ARVAMUS Katrin Pauts: presidendi vastuvõtt ei kuulu enam rahvale (29)

Katrin Pauts
, kirjanik (Isamaa)
Copy
Kirjanik Katrin Pauts.
Kirjanik Katrin Pauts. Foto: Tairo Lutter

Alar Karise peokutseta jäänud riigikogulastelt on kostnud väga mina-keskset pahurdamist, aga rõhk tuleks asetada hoopis mujale: paljude rahvaesindajate eemalejäämine 24. veebruari vastuvõtutt tähendab üha kinnisemat pidu, millest lihtne eestlane saab osa aina vähem ja vähem.

Meedias töötades sattusin 24. veebruaril tööle kindlasti rohkem kui üks kord. Õieti oli meid riigipühal toimetuses hüppevalmis terve brigaad – ikka, et tähtsündmused nagu aastapäevakontsert ja presidendi kätlemistseremoonia paremini rahvani tuua. Osa meist läks peosaali kohale, osa jäi telekat vaatama, pastakad näpus, et kuulsuste ja riigitegelaste õhtutualettide kohta märkmeid kribada.

2000ndatel, kui kõmumeedias valitses erakordne vabadus, sai kleite leheveergudel ribadeks tõmmates vahel ka liiale mindud, aga ajad ja kombed muutusid ning me õppisime oma vigadest, püüdes iga aastaga aina sõbralikumad olla.

«Kleidikesksust» on palju ette heidetud, aga olgem ausad, see on ju ikka tore ka: terve paraad meie tippdisainerite rõivaid, sekka mõned eksootilised Gucci-Muccid, soengud kui kunstiteosed, tellimustööna valmistatud luksuslikud ehted. Rahvas pugis teleka ees kiluvõileiba ja nautis seda tralli täiega.

Kui kontsert kippus olema morbiidne ja harras, algas kätlemistseremooniast nagu päris pidu, millest me kõik teleekraanilt osa saime. Ega kleidid olnud ju ainuke huvipakkuja: kes tuleb kellega, mis nägu on kuulsuste abikaasad ja muidugi rahvasaadikud, keda tavalised valijad nõndamoodi ehk ainumas kord aastas näha said.

Millegipärast unustavad poliitikud pidevalt, et rahvas on ka olemas. Kleiditülid meediaga kiskusid väiklaseks kemplemiseks. Kui vastuvõttudel pildistamist piirama hakati, karistati oma teada ajakirjanikke, tegelikult aga rahvast, kes jäi tükist lõbust ilma. No jumal nende kleitidega – kui teile on antud rohkem raha ja kõrgem ühiskondlik positsioon, kas on siis kahju kord aastas pakkuda enda arvelt natuke meelelahutust inimestele, kel neid privileege ei ole?

Presidendi vastuvõtt on aastate jooksul muutunud aina kinnisemaks sündmuseks, mida varjatakse Eestimaa inimeste eest aina rohkem ja rohkem. Koroonaviirus andis hea ettekäände lõpetada traditsiooniline kätlemistseremoonia. Nüüd väidetavalt kokkuhoiuvajadusest (kuigi mõned poliitikud on Karise otsust karistusena tõlgendanud) ei näe me enam oma saadikuid. Lõpuks on riigikogulane ju rahvaasemik.

Jäetagu Ester Karuse ilmaaegu tellitud kleit kord juba rahule ja mõeldagu hoopis, et selle noore naise valisid riigikokku Valgamaa inimesed. Karuse mainis ühes leheloos, et pole ka suvisele roosiaiapeole kutset saanud – mida tema kauge ääremaapiirkonna valijaskond peab sellisest tühistamisest mõtlema?

Tegelikult ei peakski praegu solvunult silmi pööritama mitte kutsumata saadikud ise, vaid nende valijad. Mis mõttes on mõni Eestimaa piirkond parem kui teine? Miks ühtede inimeste esindajad kõlbavad parketile, aga teised mitte? Mulle näib, et säärane vaatenurk ei tulnud presidendile endalegi pähe ja ka pahurad saadikud seda ei maininud, vaid korrutasid aina «mina-mina-mina». Nii kaugele olemegi oma võõrandumisega jõudnud?

Kui vastuvõtust kujuneb ainult presidendi isiklik pidu, võikski see ju toimuda eraviisiliselt – presidendi oma valdustes ja ta isiklikest kuludest. Eraürituseks, kuhu kutsutakse oma maitse järgi valitud külalisi, arvestamata kellegi teise ootuste ja lootustega, ei pea kinni panema tervet Estonia teatrit.

Märksõnad

Tagasi üles