ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: paar pauku vastu vahtimist riigikogu riietehoius

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väliskomisjoni liige
Copy
Juku-Kalle Raid Glorias
Juku-Kalle Raid Glorias Foto: arhiiv

Eesti parlamendis on – puhuti puldist paukuvast sõimust sõltumatult – võrreldes paljude muude maailma parlamentidega rahulik nagu Õnne 13 seriaalis. Vaid korra, 95 aastat tagasi, läks põgusaks löömiseks. Mis siis õieti juhtus, seda selgitab Juku-Kalle Raid.

Meie Riigikogu ainus kaklus – sellest ei pajatatud pikka aega mitte kusagil üldse mitte. Wabariik oli ilmselt taoliste inetute ekstsesside valgustamiseks ikkagi pikki aastaid liiga püha. Ühes Postimehe varasemas kirjatükis olen seda põgusalt meenutanud, aga kuna füüsilisest konfliktist täitub justnimelt täna, 5. veebruaril 1929, 95 aastat, siis kaeme üle, mis ajas muidu flegmaatilised ja aeglased eestlased nii kaugele, et nad otsustasid rusikaid proovida.

Frakk ja "pidžaamapüksid"

1929. aastaks oli ammugi selge meie Riigikogu küllaltki labiilne olemus: valitsused lagunesid pidevalt, vast kõige naljakamaks kujunes 1920ndal aastal Ado Birki (keda kaasaegsed järjekindlalt "Aaduks" kutsusid) valitsus, mille peaminister Birk faktiliselt justkui 28. juulist kuni 30nda juulini oli, aga tegelikult ametisse üldse ei astunudki.

See pakkus palju lõbu ajakirjanikest irvhammastele, visati kõvasti villast, kuidas Eestil on peaminister, kes ei olegi tegelikult peaminister.

See pakkus palju lõbu ajakirjanikest irvhammastele, visati kõvasti villast, kuidas Eestil on peaminister, kes ei olegi tegelikult peaminister.

Birk oli ajakirjandusel hambus juba varemgi – nimelt välisministrina, kui tal õnnestus Soomes vastuvõtul kanda frakki triibuliste pükstega, mis tema kaaskonna õudusest oigama pani. Mees kannab frakiga pidžaamapükse jne – see detail kordub mitte vaid paljudes mälestustes, aga toonane legendaarseim karikaturist Gori joonistas Birki sellest hetkest peale ainult triibulistes pükstes ja frakiga.

Eesti ajakirjandus kajastas 1929. aasta 5. veebruari kakelungi aktiivselt
Eesti ajakirjandus kajastas 1929. aasta 5. veebruari kakelungi aktiivselt Foto: arhiiv

Kakelung riietehoius

Ent mis ikkagi tingis minikakluse Riigikogu riietehoius 1929. aasta 5. veebruaril?

Juhtus see, et toonane Riigikogu liige ning üsna suuretiraažilise ajalehe "Kaja" toimetaja Artur Tupits virutas haridus- ja hoolekande ministrile Leopold Johansonile vastu vahtimist.

Kes vanu ajalehti vaadata viitsib, märkab esmalt kohe, kuidas antud juhtum helikiirusel rahvafolkloori kolis. Siit pärineb väljend “Tupitsat tegema”, “tuupi tegemise” aseainena. On isegi oletatud, et "tuupi tegemine" pärineski otseselt "tupitsa tegemisest", aga seda vist siiski mitte, kuna keeleuurijad väidavad, et "tuupi tehti" juba varemgi.

Kui Martin Helme lubas kevadel Riigikogus parlamendi aseesimehe Toomas Kivimägi aknast välja visata, aga sõnadeks see jäi, siis Tupits viis asja lõpule.

Tüli põhjuseks saidki justnimelt sõnad nagu tavaliselt – töö- ja hoolekandeminister ning haridusminister Leopold Johanson pidas riigikogu puldist kõne, mis Tupitsal kopsu üle maksa ajas.

Riigikogu liige Artur Tupits virutas haridus- ja hoolekande ministrile Leopold Johansonile vastu vahtimist.

Nimelt väitis Johanson, et põllumeeste kogude (neid kutsuti ka kogu- ja koogumeesteks) liikmena riigikogusse valitud Tupits olla teda oma ajalehes "Kaja" alusetult laimanud ning tema peale alatult valetanud.

"Kajas" ilmunud artiklist oli lugeda, kuidas Johanson mitte vaid ei peesita korraga kahel ministritoolil, vaid kulutab ka sõidurahasid kahe ministri eest ehk mitte 120 000 senti, vaid 240 000 senti aastas.

