ELU25 ⟩ Minu okupeeritud Herson. Raul Oreškini intervjuu Viktoria Berezinaga.

Viktoria Berezina Foto: Heikki Leis

Viktoria on vabakutseline kunstnik, graafiline disainer, kunstifestivali “Mycelium” (Herson, Ukraina) kaasasutaja ja korraldaja. Raul tegutseb Tartus ja Peipsiveerel galeristina. Rauli ja Viktoria kirjavahetuse põhjal ilmus äsja Petrone kirjastuses raamat „Minu Herson. Kirjad Ukrainast“. Oreškin vestleb Viktoria Berezinaga.Raul 

Ukraina kunstnik Viktoria Berezina külastas 2022. aasta jaanuaris Tartut, mil neil tekkis galeristi Raul Oreškiniga koostööplaan Tartu ja Hersoni kunstnike vahetuseks, kuid kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kajastas sõja esimesest päevast Hersoni linnas toimuvat ning aktiivne kirjavahetus kasvas Eesti avalikkust oluliselt mõjutavaks avalikuks sõjapäevikuks, mida valdav enamus tunneb „Viktoria kirjadena“.

Raul Oreškin: Tere, Viktoria! Kunagi Berk Vaher ütles, et üks raamat ei tee veel kedagi kirjanikuks, aga lugu on hoopis teine, kui ühe autori sulest on ilmunud ka teine raamat. Ma võin sulle seega soovida palju õnne, sa oled nüüd lisaks kunstnikule ka kirjanik! „Minu Herson“ on küll sinu esimene raamat, mis ilmub Eestis, aga sul on varem ilmunud raamat ka Ukrainas? Räägi pisut meile sellest ka?

Viktoria Berezina: Tere! Ma ikkagi ei julge ennast kirjanikuks nimetada, pigem olen tavaline inimene, nagu paljud ukrainlased, kelle koju sõda tuli. Hakkasin kirjeldama, mis minuga, mu perekonnaga, sõpradega toimus. See oli isiklik kirjavahetus, millest kasvas välja avalik sõjapäevik. See oli minu võimalus kirjade kaudu end kuuldavaks teha. Ja ma olen väga tänulik, et tuhandete kilomeetrite kaugusel jõudsid need otse eestlaste südametesse. Tänan veelkord kõiki, kes minu mõtteid lugesid ja kaasa elasid! See andis mulle jõudu mitte alla anda!

Aga muidu on sul õigus, see on minu teine raamat. Ukrainas andsime koos abikaasa Danyl Bashmakiga 2021. aasta alguses välja värsiraamatu “Teisel kaldal”. Danyl kirjutas värssides muinasjutu, mina tegin illustratsioonid ja kujunduse. Meil oli soov, midagi koos loominguliselt teha ja 2017. aastal sai sellest minu lõputöö teema. Pikka aega lebas raamat sahtlis, kuniks 2021. aastal ilmus.

Muinasjutu tegevus leiab aset Dnepri jõe teisel kaldal. Raamatu sündmustik areneb Oleškivi metsas, Hersoni lammil.

Ja kui praegu sellele tagasi vaatan, siis on väga sümboolne, et ka esimene raamat on seotud minu kodulinna ja koduga. Muinasjutu tegevus leiab aset Dnepri jõe teisel kaldal. Raamatu sündmustik areneb Oleškivi metsas, Hersoni lammil, jõe ääres ja kohtades, mida kõik minu kaaslinlased teavad. Loo keskmes on tüdruk, kes on eksinud ja otsib teed oma koju. Teel kohtab ta erinevaid muinasjutulisi tegelasi. Keegi tahab teda röövida ja keegi tahab teda veelgi eksitada. Kuid iga kord tuleb talle appi džunglikass, kes juhib teda läbi metsavarjude ja kaitseb teda kurja eest. Viimases stseenis kohtub ta Metsanõiaga, kes samuti tuleb talle appi. Maagia ning hea ja kurja temaatika on kõigest muinasjutu pindmiseks kihiks. Tahtsime selle looga näidata vanemate ja laste vahelisi suhteid ning panna lugejad küsima: Miks oli tüdruk üksi metsas? Miks ta oma vanematega tülli läks? Kes tema vanemad üldse on?

