Tibimagnetiga parkourimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/07/129364t1h24e9.jpg)
Kell 6.45 reede hommikul. Telefon heliseb. Võtan vastu. Kostub unine hääl: „Jou, aja ennast üles!"
Pomisesin vastu, et me võiks seda ikkagi hiljem teha. „Ei saa, pean pärast kodus hokiväljakut ehitama. Tulen 9st, liiguta end!" Tuut-tuut! Otsustasin siiski edasi magada. Kell 8 ajasin end püsti ja mõtlesin, millesse ma end küll jälle mässinud olen ...
Oma järgmist blogiteemat nuputades mõtlesin midagi uut ja põnevat katsetada. Siis meenus mulle sõber Maikkel (Mihkel Siim), kes tegeleb aktiivselt parkour'iga. Temast oli "Reporteri" lehel mingi jutt kunagi.
Et tema videot vaadates hakkas see ala mind huvitama, otsustasin ise järele proovida, mida see endast kujutab ja kui raske see on.
Olen väga laisk ja mittesportlik inimene ning juba mõte sellest, et peaks tossud jalga panema ja kapist midagi dressidesarnast leidma, ajas külmavärinad peale.
Meie teekond algas sörkjooksuga kesklinna poole. Üle 60 meetri polnud ma nõus jooksma. Edasi kõndides küsisin mööduvalt meesterahvalt suitsu. Majanduskriis ju. Maikkel tegi nalja, et olen ikka üks kõva sportlane.
Linna jõudnud, katsetasime esimese ettejuhtuva müüri peal hüppeid. Muuhulgas sain selgeks, et
parkour
'i mõte on kiire ja sujuv liikumine. Näiteks kuidas saab kõige kiiremini üle müüri, kui sind noaga taga aetakse.
Tähtis on see, et parkour'is ei ole trikid, vaid tehnikad! Peale selle vuristas ta mulle ette terve rea tehnikanimetusi.
Meelde jäid mulle „Monkey" ja „Lazy". Viimane koosneb tavalisest käte abil hoogu tõugates, üks jalg teise järel, takistusest üle hüppamisest.
Üritasin seda küll mitu korda teha, kuid mingil mentaalsel põhjusel oli mul ikka vaja enne vähemalt ühe jalaga müüril peatuda :S
Pärast seda liikusime edasi, ronisime mööda võrkaedu ja teisi müüre ning tegime vahelduseks kohalt hüppeid.
Muide, Maikkel on tõsine tibimagnet. Peale selle, et kõik tüdrukud teda jõllitasid, tuli üks natuke vanem naeratav naisterahvas ja ütles midagi niisugust, et väga lahe hüpe oli, tee veel :D
Üldiselt oli tegemist väga huvitava ja lõbusa ajaveetmisega. Olen üsna kindel, et ilmade soojenedes hakkan koos Maikkeliga parkour'i harjutama. Loodan muidugi, et saan siis sellest hirmust üle, et ma ennast midagi tehes lõhki kukun.
Vaadake videot ja andke teada, kas ja mille nimel olete teie niipalju vaeva näinud.
Lugu, mida kuulata: Psyclon Nine- „Parasitic".
Video, mida vaadata: Maikkeli lugu.