Meedias töötades sattusin 24. veebruaril tööle kindlasti rohkem kui üks kord. Õieti oli meid riigipühal toimetuses hüppevalmis terve brigaad – ikka, et tähtsündmused nagu aastapäevakontsert ja presidendi kätlemistseremoonia paremini rahvani tuua. Osa meist läks peosaali kohale, osa jäi telekat vaatama, pastakad näpus, et kuulsuste ja riigitegelaste õhtutualettide kohta märkmeid kribada.
2000ndatel, kui kõmumeedias valitses erakordne vabadus, sai kleite leheveergudel ribadeks tõmmates vahel ka liiale mindud, aga ajad ja kombed muutusid ning me õppisime oma vigadest, püüdes iga aastaga aina sõbralikumad olla.
«Kleidikesksust» on palju ette heidetud, aga olgem ausad, see on ju ikka tore ka: terve paraad meie tippdisainerite rõivaid, sekka mõned eksootilised Gucci-Muccid, soengud kui kunstiteosed, tellimustööna valmistatud luksuslikud ehted. Rahvas pugis teleka ees kiluvõileiba ja nautis seda tralli täiega.
Kui kontsert kippus olema morbiidne ja harras, algas kätlemistseremooniast nagu päris pidu, millest me kõik teleekraanilt osa saime. Ega kleidid olnud ju ainuke huvipakkuja: kes tuleb kellega, mis nägu on kuulsuste abikaasad ja muidugi rahvasaadikud, keda tavalised valijad nõndamoodi ehk ainumas kord aastas näha said.
Millegipärast unustavad poliitikud pidevalt, et rahvas on ka olemas. Kleiditülid meediaga kiskusid väiklaseks kemplemiseks. Kui vastuvõttudel pildistamist piirama hakati, karistati oma teada ajakirjanikke, tegelikult aga rahvast, kes jäi tükist lõbust ilma. No jumal nende kleitidega – kui teile on antud rohkem raha ja kõrgem ühiskondlik positsioon, kas on siis kahju kord aastas pakkuda enda arvelt natuke meelelahutust inimestele, kel neid privileege ei ole?