ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Eesti iseseisvus lääneriikide kiuste

Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

Sel nädalal pidasime meeles 1920. aasta 2. veebruarit, mil Eesti sõlmis Nõukogude Venemaaga Tartu rahulepingu. Tegelikult sai Eesti nii iseseisvuse kui ka lepingu erakordse juhuse tõttu. Uuest vabast väikeriigist ei tahtnud kuulda midagi Vene valged, ülimalt kahtlevalt suhtus ka lääs.

Sel ajal kui meie pidasime Vabadussõda kommunistliku Venemaa vastu, möllasid Venemaal kodusõjalahingud. Kommunistide võim rippus mõne aasta jooksul korduvalt juuklsekarva otsas ning oli täielikult kokku varisemas.

Miks valgekaartlased punavenet ei purustanud?

Lihtsal põhjusel: nad olid iseenda kõige suuremad vaenlased.

Paljudele venemaalastele käis närvidele nende varjamatu monarhism – aga vihatud tsaarivõimust oli ju alles vabanetud – samuti ei varjanud nad kusagil oma suurvenelikke vaateid.

Eesti iseseisvusest ei tahtnud vene valged kuuldagi. Ning kui neil oli lootus 1919. aastal Peterburg punastelt ära võtta, räägiti Eestiski varjamatult, kuidas kõigepealt vallutatakse Piiter ja siis Eesti Vabariigilt Tallinn – "suure Venemaa rüppe" tagasi. Eesti poliitikkonnas tekitas see otse loomulikult vastuseisu ning soovimatust valgetega sama asja ajada – ehkki seda nõudsid järeljätmatult meie liitlased Euroopas.

Süllekukkunud võimalus

Lenin hakkas oma välispoliitikute – antud hetkel Tšitšerini kaudu – kompama võiamlusi teha rahu Eestiga juba sügissuvel 1919. Üks väga huvitav katse tehti läbi Tartu professor Kinki, kes ilmus ühtäkki Venemaalt Eestisse läbi rinde ning väitis, et ta olla omaenda initsiatiivil pakkunud Moskvas vene võimudele teha rahu Eestiga, millega ühinenud seal ka eesti kommarite liider Anvelt. Koos olla käidud Zinovjevi jutul, kes jäänud kohe ka nõusse. Muidugi oli see muinasjutt. Hilisem vinge stalinist ja Stalini ohver Zinovjev asus kindlasti liiga "kõrgel".

Soomel soovitati küll iseseisvust taodelda, aga arvestusega, et raudteed ja sadamad jääksid Venemaa kontrolli alla.

Meie Tartu Rahu "isa" Jaan Poska jaoks tunduski see kõik pisut kahtlane: esiteks ei olnud punavens kuidagi võimalik minna võimudega "niisama juttu ajama", teiseks ei olnud Kinkil mingeid volitusi. Ometi meenutab Poska, et tüüp laekus Eestisse, kaasas rahuplaani algne kava. Selle kõige tagant paistsid Moskva organiseerivad käpad ning juhtnöörid. Septembri alguses pöördus Eesti poole juba nõukogude välisasjade rahvakomissar Tšitšerin mõttega organiseerida rahuläbirääkimised.

Eesti oli Poska näol sellega loomulikult nõus, sest fakt jäi faktiks: Venemaa sõjaväega meie oma võidelda ei jaksa, kohe kui kusagilt rinnetelt peaks vabanema veel mõned punaväed, sõidetaks Eestist lihtsalt massiga üle. Ajaaken oli soodne. Ja väike.

Lääne vastuseis Eesti iseseisvusele

Inglismaa ja Prantsusmaa – eriti viimane! – reageerisid Eesti otsusele sõlmida bolševikega rahu äärmiselt jõuliselt ning teravalt. Liitlaste kindel plaan oli bolševike valitsus hävitada ning aidata valgetel taastada suur, ühtne ja jagamatu Venemaa. Võibolla ehk mingi autonoomiaga Eestile, aga isegi kunagise Vene keisririigi autonoomse Soome iseseisvustaotluste osas olid prantslased jäigad.

Kaarel Pusta meenutab oma mälestustes, kuidas Soomel soovitati küll iseseisvust taodelda, aga arvestusega, et raudteed ja sadamad jääksid Venemaa kontrolli alla. Kui soome esindaja päris, et mis iseseisvus see siis sihukene on, vastasid prantslased üsna arrogantselt, et einoh, autonoomia. Parem autonoomia kui eimidagi.

Eesti soovimatus valgetega koostööd teha ja uuesti jagamatu Venemaa osaks saada valmistas liitlastele palju peavalu.

Inglismaa edastas 18. septembril Poskale noodi, kus seisis: "Briti valitsus palub, et Eesti valitsus ei astuks mingeid samme rahu suhtes enamlastega. Briti Majesteedi Valitsus kahetseks igat sellist sammu." See oli vihje, et pole mõtet iseseisvalt mõelda, vaid peab järgima liitlaste tahet.

August Rei kirjutab oma mälestustes, et Poska vastanud noodile, et "Eesti ei või tagasi lükata enamlaste rahupakkumist, kui enamlased on valmis Eesti iseseisvust tunnustama ja tema vallutamisest loobuma. Vene valged aga vaidlevad Eesti tunnustamise vastu ja võtavad seega eestlastelt igasuguse himu neid toetada."