Johanson vaidles vihaselt, et talle ettenähtud summadest jääb hoopis üsna palju üle, mis olla lisaeelarvega riigikassasse tagasi tassitud.

Artur Tupits aga ajas oma, et "Kajas" trükitu vastab sulatõele. Tupitsa ja Johansoni sõnaheitlus kestis Riigikogus terve päev otsa ning osapooled muutusid aina vihasemaks. Toonane ajakirjandus annab teada, kuidas kakluseni jõuti.

"Päewaleht" kirjutab paar päeva hiljem, kuidas Johanson otsis õhtul garderoobist Tupitsa üles ja teatas: "Härra Tupits, see teist aus küll ei olnud."

Tupits omakorda, et oli küll. Seejärel käratas Johanson: "See on lihtsalt kaabaklus."

Solvangud olid toona hoopis pehmemad, solvunud Tupits otsustas Johansoni füüsilise noomitusega karistada. Lehed kirjeldavad, et esmalt lõi Tupits mööda, aga teise löögiga sai juba pihta ning Johansoni prillid lendasid põrandale kildudeks.

"Vihane minister tahtnud Tupitsale omakorda kallale hüpata, aga kolleegid tulnud vahele ning lahutasid purelejad ära."

"Vihane minister tahtnud Tupitsale omakorda kallale hüpata, aga kolleegid tulnud vahele ning lahutasid purelejad ära." – märgib ajakirjandus.

Artur Tupitsale prooviti hiljem määrata kahe kuu pikkust aresti, kuid kohus leidis peale tülitsejate ärakuulamist, et "minister Johanson Riigikogu riietehoius ei viibinud ametikohustuste täitmisel" ja otsustas Tupitsa karistamisest loobuda.

Kunstnik Ilmar Linnati kujutatud Ajakirjanik Ennuk Oskar Lutsu "Jutustuste" 1953. aasta väljaandes
Kunstnik Ilmar Linnati kujutatud Ajakirjanik Ennuk Oskar Lutsu "Jutustuste" 1953. aasta väljaandes Foto: arhiiv

Poliitiline show ja Oskar Luts

Palju oli selles kõiges poliitilist showd? takkajärgi võime kinnitada, et omajagu, sest hiljem töötasid mõlemad rüselejad Konstantin Pätsi valitsuskabinetis - Tupits põllutöö- ja Johanson teedeministrina.

Küll aga viis see üsna tugevalt alla toonase Riigikogu maine, mis niigi teab mis taevastesse kõrgustesse ei küündinud. Selle tõestuseks võiks sirvida rahvakirjanik Oskar Lutsu jutustust "Tuulesellid" (1933), kus figureerib algaja ning pisut nutune ajakirjanik Jaan Ennuk (kes ei tahtnud sugugi ajakirjanik olla, aga kurb finantsiline seis ning uus pruut teda selleks sundisid).

Toimetus saadab Ennuki ("Teil on akadeemiline haridus ja terved püksid!") püüdma suuremaid poliitninasid. Ühe sellise "suurmehe" tabab Ennuk kodust väljumas ning kargab talle ligi, sooviga esitada "paar väikest küsimust".

Arglik Ennuk päribki: "Mis arvate härra... härra... meie praegusest valitsuskriisist, väliskaubandusest, tööpuudusest, krooni stabiilsusest ja nii edasi?"

Aga mis puutub krooni stabiilsusesse, siis asjata küll püüab seda kõigutada mõni võlgadesse uppuv mürgeldaja.

"Kuidas?" paneb härra X käe oma kõrva juurde, otsekui kuuleks halvasti. "Ja neid nimetate teie väikesteks küsimusteks! Ah teid, naljahammast!"

Ja "suurmees" jätkab ümaralt nagu Jüri Ratas 80 aastat hiljem: "Hea küll, kuulake siis. Riiklikud huvid nõuavad, et valitsuse kriis peab lahenema võimalikult kiires korras. Tööpuudus kindlasti väheneb, kui kui kõik riigikodanikud hakkavad tarvitama ainult omamaa saadusi (Seejuures kõrge härra nööbib kinni oma eht inglise riidest palitut.) Aga mis puutub krooni stabiilsusesse, siis asjata küll püüab seda kõigutada mõni võlgadesse uppuv mürgeldaja."

Ennuki toimetaja teeb sellest "präänikust" (nagu ta Ennuki kümmet kirjapandud rida nimetab) õhtuses ajalehenumbris kolmesajarealise intervjuu.

Tuleb ju tänagi tuttav ette? :)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles