/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
/nginx/o/2024/01/31/15861238t1ha937.jpg)
Täiesti arusaamatu, miks viriseb sootsium ühe noore keskerakondlase kallal, kes tahab Moskvasse, arvab Juku-Kalle Raid. Juba Tšehhovi "Kolmes ões" tähendas Moskva mingit müütilist õnneseisundit, mitte linna. Kesikutel on selle õnneseisundiga aga läbi ajaloo kogu aeg lähedane suhe olnud.
Täiesti hämmastav, miks on mindud kurjaks ühe noore keskerakondlase peale, kes tikub vabal ajal pidevalt Moskvasse?
Imelik oleks see, kui keskerakondlane ei tahaks Moskvasse minna, eriti veel sõja ajal, sest just sõda toob eraakordselt välja Moskva vastupandamatult seksika, militaarse ning kutsuvalt julma olemuse. Nagu noor kesik ise teatas, siis "armastus ei tunne riigipiire".
Mis seal salata, mina isiklikult kõiki keskerakondlasi ei tunne, sealhulgas ka siinkohal kõne all olevat härra Aleks Aunapud, aga ette heita ei saa talle küll midagi. Keskerakonnal ja tema liikmetel kestab pidev suhe Moskvaga aastakümneid. Tallinna tsaar Miiša Estoonets isiklikult on sooritanud eeskujulikke käike läbi Moskva Seligeri noortelaagrisse, kus õpetati noori venelasi tõelisteks patriootideks ning kus levitati hoogsalt lääne mandumisele ja kurjusele viitavaid brošüüre, mis kirjeldavad ilmekalt, et venelane on küll üks rahumeelne inimene, aga kui vaja, armastab väga sõdida ja mööda maailma ringi laiutavaid fašiste peksta, ükskõik kus nood parasjagu ka ei asuks.
Tallinna tsaar Miiša Estoonets isiklikult on sooritanud eeskujulikke käike läbi Moskva Seligeri noortelaagrisse.
Kuningas Savisaar ise ei põlanud suhteid Venemaaga kunagi, siinkohal võiks paslikult meelde tuletada, et Keskerakond lõpetas lepingu Ühtse Venemaaga, Putini poliitilise koduvoodiga, alles 2022. aastal.
Vähe sellest, Keskerakonna juhtimisel kerkis otse kui võluvitsa puudutusel Lasnamäele Moskva Patriarhaadi alla kuuluv õigeusukirik, kaasaegne sibulakuur.
Ka Jana Toomi nimelist poliitikut võivad kõik huvilised kohata vene erinevail telekanaleil, mida transleeritakse pidulikust ja rangest Moskvast, samades saadetes, kus puhuti räägitakse mitte ainult Baltikumi, aga ka Soome "tagasi võtmise" absoluutsest vajadusest.
Ning Keskerakonnast äsja ära ujunud poliitikud – ka Jüri Ratas – pole oma seisukohti Venemaa asjus väga radikaalselt korrigeerinud. Ja mis sa siin korrigeeridki, kui lastetuba koosneb Moskvaga pidevalt suhtlevatest kasvatajatest.
Aleks Aunapu, kes Moskva vahet sõidab, pole niisiis milleski süüdi. Ja ta märgib täiesti õigesti, et tema visiitide eest ei tohiks teda kuidagi kiusata, andes märku, et eks Moskva ole ju samasugune linn nagu iga teinegi maailmas. See, et sealsel juhtimisel tegeletakse ühe rahva massimõrvaga, ei tule arvesse, jummal küll, mis siis, eks sõdu ole ennegi ette tulnud ja tõelist armastust sõjad ei takista.
Me ei saa ju kuidagi imestada, et hitlerlikus võidujoovastuses Berliini kogunes veel 1940ndate paaril esimesel aastal igasuguseid linnahuvilisi, sest ehitised olid seal põnevad ja Hitleri peas sebisid ringi grandioossed linna ja ka maailma ümberkujundamise plaanid. Kui Britimaal toona Berliini kõva kätt ja kaunist arhitektuuri austavaid indiviide ajakirjanduses justkui korrale kutsuti, oli huviliste vastus sama: miks ma ei või? Berliin on lahe linn! Kõik muu ei tähenda ju iseenesest mitte midagi. Armastuse kõrval.
Aunapu märkiski oma nördinud avalduses, et eelkõige on ta arhitektuurihuviline ja mis see tema või kellegi teise asi on, et ta Moskva ministeeriumihoonete ees selfisid teeb. Maja on maja. Ka Lasnamäe sibulakuur aeti ju üsna äsja püsti Moskva rahadega. Normaalne keskerakondlane näebki selles ikkagi arhitektuuri, mitte sümboolikat. Mere pealt paadist ju igati vahva vaadata – jummala lahe maja!
Ja mis sa siin korrigeeridki, kui lastetuba koosneb Moskvaga pidevalt suhtlevatest kasvatajatest.
Lisaks arhitektuurile on Moskva ju ka sümbolistlikult kultuurilooline koht. Ta kangastub unenäolisena kui kominterni heiastus kogu maailma pealinnast, millise ideega Moskvas aastakümneid tegeletud on. Juba 1920ndatest aastatest!
Anton Tšehhovi näidendi "Kolm õde" peategelased Olga, Maša ja Irina ning nende vend Andrei näitavad igatsust Moskva vastu kõige ehedamal kujul. Nagu kolm õde, on ka keskerakonna noored pidanud elama provintsilinnas. Tšehhovi õed kasvasid üles Moskvas ning ei saa sellest kuidagi oma peas lahti. Tšehhovi näidendi helepunane sõnum pakub Moskvat kui kestvat õnneseisundit, kättesaamatut paradiisi, kuhu naasta igatsetakse.
Ja eks Tšehhovgi näitas läbi Moskva inimese tähendusotsinguid hajali maailmas, kus Moskva kujunes viimaseks unistuseks.
Keskerakonna suund nagu kolmel õel – Moskvasse! Moskvasse! – ei tohiks küll kedagi hämmastada.