ELU25 ⟩ #Maolenvenelane. Julia Aug – eesti juurtega ja Putinit tauniv venelannast lavastaja

Julia Aug ja Denis Larchenko Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

#MAOLENVENELANE: Aga kas ikka olen? Sellele küsimusele ilmselt ei saagi ükski kohalik venekeelne inimene vastata lihtsalt – kas jah või ei. Inimesed ikkagi mõtlevad. Mõtlevad hoolikalt ning püüavad vastust anda tulenevalt kontekstist. Julia Aug proovis sellest paremini aru saada ning tulemusena sündis uus lavastus - „#Ярусский“. Narva Vaba Lava teatris. Denis Larchenko sai Juliaga kokku ning pajatab venelaseks olemisest tänasel keerukal ajal.

Dokumentaallavastuse "#Maolenvenelane" esietendus toimus Vaba Lava Narva teatris. See oli sümboolne, et venekeelne publik sai tükki esimesena vaadata. Mõned kiikasid kui peeglisse, mõned aga ütlesid otse, et selliseid venelasi nad küll ei tea.

Selline publiku tagasiside oli Julia Augi jaoks täiesti ootuspärane. Peegel peegliks, aga sellel lavastusel on ka teine eesmärk olemas – võimaldada eestlastel tutvuda sellega, mis asub kohalike venekeelsete elanike hingedes ja peades. Ja kui te arvate, et nende peades on põhiliselt Putin, siis te eksite.

Sellest lavastusest, neist intervjuudest ja inimestest, kelle lood olid lavastuses kasutatud, rääkisin Julia Augiga. Rääkisime otse ja ausalt. Täpselt nii nagu kaks venekeelset narvakat seda omavahel teevad.

Denis Larchenko: Julia, paljudes intervjuudes Te ütlete, et olete meelega kasutanud sõnaühendust #Maolenvenelane, sest arvate, et meie ühiskonnas on olemas pinge. Te täpsustate, et see pinge on seotud poliitiliste otsutega, mida Eestis vastu võetakse. Te olete ju ka varem dokumentaallavastusi teinud ning olete neid teinud ka Narva ja narvakate kohta. Ilmselt olete teadlik sellest, et alla poole Narva elanikkonnast käib valimistel. Kas siis see pinge, millest te räägite ei ole meie ühiskonna „tervenemise“ jaoks hea?

Julia Aug: Kas see pinge saab olla positiivse või negatiivse mõjuga, näitab aeg. Me saame sellest teada vaid siis, kui jõutakse mingigi tulemuseni. Mingi liikumine või veel midagi... See, et see pinge ei ole niisama tekkinud, on kindel. See tekkis just peale 24. veebruari, pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu. See on selge! Sellest ajast alates sai toksiliseks ka sõnaühendus „olen venelane“. Aga mulle... Vot just mulle isiklikult... Inimesele, kes väga pikalt elas Venemaal... Just ei meeldigi see, et Šaman (laulja), pseudopatrioodid, on omistanud endale see sõnaühenduse „olen venelane“. See mulle ei meeldi ja ma tahan seda mängu pea peale pöörata, sest väljend „ma olen venelane“ ei ole ainult pseudopatriotism.

Denis: Minu ja ka paljude teiste jaoks on üks keerulisematest küsimustest seotud rahvuspõhise enesemääratlusega. Isegi vastuses – olen venelane – on igal inimesel enda tähendus, mida ta sinna sisse kodeerib. Keegi kasutab seda oma kodakondsuse kontekstis, keegi aga juurutab sisse oma niinimetatud kultuurikoodi või emakeele tähendust. Mida Te ise mõtlete siis, kui ütlete, et olete venelane? Kes on Teie jaoks selline tüüpiline vastaja?

Julia: Sellest ongi minu lavastus. Minu jaoks ei olegi sellist tüüpilist vastajat. Iga inimene vastab ise. Vastab täpselt nii nagu ta tunneb. Kellegi jaoks on see seotud kultuuriruumiga. Näiteks mina...

Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu sai toksiliseks ka sõnaühendus „olen venelane“.

Olen inimene, kelle sees ei ole tilkagi vene verd, aga mina olen vene kultuuri inimene. Nii see lihtsalt juhtus. Kui rääkida minu rahvusest, siis mina ei saagi öelda, et olen venelane, aga ma olen vene kultuuri inimene ja sel põhjusel mul ongi õigus sel teemal rääkida.