Muideks, meie ühislooming „Teisel kaldal“ pälvis Odessa kirjandusfoorumil väljaandmise aastal lasteraamatute kategoorias 1. koha.

Raul: Meie kirjavahetus või õigemini sinu kirjad mulle, kujunesid üsna kiiresti avalikuks sõjapäevikuks, mida lugesid tuhanded eestlased ning kajastasid paljud Eesti meediaväljaanded. Kuidas ja kas see teadmine mõjutas, mida sa kirja panid? Kas sa adusid kui suur hulk lugejaid su kirjadel Eestis on?

Viktoria: See oli kohutav aeg. Mu peas keerles aina üks ja sama mõte – peaasi on jääda inimeseks. Tänu kirjutamisele leidsin oma sisemise jõu. Ma lihtsalt kirjutasin ega mõelnud, kuidas ja kuhu see viib ja kui palju inimesi seda loeb. Minu jaoks oli oluline rääkida ja mitte vaikida.

Kui küsisid, kas tohib neid kirju sotsiaalvõrgustikes jagada, ei kahelnud ma kordagi. Seda oli vaja teha. Sõda on raske aeg, ning meil polnud õigust vaikida. Iga sõjakeerisesse jäänud inimene tegi seda, mis oli tema võimuses, et kurjus peatada, sealhulgas ka sõjakuritegude tõendite näitamine ja salvestamise. Keegi läks vabatahtlikuks, keegi astus sõjaväkke, keegi saatis annetusi, keegi kirjutas laule, luuletusi, tegi maale jne. Mina jõudsin inimesteni läbi sõna ja loovuse. Võib-olla olin liiga avameelne, kuid sõjas olles sain aru, et iga päev võib jääda viimaseks, ja ma väärtustasin igat hetke. Seetõttu ei kahetse ma midagi, olin siiras ja mulle tundub, et inimesed tundsid seda. Mille eest olen neile kõigile ka väga tänulik!

Esimesi nädalaid meenutades olin kõigest toimuvast nii šokeeritud, et tagantjärgi olen isegi üllatunud, et üldse suutsin su kirjadele vastata. Siis aga kirjade maht aina kasvas. Kirjutasin kõigest, mida tundsin, jagasin oma isiklikke kogemusi, kirjutasin sündmustest, mis toimusid minu ümbruskonnas ja linnas.

Ja ma olen seda ennegi öelnud, et kirjad said minu isiklikuks psühhoteraapiaks ning hoidsid mu vaimu enam-vähem korras. Hiljem hakkasin tundma vastutust inimeste ees, kirjutasin iga päev ning see andis jõudu. Tundsin end vajalikuna. Ja kui ma Eestisse jõudsin, siis paljud ütlesid mulle isiklikult kohtudes, et see aitas ka neid. Kirjad olid toeks meile kõigile. Eestlastega kohtudes, kes mu kirju olid lugenud, mõistsin kui oluline mu tegevus oli. Üks asi on lugeda ametlikku sõjainfot, aga hoopis teine asi, kui inimene sulle isiklikult kirjutab, mida ta sõjakeerises läbi elab. Tõenäoliselt tundsid paljud, nagu oleksid minu kirjad saadetud neile isiklikult.

Minu Herzon Foto: Osadcha.ph/Osadcha.ph

Raul: Mais 2022, neli kuud peale kirjavahetust, tunnustas Eesti Kultuuri Koda meie kirjavahetust Aasta Teo sündmusega. Mis tunded sind tollal valdasid? Kajastasid sa ju koduseid sõjaõudusi ning samas võtsid Eestis vastu suure tunnustuse.

Viktoria: Eestlased on meid aidanud sõja esimestest päevadest alates. See oli nagu lootusekiir pilkases pimeduses. Olete inimesed, kes väljendasid soovi ja valmisolekut ukrainlasi aidata, sest mõistsite meie valu. Eestist sai minu jaoks usk valguse jõusse, mida okupant nii meeleheitlikult kustutada püüdis.