Ähvardus majandusblokaadiks

Prantslased olid Eesti aadressil märksa järsemad ning ülbemad. Rei meenutab, et Prantsuse huvides oli "ühtse ja jagamatu Venemaa" taastamine. Osalt oli põhjus rahas: Prantsusmaa oli andnud Venemaale hiigellaene juba 19. sajandi lõpust alates ning nende määratute summade tagasisaamiseks tundus ainus lootus olevat siis, kui bolševikud minema pekstakse ja "suur Venemaa" valgete juhtimisel taastatakse.

Rei meenutab, et Prantsuse huvides oli "ühtse ja jagamatu Venemaa" taastamine.

Britid muutsid oma ründavat leksikat juba paari päeva pärast. Rei meenutab, kuidas juba 27. septembril edastasid britid Poskale kinnituse, milles seisis, kuidas "Balti riikidele jäetakse täielik vabadus otsustada, kas enamlastega rahu teha või mitte."

Ent prantslased ähvardasid veel 28. novembril 1919, et Eesti võidakse panna "majandusliku nlokaadi alla, kui ta teeb rahu Soveti Venega" – meenutab August Rei.

Üllataval kombel olid ainuvõimaliku rahu vastu – verest tühjaksjooksvast eesti armeest hoolimata – ka mõned Eesti poliitikud. Nimelt maaliidust, hilisema välisministri Uluotsa eestvõttel, kes nimetas rahutegijaid "bolševike õpipoisteks" jne.

Õnneks läbirääkimised siiski algasid, aga mitte koos teiste Balti riikidega, vaid neid alustas Eesti üksi. Leedu polnud enam huvitatud, kuna sel ajal oli kaardile tekkinud Leedu ja Vene vaheline poola koridor, lätlased aga kartsid liitlaste ähvardusi liialt ning ei julgenud näppugi liigutada. Nii jäi Eesti üksi.

Prantsuse konjak

Rahulepingu sõlmimist ning tingimuste üle kauplemist alustati hilissügisel, venelaste järjest ägenevate rünnakute ajal. Kui veel suvel viibisid punased mõnedkümned kilomeetrid Tallinnast, siis nüüdseks olid nad tagasi üle Narva jõe löödud. Aga et survet avaldada, tõid nad Narva rindele järjest masse juurde.

Prantslased ähvardasid veel 28. novembril 1919, et Eesti võidakse panna "majandusliku nlokaadi alla, kui ta teeb rahu Soveti Venega"

Esiteks tahtis Venemaa, et piir jookseks Virumaalt, nii et Rakvere linn jääks Nõukogude Liidule, aga kui eestlaste rinne alla ei vandunud, kobiti oma nõudmistega järjest Narva jõele lähemale. Mitmedki mälestused – selahulgas üsna vägevalt kirjutava Tartu Rahu sekretäri William Tomingse omad – räägivad, kuidas meie sõjaväe esindaja kindral Soots läbirääkimiste juures omamoodi taktikat kasutas: nimelt lasknud ta kompaniil sõduritel järje panu ümber kvartali marssida, kus läbirääkimised aset leidsid, et vene diplomaatilisele poolele pillata: need on meie rindele suunduvad sõdurid – eestlastel reservi veel küll.

Kõik mälestused märgivad ka seda, kuidas tähtsat osa Tartu rahu sõlmimisel mängis ehtne prantsuse konjak. August Rei mäletab, kuidas seda konjakit tõi Poska kaasa Pariisist ning kuidas ta selle Tartus maha oli lasknud matta – nii et iga hommikusööögi ajal tervitas teda mullane pudel.

Kaarel Robert Pusta kirjutab: "1919. aasta varakevadel suri Pariisis väga kõrges vanuses tsaar Aleksander II morganaatiline abikaasa vürstinna Jurevskaja, kelle pärandi likvideerija Kotšubei saatis ka meie saatkonnale pakkumise Napoleoni-aegsele konjakile jm haruldastele napsidele. Kui Poska sõitis Eestisse küsis ta mult seda tsaari konjakit kaasa. Kuulsin hiljem, et kui Tartu vaidlused piiride üle läksid pikale, kutsus Poska oma peapartneri Joffe "tassile teele", kus kostitas teda konjakiga. Joffe oli hinnanud väga, et võis lahkudes veel pudeli kaasa võtta."

Konjaabli tähtsat rolli on meenutanud ka Tomingas ja teised. Poska oli alkohoolik ja tema diplomaatia juurde kuulus korralik annus napsi.

Liitlasabi olulisus

Lisaks pimedate juhuste ahelale, meie diplomaatide ülitarkadele ning-osavatele käikudele ja sõdurite meeletule vaprusele mängis Vabadussõja võidus ja Tartu rahu sõlmimisel hindamatut osa ka Ameerika riided, jalatsid ja toit (kokku üle 10 miljoni dollari, mis oli toona uskumatu summa).

Kõik mälestused märgivad ka seda, kuidas tähtsat osa Tartu rahu sõlmimisel mängis ehtne prantsuse konjak.

Kindral Laidoner mainis: "Ilma Ameerika varustuseta oleksime kokku varisenud, sest meie sõjavägi oli juba poolnäljas, poolalasti ning ka rahvas nälgis. Võib arvata, missugust mõju rahva ja sõjaväe meeleolule avaldasid miljonid naelad jahu, seapekki, kümned tuhanded paarid saapaid, univorme, autosid, arstirohtu."

Liitlasabi olulisust kujutame tänaseni ette – kui mõtleme Ukrainale ja agressorriigi Venemaa sõjale.

Tartu rahu sõlmiti 2. veebruari varastel hommikutundidel, nii oli esimene Eesti iseseisvust tunnustanud riik Venemaa ja esimeseks Nõukogude Venemaad tunnustanud riigiks sai – Eesti Vabariik.