:format(webp)/nginx/o/2024/02/08/15874802t1h0cad.png)
Lõppema kippuval nädalal oli Eestist sunnitud lahkuma Vene õigeusukiriku Moskva patriarhaadi poolt paika sätitud metropoliiti Eugeni. Tema viimane üritus paistis silma Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti traagilise osavõtuga. Juku-kalle Raid uurib Tallinna ja Moskva sõprussuhteid.
Küll üsna aeglaselt, aga tasapisi õnneks siiski hakkab ühiskond taipama, et Moskva patriarhaadi Eestis tegutsemine pole mitte ainult julgeolekurisk, vaid ka sügavalt ebamoraalne nähtus.
Vene õigeusu kiriku ilmselgetest seostest Vene julgeolekuteenistustega on kirjutatud palju, see peaks olema kõigile klaar. Mis mõttes peame me Eestis putkat, mille juhtivpapp Kirill õnnistab Venemaa relvi ja palub issandat jumalat härdalt, et nood võimalikult rohkem ukrainlasi tapaks. Sellise asutuse kohalviibimine Eestis on lihtsalt jälk.
Ukrainas küüditab Venemaa lapsi, aga meil töllavad ringi vene kodanikest vaimulikud, kes pole kõssanudki, et vene kiriku mahitusel toimub genotsiid.
/nginx/o/2024/02/08/15874922t1h0d83.jpg)
Just täna mõtlesin sellele uuesti, kui Riigikogus avati Ukraina kultuurikeskuse, Merli Tammela ja minu pinginaabri Liisa Pakosta (Eesti 200) korraldatud ukraina põgenikest laste joonistuste näitus.
Lapsed olid maalinud koduloomi, kes neil Ukrainasse sõja jalgu maha jäid ja keda nad nukralt igatsevad. Kiisupildid. Aga mitte näoraamatu kasutud kiisupildid, vaid sügavalt mõtlemapanevad kiisupildid.
Ukrainas küüditab ja tapab Venemaa lapsi, aga meil töllavad ringi vene kodanikest vaimulikud, kes pole – Moskva alluvatena – kordagi poole sõnagagi kõssanud, et õigeusu kiriku täiel teadmisel ja kaasabil toimub Ukrainas kõige klassikalisem genotsiid.
Oma viimase teenistuse pidas paha isa Eugeni – kelle siinset elamisluba ei pikendatud – eelmisel pühapäeval ja üsna märgiliseks võib lugeda, et Linnavalitsuse seinapragudest oli kohale roninud ka linnapea Mihhail Kõlvart ehk Tallinna tsaar Miiša Estoonets. Ta põhjendas seda avalikult, et kuna riik on kirikust lahus, siis pidas ta paslikuks teenistusele laekuda. Linnapea käevangus võis näha ka tema abikaasat, Anastassia Kovalenko-Kõlvartit.
See jutt, et kirik on jumalast lahus, kehtib Eesti kommete ja seaduste kohaselt küll, midagi pole öelda. Aga kukkuda seletama, et ka Moskva patriarhaadi alluvuses tegutsev Vene õigeusu kirik on riigist lahus, on lihtsalt nonsess. Absoluutne vale.
Tegelikult ei tohiks Eestis ringi taielda ükski Moskva patriarhaadi papp, see peaks kõigile selge olema.
See kirik on Vene riigi ja Putiniga nii lähedalt seotud kui üldse võimalik. Linnapea ja Riigikogu liikme osalemine sellisel üritusel ei anna isegi mitte vihjet, vaid räägib selget keelt: need inimesed peavad Moskva kirikut igati legitiimseks ja võibolla isegi vahvaks asutuseks. Nii tore kristlus.
/nginx/o/2024/02/08/15875266t1h9697.jpg)
Miiša Estoonets jäi otse loomulikult teenistusel ka pildi peale, kuidas siis teisiti. Ja et üks pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, võiks sellel fotol põgusalt peatuda. Ma ei mäleta, millises väljaandes ülesvõte ilmus, aga see pole praegu ka tähtis. Kõlvarti ilme meenutas sellel nagu oleks ta mingi tegelane Dostojevski "Vaestest inimestest". Selline nukker, morn ning kannataja ilmega – justkui istuks palja tagumikuga lumehanges.
Kõlvarti vastu on varasemalt huvi tundnud kaitsepolitsei – täpselt nagu vene kodanik Valeri Reštikovigi vastu, kirikliku artistinimetusega seesama Eugeni. Ja KAPO märgib üheselt, et Eugeni esindas Eestis Moskva huve ning õigustab ja toetab Kremli verist agressiooni Ukraina vastu. Ja aitab seega kaasa Vene julgeolekupoliitika elluviimist Eestis. Kogu laulupidu. Sellega on kõik öeldud.
Tegelikult ei tohiks Eestis ringi taielda ükski Moskva patriarhaadi papp, see peaks kõigile selge olema. Ja selge peaks olema ka see, et kui nende elamisload ükshaaval otsa saavad, ei tohi neid pikendada. Veel vähem tuleks välja anda uusi elamislubasid Venemaalt laekuvatele kirikutegelastele.
Kas tõesti peaksid ukrainlased rõõmustama Kirilli õnnistatud rakettide üle? Täielik künismi tipp.
1940nda aasta avalduses – kohe pärast eesti okupeerimist – avaldasid Moskva patriarhaadi vaimulikud nõretava rõõmukirja, milles tänasid taevast, et nii Eesti kui ka siinne õigeusu kirik saab edaspidi rahulikult ja vabalt "õitseda stalinliku päikese all".
Mis on muutunud?
Mitte miski.
Ja omaette küsimuseks jääb, mida paganat sekeldas Reštikovi viimasel teenistusel Urmas Viilma? Kas tõesti solidaarsus Vene sibulakuurile ja sõjardvaimulikele? Siis on küll kurb.
Eugeni mainis oma väljasaatmise peale, et kristlased peavad alati heatahtlikult aksepteerima kõiki asjaolusid, mis nendega juhtuvad.
Kas tõesti peaksid ukrainlased rõõmustama Kirilli õnnistatud rakettide üle? Täielik künismi tipp.
Igal juhul – Kõlvarti kambast võiks Tallinnas lahti saada, sotsid, võtke ennast kokku. Teie taga see seisab.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)