Kui sa mulle selle uudise teatavaks tegid, ei jõudnud see mulle kohale. Mind haaravad sageli praegugi mõtted ja küsimused: kas ma olen seda kõike väärt? Aga siis hakkasin endale sisendama, et tegin seda ju puhaste kavatsuste ja siira sõnumiga, ja kõik, mida sa teed, saab siin maailmas vastuse. Nii juhtus ka kirjadega. Tegin lihtsalt seda, mida pidasin vajalikuks ja see sai Eesti ühiskonnas kõlapinna. Aitäh!

Raul: Oled viimasel poolel aastal tegelenud muuhulgas ka raamatu koostamisega. Kirjutasid kirjad okupatsioonis elades, nüüd raamatut kokku pannes elad vabas Eestis. Okupatsioonis elades oli kirjade saatmine sulle omamoodi teraapiaks, oled seda ise maininud. Mis tundeid need kirjad nüüd sinus tekitavad?

Viktoria: Kui Petrone Print pakkus võimaluse kirjade avaldamiseks raamatuna, sain aru, et tuleb maha istuda ja need uuesti läbi lugeda. Pikka aega oli mul seda raske teha. See tekitas hirmu ja teadmist, et ma pean nüüd uuesti selle perioodi läbi elama ja sukelduma juba kogetud emotsioonidesse. Kirjad räägivad hetkedest, mida ei ole niigi kerge unustada. Need hetked ei mõjutanud mitte ainult ühe inimese saatust – neist tekkis haav kogu inimkonna kollektiivsele kehale. Soovimata sõda on saanud meie elu osaks ja neid haavu pole enam võimalik kustutada. Sa kas aktsepteerid seda fakti ja muutud tugevamaks või see murrab su lõplikult. See võib olla emotsionaalselt raske, kuid ma otsustasin olla tugev.

Enda jaoks olen saanud õppetunni, et mida rohkem ma sõjast ja oma kogemustest räägin, seda lihtsamaks see läheb.

Enda jaoks olen saanud õppetunni, et mida rohkem ma sõjast ja oma kogemustest räägin, seda lihtsamaks see läheb. Kirjutamise ajal said kirjad minu jaoks isiklikuks psühhoteraapiaks ja sisemiseks tugipunktiks. Nüüd on need meeldetuletuseks, et vaatamata oludele tuleb edasi elada ja luua. Maailmas on palju halba, palju julmust ja muresid, aga kurjal ei tohi lasta vaimu murda. Peab endale meelde tuletama, kes sa oled ja miks sa siin oled! Usun, et me tuleme siia maailma selleks, et elada, üksteist aidata, üksteisele kasu tuua. Ütlesin endale, et kui sul on midagi öelda, siis ära ole vait, ära lase valul ja agressoril end murda. Meie kätes on anda maailmale teada, mida inimesed olid sunnitud sõja ajal tundma. Sellest võimalusest sai meie tervendav jõud. Peale pimedat ööd, saabub alati hommik! Loodan, et ärkame varsti ja näeme päikest akna taga.

Raul: Raamatusse jõudsid illustratsioonid ka sinu teisest päevikust, mida sa paralleelselt kirjadega pidasid ning kuhu sa tegid sketše, joonistusi ja kollaaže. Nimetasid selle „Mustaks raamatuks“. Räägi pisut, kuidas „Must raamat“ tekkis? Kas see oli üks võimalus, väljendada okupatsioonis elades end ka erialaselt, kuigi kellelegi sa neid pilte näidata ei saanud?

Viktoria: “Must raamat” on tavaline mustade kaantega, kuid sees ebatavaliselt musta sisuga visandivihik. Seal on pildid tunnetest, mida sõja ajal kogesin. Iga okupatsioonis elatud päev tõi palju emotsioone ja mul oli vaja need välja elada. Lootusetuse ja meeleheite kõige raskematel hetkedel võtsin välja päeviku ja tegin, kirjade kirjutamise kõrval, ka mõne kollaaži.