Peale esietendust oli meil etenduse vaatajatega arutelu ja üks õpetaja ütleski, et ta ongi seesama venelane, kes elab Eestis, aga ta on venelane. Jah, ta õppis eesti keele selgeks, aga jäi venelaseks.

Jällegi, nii nagu üks (etenduse) kangelastest oma loos räägib, et mingi hetk hakati seda sõnaühendust kasutama eesmärkiga, et anda märku oma poliitilisest suhtumisest maailmas toimuvasse. Samas, ta rõhutab, et ta ei taha, et kõiki, kes seda kasutavad, samastaks nendega, kes toetab toimuvat sõda (Ukrainas).

Denis: On olemas üks teine sõnaühendus – mitmerahvuseline riik. Vahest mulle tundub, et see on täiesti kasutatav ka paljude meil Narvas elavate perede kohta – mitmerahvuseline perekond. (Julia noogutab) Hästi harva juhtub nii, et ma kohtan neid, kelle juured on seotud vaid mõne – ühe või kahe rahvusega. Tavaliselt on seal palju rohkem erinevat segu. Samas, paljud räägivad ikkagi, et nad on venelased isegi ilma selleta, et nende perekonnas oleks kasvõi mingigi seos Venemaaga. Kas Teile ei tundu, et paljud meist lihtsalt kaotasid kunagi enda rahvuspõhist identiteeti?

Julia: (Mõtleb) Noo jah. Eks nad võisidki seda ka kaotada.

Jällegi minu isiklik näide... Minu isa on pooleldi eestlane pooleldi rootslane. Ema on pool poolakas ja pool juut. Jaa... Ja minul ongi tõesti keeruline öelda, kes ma olen. Aga mulle ääretult meeldib Eesti kultuur ja ma olen sellest isegi etenduse lavastanud. Minu juured... ja minu vanaema, kes õpetas mulle õmblemist, jutustas mulle Muhu saarest, kust ta oli pärit... Minu jaoks – on see minu juured. Ma arvan, et see on hästi oluline, kui inimene teab oma perekonna ajalugu ja midagi ka oma juurtest. Kui sa neist tead, siis ei tule ka seda ohtu – kaotada identiteeti. Selleks aga, et seda mitte kaotada, tuleb seda hoida ja pärandada uutele põlvkondadele.

Aga tead... Tahan lisada, et enesemääratluse kaotust kultiveeriti nõukogude ajal. Ma tean väga palju inimesi, kes ei tea isegi mitte oma vanavanavanemate kohta midagi, kujutad ette, isegi oma vanaisade ja vanaemade kohta. Teavad üldiselt, et olid kuskilt pärit, aga kes nad olid ja millega tegelesid ei teagi. Sellest põhimõtteliselt ei ole räägitud ja seda põhimõtteliselt salastati. Nõukogude ajal ehitati täiesti uut tüüpi ühiskonda. Uued inimesed, uued müüdid, uued kultused. Ilmselt sel põhjusel ei teagi paljud oma juurtest ja ajaloost.

Denis: Antud küsimuses viskan ma isiklikult vahest kivi ka eestlaste kapsaaeda. Jah, nõukogude ajal oli kindlasti jäetud mingi jalajälg, aga on ka muud. Mina olen sündinud juba taasiseseisvunud Eestis ning minul on natuke teistsugusemad tunded, mis puudutavad minu enda enesemääratlust. Mina isiklikult ütlen, et olengi eestlane. Venekeelne, aga eestlane. Eestlaste jaoks olen mina aga eelkõige venelane, sest räägin aktsendiga. Ma leian, et meie ühiskonnas on üldse imelik arusaam rahvuspõhisest identiteedist. Kui sa räägid vene keeles, siis oled venelane. Ei ole vahet, kas sa oled juut, lätlane, poolakas või veel keegi. Sihuke tunne, et enda identiteeti määratled mitte sina ise, vaid ühiskond. Kas Teid see ei solva?

Julia: Ei solva ja selle vastuseni olen jõudnud juba ammu. Mingi aeg tagasi ma tegelesin ühe teise etendusega – „Venelased, nad on sellised“ – ja töö käigus ma jõudsingi järelduseni, et Eestis on enesemääratlus justnimelt keelepõhine.

Denis: Püüan natuke lisada, et minu jaoks on see teema oluline, sest kuulun ikkagi nende hulka, kes sündisid juba taasiseseisvunud Eestis ning me oskame eesti keelt. Eesti keeles on olemas selline väljend – eesti venelane – ning me püüame pidevalt parandada neid, kes seda kasutavad, sest see mõnes mõttes solvab. Eelistame pigem, et meid nimetaks venekeelseteks eestlasteks. Okei. Nüüd on olemas üks neutraalne sõnakasutus – eestimaalane, aga minu jaoks see räägib ikkagi sellest, et mina ei saagi ennast Eestis eestlaseks nimetada. See tekitab minus sisemist stressi ja mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal, sest ma hakkan pidevalt ka seal mõtlema oma identiteedi üle ja sellest, kuidas ma ennast tutvustan. Sooviksin ikkagi olla eestlane, sest Venemaaga mul kindlasti ei ole mingit seost ega pistmist. (Naeratan).

Julia: Just eesti venelane. Aga sel teemal on ju pikk ajalugu. See on juba 19. sajandist saadik Eestis näha olnud. Toona ka legendaarseid kohalikke sakslasi, kes tegid samuti Eesti jaoks palju head, aga keda ei ole kuidagi omaks võetud. Sellest on kirjutanud ka Jaan Kross. Vaata, tema üks kangelastest – Timotheus von Bock – oli tõesti teinud väga palju head Eesti ja eestlaste jaoks, aga selles teoses – Keisri hull – ei ole ta ikkagi eestlaseks saanud. Jäi ikkagi Baltisakslaseks. Ja justnimelt seda teemat on selles loos väga hästi käsitletud. Seega ei olegi see vaid tänapäeva asi. Sellel on ikkagi pikem ajalugu ja sügavamad juured.

Denis: Selleks, et see lavastus õnnestuks, pidi teie meeskond intervjueerima palju erinevaid inimesi (venekeelseid), kes olid mitte ainult Narvast, aga ka Tallinnast ja mujalt. Kas nende seas oli ka noori? Küsin seda, sest tavaliselt on olemas põlvkondadevaheline konflikt. Kas ka neist vastustest selgus midagi taolist?

Julia: Jah, meil oli väga erinevaid vastajaid. Me jagasime neid nii vanuse kui ka haridustaseme ja eesti keele oskustaseme järgi. Ehk – tahtsime, et oleksid kõik esindatud. Olid lausa sellised, kes olid venekeelsed, aga tahtsid küsimustele vastata eesti keeles. Ja vastused olidki väga erinevad. Olid ka need, kes väga tahavad ennast integreerida. Need, kes loevad eestikeelset Redditti ja tõesti püüavad.

Denis: Huvitav. Ma olen näinud neid inimesi, kes hirmsasti tahavad integreeruda, kuid nende puhul oli sageli näha ka sellist radikaalsust ja äärmuslikkust – unustada täielikult kogu see vene teema ja enda seost sellega.

Julia: Ei, tema ei olnud selline. Tema oligi see, kes ütles väga olulist asja: „Suhtuge minusse nii nagu seda eeldab meie Põhiseadus.“ Sellega ta tahtis öelda, et meie Põhiseaduses on kirjas, et igal meist on õigus enesemääratlusele ning juhul, kui ta nimetab ennast venelaseks, ei ole selles midagi ohtlikku ega sõjateemaga seotud.

Enesemääratluse kaotust kultiveeriti nõukogude ajal. Ma tean väga palju inimesi, kes ei tea isegi mitte oma vanavanavanemate kohta midagi

Aga, jah osalejate seas oli ka neid, kes ei teagi eesti keelt ning ei usu ka sellesse, et oli okupatsioon.

Denis: Kas ma eeldan õigesti, et viimaste hulka kuuluvad pigem need, kes on nii öeldes töörahvas? Need, kes kunagi töötasid vabrikutel ja tööstuses.

Julia: Jah, nii ta ongi.

Denis: Alates sõja algusest (veebruar 2022) on paljud kohalikud pered lõhestatud kaheks. Kõige sagedamini ma näen seda lõhet just põlvkondade vahel. Nende vahel, kes sündisid ja kasvasid nõukajal ning need, kes sündisid juba hiljem. Siis oli enesemääratluse teema ülimalt aktuaalne. Lavastus, mis oli eelmisel aastal – „100% Narva“ – on seda probleemi paljastanud. „Rasketele küsimustele“ ei soovinud inimesed vastata, sest kartsid veelgi suuremat lõhestumist. Nad olid lihtsalt vait. Vahest mulle tundub, et olla vait on juba kodeeritud meie (kohalike venelaste) DNA-sse sisse. Kas Teile see nii ei tundu?

