:format(webp)/nginx/o/2024/02/13/15884709t1hfdda.jpg)
13. veebruaril 1964, 60 aastat tagasi, arreteeriti nõukogude võimu «vaenanud» kirjanik Jossif Brodski. Süüdistus – Brodski olla parasiit ja hiilib vabakutselise poeedina kõrvale nõukogude paradiisi korraldusest vabrikus tööd teha. Juku-Kalle Raid tutvustab nõukogude nomenklatuuri vihastanud Brodski esseed türannidest. Nagu täna oleks kirjutatud, nagu Putinist räägitaks.
Nõukogude Liidus eksisteeris mitu üsna tõsist võimalust vastalised kinnimajja saata. Näiteks "parasitismi" paragrahv kehtis nende kohta, kes ühel töökohal paigal ei püsi või – veel hullem – ennast "vabakutseliseks" julgevad pidada. Parasiidina pandi 60 aastat tagasi vangitorni hilisem nobelist Jossif Brodski. Teine üsna tõsine süüdistus oli "passirežiimi rikkumine", selle sai Eestis kaela näiteks kirjanik ja esseist Vaapo Vaher, kuna ei võtnud oma nõuka passi kohustuslikku sissekirjutust.
Brodski käis võimudele närvidele kui riigile allumatu tegelane, vähe sellest, ta julges kirjutada ka põranda all levinud esseesid, mille kohaselt süüdistati teda lisaks parasiitlusele kriminaalkoodeksi paragrahvi 70 alusel "nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas", kuna ta ei suvatsenud võimule takka kiita, aga teisitimõtlemine ei tulnud kõne allagi. Tänases Venes on kõik täpselt samamoodi, Putinist olete midagi kuulnud?
Üks Brodski vingematest esseedest räägib türannia ja türannide olemusest.
Aja mõtisklusteks kas või oma ainevahetuse üle võtab türann riigiasjade arvelt.
Brodski kirjutas: "Peale seedetrakti, haiguste ja surma pole türannil oma alamatega midagi ühist. Juba üksi sellepärast on kasulik, kui riiki juhib vana mees. Teadmine surelikkusest ei too küll ilmtingimata kaasa kirgastumist ega tee inimest ka leebemaks, kuid aja mõtisklusteks kas või oma ainevahetuse üle võtab türann riigiasjade arvelt. Vaikus riigi sise- ja välisasjades sõltub otseselt partei esimest sekretäri või elu- aegset presidenti tabanud haigustest."
Nõukogude nomenklatuur taolisi mõttekäike otse loomulikult ei seedinud, vastaliste tekstide põrandaaluseid paljundajaid otsis taga ja karistas karmilt KGB, kusjuures üsna edukalt: trükimasina "käekirja järgi" – kõik N.Liidus müüdavad trükimasinad olid ametlikus registris – võeti keelatud tekstide läbi mitme kopeerpaberi ümberlööjaid kinni üsna tihedalt.
Tõsi, kätte ei saadud kõiki. Tänane Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere on meenutanud, kuidas trükimasinatega tekitati julgeolekus segadust – näiteks soetas Soomere ENSV-st venekeelseid masinaid ja vahetas neid Moskvas ladina tähtedega masinate vastu. Täielik varjamine oli aga ikkagi suhteliselt võimatu.
Aga loeme Brodski türanne käsiteldavat teksti edasi: "Nii verejanuline ja vastik, kui ta selles võitluses ka pole, ei mõjuta ta ei püramiidi sisemist ehitust ega väliskuju. Tema rivaalid väärivadki tegelikult karmi kohtlemist, kas või sellepärast, et vanusevahet silmas pidades on nende püüdlused tautoloogilised. Sest poliitika pole midagi muud kui geomeetrilise täiuse varjus toimivad džungliseadused."
/nginx/o/2024/02/13/15884711t1h3d72.jpg)
"Üleval nööpnõelapeas on ruumi ainult ühele ja on parem, kui see üks on vana, sest vana inimene ei teeskle kunagi inglit", filosofeerib Brodski.