“Musta raamatusse” loodud pildid on osalenud juba erinevates projektides Ukrainas ning sealt on valitud teoseid ka mitmetesse rahvusvahelistele näitustele Rootsis, Saksamaal, Austrias ja Ameerikas. Nüüd on kollaažid jõudnud ka raamatusse “Minu Herson. Kirjad Ukrainast"

Kui Hersonist lahkusime, peitsin päeviku kodus hoolikalt, linnast välja viia oli seda ohtlik. Ja alles pärast Hersoni vabastamist, lasin selle saata Eestisse. Ema viis kõigepealt visandivihiku Odesasse, mu sõbra juurde ja sealt jõudis see posti teel Tartusse.

Raul: Kui palju üldse kartsid oma elu või turvalisuse pärast? Kirjade kirjutamine, mida Eestis avalikult jagati, oli kindlasti vapper, aga eluohtlik tegu. Eriti, kui neid loeti avalikult ette Tallinnas asuva Vene saatkonna ees nii eesti, kui vene keeltes.

Viktoria: Kui meie kirjavahetus algas, ei teadnud ma, kuhu see välja viib. Pealegi ma ei arvanud, et neid Tallinnas Vene saatkonna ees ette hakatakse lugema. Muidugi oli see väga hirmutav, aga ma ei suutnud ka vaikida.

Püüdsin olla ettevaatlik. Eestis teati mind eesnime järgi, sellest ka nimi “Viktoria kirjad”. Mu abikaasa installis oma arvutisse turvaprogrammid. Niipea kui ma kirja oli ära saatnud, kustutasin selle oma arvutist. Pikka aega ei teadnud mu pere, et ma kirju kirjutan, ja ma ei rääkinud sellest ka oma sõpradele. Mõned sõbrad said alles hiljuti sellest teada, kui raamat juba ilmus. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, et minu ja minu lähedaste turvalisus oleks kaitstud.

Paljud inimesed viidi piinakambritesse vaid sellepärast, et nad kandsid käevõru, millel oli Ukraina lipp, pelgalt sotsiaalmeedia postituse pärast võidi sind arreteerida. Mõned inimesed vabastati alles kuude pärast... osade saatusest ei tea me siiani midagi. Olin väga mures, et minu kirjad võidakse kuidagi avastada, kui me okupeeritud linnast lahkume. Sest ma mitte ainult ei kirjutanud, vaid tegin ka sõjalvastaseid näitusi, kujundasin plakateid, et koguda raha meie armee jaoks, ja saatsin annetusi Ukraina relvajõududele.

Samas, paljud Hersoni elanikud tegid, mis suutsid. Tänu tavainimestele, kes saatsid koordinaate luurele, kogusid raha arneele, andsid välismaailmale sõnumeid, hoidsime samuti okupante ohjes. Hiljem, isegi Eestisse jõudes kartsin oma nägu näidata ja meedias astusin üles mustade prillidega. Hirm kummitab mind kogu aeg. Kuid me teame, et tõde on meie poolel!

Raul: Enamus su sõpradest on samuti Hersonist lahkunud ning on mööda maailma laiali. Kuidas see on mõjutanud su identiteeti, kui sa ei saa enam ühel hetkel oma lähedaste ja sõpradega teha seda, mida oled harjunud tegema? Kindlasti on teil kõigil tekkinud uusi sõpru ja tuttavaid, uusi väljakutseid. Räägi natuke, kuidas te uues olukorras toime tulete.

Viktoria: Ma igatsen väga oma perekonda, sõpru, oma kodumaad. Suhtleme pidevalt ja toetame üksteist. Võrdlen meid taimedega, mis kaevati välja nende kodumullast ning istutati pottidesse, mis saadeti maailma eri paikadesse. Mõned taimed juurduvad uues kohas, teised igatsevad tagasi koju. See on vaimselt kõigile väga raske. Tundub, et meil on Euroopas turvaline, kuid sisemine ärevus on jäänud alles. Iga päev mõtleme oma kodulinnale. Veelgi murettekitavam on teadmatus. Mis ootab meie riiki homme?

Tundub, et meil on Euroopas turvaline, kuid sisemine ärevus on jäänud alles. Veelgi murettekitavam on teadmatus. Mis ootab meie riiki homme?