Julia: Tundub küll. Kõik intervjuud, mida meile anti, olid anonüümsed. Peale ühe. Nendega oli kirjutatud alla leping, mis tagas nende anonüümsust. Ma isegi pidin mõned asjad, mida nemad on öelnud, välja võtma, sest vastasel juhul oleks neid võimalik identifitseerida. Just tänu sellele olid nad nõus küsimustele vastama. Vastama ka nendele küsimustele, mis puudutasid sõda ja Narva tanki jne. Need on ju väga valusad teemad ning inimesed mitte lihtsalt ei taha nendele vastata, vaid lausa kardavad.

See on ka meie lavastuses olemas. „Jah, mina kardan. Kardan, et tuleb KAPO ja nad saavad teada, et olen öelnud just nii, kuidas võib-olla tänapäeval ei ole „kombeks“ rääkida. Ma kardan, et mind lastakse töölt lahti. Kardan, et mind küüditatakse siit riigist minema,“ – ütleb üks kangelastest.

Denis: No jah. (Kurbusega) Aga kui rääkida natuke laiemalt, siis mulle tundub, et uue põlvkonna jaoks ei ole rahvuspõhise identiteedi küsimus enam suur teema. Mina ise põhjendan seda sellega, et on olemas globaalne maailm ja inimesed on mobiilsed, isegi koolis. Inimesed sõidavad ära, tulevad tagasi, kolivad. Meil on väga palju neid peresid, mis on kakskeelsed. Kas Teile ei tundu nii, et varsti me enam üldse ei mõtle meie rahvuspõhise identiteedi üle ning ei aktualiseeri seda nii nagu võib-olla täna seda teeme? Selle asemel hakkame lihtsalt mõtlema oma päritolust ning sellest, mis keeli ja kultuure me tunneme. Tutvustame seda kui mingit skillbox’i. Või Te arvate, et me ikkagi jääme elama Iphone näitel – toodetud Hiinas, aga ikkagi on ameeriklane. (Naeratan, Julia noogutab)

Julia: Mulle tundub, et enne 2022. aasta veebruari terve maailm liiguski selles suunas. Ühe teise lavastuse jaoks oleme mõni aeg tagasi intervjueerinud palju muidki inimesi ja nende seas oli väga palju noori.

Nende enesemääratlus ei olnudki kitsendatud ühe või teise rahvuseni. Neile tundus, et nad on vähemalt Euroopa kodanikud. Nemad rääkisid oma plaanidest minna õppima Inglismaale või veel kuhugi. See oli siis, kui maailm oli väga avatud ning samal ajal tundus olevat väga väike ja et kõik on lähedal. Esimene selline pauk tuli covidiga. Mobiilsus oli väga raskendatud ja seni on. Paljud reisid ei ole enam nii mugavad ja lihtsad. Pariisi tuleb nüüd minna Frankfurti kaudu. 24. veebruaril oli aga teine pauk. Kolmas nüüd – peale 7. oktoobri sündmusi, rünnakut Iisraeli vastu. Tundub, et maailm läheb kinni ja ei olegi enam nii sõbralik.

Samas, kui mõelda teisiti... Siiski on seni tunda, et vähemalt Euroopa on endiselt sõbralik.

Denis: Ma mäletan, et peale 2007. aasta sündmusi (pronksiöö)... Venekeelne elanikkond kutsus eestlasi "kuratideks". Sellisteks nimetati ka neid venekeelseid eestlasi, kes oskasid või õppisid eesti keelt. Tänaseks on see kadunud, kuid ilmus üks teine väljend – „vata“ (vene keelest - vatt). Kuidas sellesse suhtuvad need, keda olete oma etenduse jaoks intervjueerinud?

Julia: Me pole seda küsimust üldse kuidagi kajastanud. Mul on raske sellele küsimusele vastata. Kohe väga raske.

Denis: Mina näen seda nii, et see toimub eelkõige venekeelsete inimeste seas. Ühed venelased kasutavad seda teiste venelaste suhtes. Ehk ta on selline kogukonnasisene teema.

Julia: Jah, ma saan sellest väga hästi aru. Vot Venemaal on see probleem kindlasti olemas. On olemas „vatnikud“ ja on olemas „liberastid“. Intervjuude sisse seda teemat meil oli tõesti raske panna.

Denis: Kui Venemaal on olemas „vatnikud“ ja „liberastid“, siis meil on „vatnikud“ ja „integrastid“. (Naerame koos)

Julia: Just!