paigad, kus kõik on viisakas, nõuetekohane ning daamid puhtad!»

Seadustekogum bordellipidajale

Päris vahva lugemine on ka «seadustekogum» bordellipidajale, elik «Seädused perrenaesele, kes tüddrokuid peab» (1872):

Tüddrukuid piddada tohhib üksi üks naesterahwas, kes 30 ja 60 aasta wahhel on.

Üksi neid tüddrukuid tohhib prukida, kelle nimmed on kirjas üllespandud, teisi ei tohhi koggoni jure lasta.

Perrenaene tulleb sure trahwi alla, kui ta omma tüdrukuid lia prukimise läbbi lasseb üsna rammotumaks tehha.

Ka perrenaene isse, teemma ülleskaswand tüttred, suggulased ja teniad sawad järrelewatatud, kui arwatakse, et nemmad enaast ka prukida lassewad.

Kangeste on ärrakelatud milgil wisil katsuda, tüddruko raskust ärra lämmatada (st. rasedust katkestada).

Pornograafia kirjanduses 

19. sajandil hoiti erootilist kirjandust tavaliselt salajas ning peideti neid nö mürgikappidesse, sageli köideti teiste raamatute vahele, kirjutab Madli Vendik. Aga rahvasuu on jõuranud ka lorilaule suguhaiguste kliiniku lõbusast elust:

Üks paigake siin Koplis on,

kus arstitud saab aige m...nn,

kus triper, sanker, sihvelis,

saab välja arstitud kõik siis.

Kui neiud sul on liiga teind

ja m...nniots sul kärna läind,

siis lase jalga Koplisse

ja näita t...ra tohtrile.

(Autor ja aeg teadmata)

Kui aga ennast Linnamuuseumis ette registreerida, võib õppida ka üht teist kasulikku ning proovida jõudu näputööga: lambasoolikatest saab ise kondoome valmistada. Nii et mõnusat möödunud kondoomipäeva ja kelmikat näitusekülastust kõigile.

Kes tahab prostitutsioonist ja lõbuelust Tallinnas rohkem teada, võib sirvida Valdeko Vende raamatut «Maailma vanim elukutse».