Kell 6.45 reede hommikul. Telefon heliseb. Võtan vastu. Kostub unine hääl: „Jou, aja ennast üles!"
Pomisesin vastu, et me võiks seda ikkagi hiljem teha. „Ei saa, pean pärast kodus hokiväljakut ehitama. Tulen 9st, liiguta end!" Tuut-tuut! Otsustasin siiski edasi magada. Kell 8 ajasin end püsti ja mõtlesin, millesse ma end küll jälle mässinud olen ...
Oma järgmist blogiteemat nuputades mõtlesin midagi uut ja põnevat katsetada. Siis meenus mulle sõber Maikkel (Mihkel Siim), kes tegeleb aktiivselt parkour'iga. Temast oli "Reporteri" lehel mingi jutt kunagi.
Et tema videot vaadates hakkas see ala mind huvitama, otsustasin ise järele proovida, mida see endast kujutab ja kui raske see on.
Olen väga laisk ja mittesportlik inimene ning juba mõte sellest, et peaks tossud jalga panema ja kapist midagi dressidesarnast leidma, ajas külmavärinad peale.
Meie teekond algas sörkjooksuga kesklinna poole. Üle 60 meetri polnud ma nõus jooksma. Edasi kõndides küsisin mööduvalt meesterahvalt suitsu. Majanduskriis ju. Maikkel tegi nalja, et olen ikka üks kõva sportlane.