"Vananeva türanni ainus eesmärk on säilitada oma positsioon, ta ei nõua alamatelt demagoogitsevalt usku ega selle kirjalikku kinnitust. Pühendunud algaja, olgu ta eesmärgid ausad või ebaausad, lõpetab alati sellega, et muudab ühiskonna küünilisemaks. Inimkonna ajaloo põhjal võib kindlalt väita, et künism on sotsiaalse progressi kõige selgem mõõdupuu.
Vananeva türanni ainus eesmärk on säilitada oma positsioon, ta ei nõua alamatelt demagoogitsevalt usku ega selle kirjalikku kinnitust.
Uus türann toob alati kaasa silmakirjalikkuse ja julmuse uue sulami. Mõned rõhuvad julmusele, teised silmakirjalikkusele. Mõelgem Leninile, Hitlerile, Stalinile, Maole, Castrole, Kadhafile, Homeinile, Aminile ja teistele."
Brodski pea kohal rippus kirves, mis tähendanuks 10-aastast vangistust, aga et süüdistus oli isegi nõukogude riigi tingimustes üsna absurdne (seal kirjutati, et luuletaja elukutse esindamine vajab ametlikku tõenduspaberit), ei suudetud kohtus tema "süüd" lõpuni tõestada ja talle määrati lõpuks 5 aastat. Brodskit asusid üsna hulljulgelt kaitsma mitmed kirjanikud, sealhulgas Anna Ahmatova, keda Stalini ajal küll taga kiusati, aga Hruštšovi ajal taas "püünele" lubati. Brodski lasti vanglast peagi lahti – 1,5 aastat peale arreteerimist.
Jossif Brodskit vanglaga ei murtud ja nõukogudesõbralikumaks ta samuti ei muutunud, mistõttu saadeti ta 1972. aastal Nõukogude Liidust "välisreisile" ja võeti ära tema kodakondsus.
Aga loeme Brodski türannide lugu edasi: "Kui inimesest saab türann, siis ei juhtu see sellepärast, et tal on niisugune kutsumus, kuid see ei sünni ka päris juhuslikult. Kui kellelgi on selline kutsumus, läheb ta kõige sirgemat teed ja temast saab türann perekonnas, tõelist türanni tuntakse samas kui arga ja üpris harilikku perekonnainimest. Türannia vahendiks on poliitiline partei (või sõjaväehierarhia, millel on parteiga sarnane struktuur); selleks et jõuda tippu, on ju vaja mingit vertikaalset ehitist."
Kui türannia kestab kauem kui 20 aastat, muutub olukord kohutavaks. Võib tekkida suurushullustus, mis väljendub sõja või siseterrori vallandamises, või mõlemas korraga."
Ning Brodski mõtiskleb edasi: "Vaatamata kavalusele ja kristallpuhtale ankeedile pole kuigi tõenäoline jõuda Poliitbüroosse enne kuuekümnendat eluaastat. Selles eas on elu absoluutselt tagasipöördumatu ja kui nüüd haaratakse võimuohjad, lastakse need käest alles siis, kui kustub viimane küünal.
/- - -/ Ühe korraliku türannia keskmine kestus on aastakümme või poolteist, kõige rohkem kaks aastakümmet. Kui türannia kestab kauem, muutub olukord igal juhul kohutavaks. Võib tekkida suurushullustus, mis väljendub sõja või siseterrori vallandamises, või mõlemas korraga."
Jossif Brodski saatus oli sarnane Solženitsõni omale, kes saadeti välja 1974 – oma tuntuse tõttu oli teda üsna riskantne uuesti trellide taha pista, ohutum oli ta minema kupatada.
"Keegi ei tea, mis türann tegelikult mõtles — tema amet on kord selline. Täiesti võimalik, et ta ei teadnud seda ka ise", möönab Brodski.
Nõukogude võimule kõvasti vastukarva käinud essee on vaieldamatult kõnekas ka täna. Brodski oleks justkui Putini tulekut silmitsenud.
1987. aastal anti Jossif Brodskile Nobeli kirjanduspreemia. Muuseas, Brodski on kirjutanud ka paar liigutavat luuletust Eesti kohta, kuna ta väisas "nõukogude läänt" ehk Tallinnat mitmeid kordi.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)