Samas oleme sõpradega teinud mitmeid ühisprojekte. Korraldasime sel aastal isegi kaks näitust ja korraldasime Rootsis „Mycelium“ festivali. Külastasin suvel oma sõpru Rootsis, veebis suhtleme samuti. 2024. aasta kevadel tuleb Tartusse minu sõbranna Olena Gnatyuk, praegu elab ta samuti Rootsis, meil on plaanis teha näitus imeilusas stuudio-poes “Karud ja Pojad”. Galerii omanikeks on minu parimad sõbrad Maris Aare ja Jaanus Kaasik. Nende stuudios on imeline atmosfäär, sisse astudes tunned end nagu oleksid sattunud muinasjuttu. Ma armastan neid väga. Tahan ka oma teiste sõprade loomingut Eestis näidata. Võib-olla loeb seda artiklit keegi, kes on huvitatud koostööst Hersoni kunstnikega. Tahaksin väga korraldada isiknäituse Konstantin Tereštšenkole, Maria Zagurskale ja Sergey Serkole.

Muidugi olen siin leidnud uusi sõpru nii eestlaste kui ukrainlaste seas. Tartus on palju loomingulisi inimesi kunstnikke, kirjanikke, filosoofe, näitlejaid. Ja mul on väga hea meel olnud uute inimestega kohtuda. Veedan sageli aega HAKI galeriis, tundub, et sellest on saanud minu uus väekoht. Suvel tutvusin Zaporižžja kunstniku Evaga, kes tuli koos lastega Tartu Kunstimajja residentuuri. Eva näituse avamisel kohtasin Lvivist pärit poetessi Sofiat, kes elab praegu eesti kirjaniku Karl Ristikivi endises muuseumis.

Raamatu autor Viktoria Foto: Heikki Leis

Raul: Samas su ema ja isa elavad endiselt Hersonis. Kuidas neil läheb ja kuidas sina seda kõike läbi elad? Kui palju Ukraina kohalikku meediat jälgid?

Viktoria: Ühe sõnaga öeldes – on raske. Lahkudes mõtlesime, et tuleme paari kuu pärast tagasi ja ema ootas meid jõuludeks koju. See on nüüd juba teine jõulupüha, mida me ei saa koos tähistada. Ta igatseb meid ja meie teda. Tihti on tal emotsionaalselt väga raske, kuid tema positiivsusest piisab kogu universumi rahustamiseks. Ta saadab sageli fotosid oma aiast ja pilte maitsvatest kuklitest või pannkookidest, mida meile valmistab. Mu vend Viktor õppis siin isegi pannkooke ja pirukaid küpsetama, et see talle natukenegi kodulõhna meenutaks.

Raketid lendavad linna kohal iga päev. Okupandid ei lase linnal normaalselt toimida. Seetõttu muutub isegi lihtsalt tänaval kõndimine või ühistranspordi kasutamine ohtlikuks. Just hiljuti lendas meie piirkonda rakett ja tabas surnuaia kõrval asuvat maja. Naine suri kohe ja tema mees viidi haiglasse, kus töötab mu ema. Ta on haiglas töötanud sõja esimestest päevadest. Võib-olla peab ta seda oma missiooniks.

Linna on jäänud umbes 10-20% elanikest, täpseid numbreid ei oska öelda, inimesi tuleb ja läheb. Inimesed elavad seal edasi, kuid iga kord, kui nad välja lähevad, satuvad nad justkui loteriisse, kas elad tänase üle või mitte. Iga kord, kui ma palun oma emal Hersonist lahkuda, ütleb ta, et see on tema kodu. See on paljude ukrainlaste probleem ja minu sõprade seas on palju sarnaseid olukordi, kui vanemad ja vanavanemad ei taha oma kodust lahkuda. Ja paljud, kes lahkusid, tulevad tagasi, nagu juhtus ka mu isa puhul. Ta elas mõnda aega Kiievis ja Odessas, kuid naasis siiski tagasi koju.

Iga päev vaatan uudiseid, kuid kahjuks need ei lohuta. Kui varem elasime lootusega, et sõda hakkab lõppema, siis nüüd on tekkinud täielik teadmatus ja ebakindlus. Jääb vaid lootus, et varem või hiljem see lõpeb ja see lõpeb Ukraina võiduga!