ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Kuidas tapeti meie õigeusupiiskop? Mõnda Vene riigi võigastest võtetest (2)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu Väliskomisjoni liige
Uuendatud 20. jaanuar 2024, 19:46
Copy
Juku-Kalle Raid
Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

22. detsembril 1918. aastal tungisid Tartusse punased väeosad – eestlased, kes olid otsustanud Vene riigi eest võidelda. Möödunud nädalal sai 105 aastat sellest, kui krediidikassa keldris mõrvati Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku peapiiskop Platon, tuletab Juku-Kalle Raid meelde. Alles seejärel hakkasid inimesed vene võitlusstiilist aru saama.

1918. aastaks olid eestlased paari aasta jooksul näinud palju. Esiteks muidugi tsaaririigi lõpp 1917. aasta veebruaris, sellele järgnenud segaduste aeg ja katsed muutu Venemaa mingil moel demokraatlikuks riigiks, mis lõppes aga sandisti – enamlaste võimuhaaramisega Venemaa pealinnas 1917. aasta sügisel. Just kommunistid näitasid õige kiiresti oma päris ilmet. Kohe räägime, kuidas Tartus tapeti 105 aastat tagasi Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku piiskop Platon. Ohvreid oli kümneid, kirjeldused toimunust on kohutavad.

Keeruline aeg

Õnneks ei pikendanud Eesti riik Moskva Kiriku patriarhi Eugeni elamisluba siin. Ja ainuõige otsus. Just Vene õigeusu kirik on olnud Venemaa veristele võimudele pidevaks koostööpartneriks.

Tartus 1918. aastal juhtunu peaks igavesgti meelde jääma, kuna siis tapsid punased Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku peapiiskopi Platoni. Sellesama institutsiooni juhi, millega Moskva kirik tänaseni kanu kitkub.

Tartusse jõudis enamlaste valitsus 22. jaanuaril 1918. a., kui demokraatlikult valitud linnavalitsus laiali peksti. Tartu kodudes toimusid pidevad läbiotsimised, rööviti ladusid, 11. veebruaril vangistati üle 200 tartlase. Kümme päeva hiljem saadeti 54 vangi Siberisse.

«Ainult Wenemaa töörahwawalitsus wõib meie kättesaadud wabadust ka edaspidiseks kindlustada.»

Küüditamine on alati venemeelsete arsenali kuulunud.

24. veebruaril 1918 jõudsid Tartusse Saksa väed; novembris 1918 lõppes Esimene Maailmasõda. Kuna ida poolt ründas Eestit Punaarmee, algas 28. novembril Eesti Vabadussõda.

Punaste peremehetsemine

Eesti punased peremehetsesid Tartus ning kehtestasid täieliku hirmuvalitsuse. Millist leksikat kasutati ja kui jabur oli punaste propaganda, näitavad toonased kommarite ajalehed.

Ennamasti kirutakse lehtedes «kodanlisi» erakondi – kõike seda, mille inimesed vabalt valinud olid.

Ajaleht Edasi pajatab 30. dets 1918: «Ja tuliste tähtedega tuleb raiuda mälestustesse teist määramata tõde: ainult Wenemaa töörahwawalitsus wõib meie kättesaadud wabadust ka edaspidiseks kindlustada.

Eesti kodanlusel on see wiimane kaart, mis tema nüüd, kus töörahwas wõimu enda kätte on wõtnud, wälja mängib. Ja see on löök töörahwale, millega kodanlus rewolutsiooni ära tahab anda, et siis mõisnikkudel ja neil enestel kergem oleks töörahwast Eestis oma käpa alla suruda.»

Eesti Töörahva Kommuuni manifest teatas: «Ajutine valitsus, kõik tema agendid ja toetajad, kõik mõisnikud ja pastorid, kelle kuritegelised käed Eesti töörahva verest nõretavad, on väljaspool seadust ja linnupriid.»

30. detsembril ilmus Edasis määrus «Eesti töörahva kommuuna nõukogu poolt väljaantud dekreedi põhjal on "kirikuteenistuse pidamine ja igasugu ametlik usukommete täitmine täiesti keelatud.»

1919. 2. jaanuaril kehtestati koduste kommunistide Anvelti ja Pöögelmanni juhtimisel sunduslik määrus nr 2, kus on öeldud:

«Tartu linna ja maakonna kontra rewolutsiooniga wõitlemise komisjon annab sellega teada, et kõik Tartu linnas ja maakonnas wiibiwad walges kaartis (Maa liidus, Kaitse liidus, Eesti polkudes) ennast 24 tunni jooksul üles andma peavad, Gildi uulitsas nr 12 kus komisjon asus, ja «maakondades töörahwa nõukogudes», kui «konrta rewolutsiooniga wõitlemise komisjoni poolt hiljem isikud kinni wõetud saawad, kes walges kaartis olnud ja ennast mitte registreerinud pole, siis saab komisjon nende wastu kõige waljumad abinõud tarwitusele wõtma.»

Kommunistide ohvrid Tartu krediidikassa keldris
Kommunistide ohvrid Tartu krediidikassa keldris Foto: arhiiv

Kommunistide veretööd

Kommunistide hirmuvalitsus kestis Tartus 24 päeva. Selle aja jooksul vangistati linnas ja ümbruskonnas üle 500 inimese, sh kooliõpilasi, noormehi, naisi ja raukasid.

Esimene veretöö leidis aset öösel vastu 24. detsembrit. Kommunistid tungisid läbiotsimiseks Max von zur Mühleni majja ja nõudsid, et vanahärra neile süüa annaks, misjärel lasti ta oma aias maha. See sündmus sai otsekui märguandeks järgnevale kolmesajale Eestis toime pandud mõrvale kommunistide hirmuvalitsuse jooksul.

Kogu põrand läikis verest, seinte ääres vedelesid ajud. Keldri seinad ja lagi olid vere ja ajutükkidega üle pritsitud

14. jaanuar 1919 öösel äratasid Tartu elanikke plahvatused. Kella 11 paiku hommikul vihisesid kuulid juba linna kohal. Linna vabastajad, Eesti kaitsevägi olid lähedal, kommunistid põgenesid.

Samal ajal kõlasid Kompanii tänava keldris paugud, seal tapeti inimesi.

Kaasaegsed on meenutanud, kuidas ühtäkki lasud vaikisid – mõrtsukad põgenesid Eesti soomusrongide ja Kuperjanovi partisanide eest.

Umbes 200 vangi maitsesid jälle vabadust. Paljude jaoks oli toimunud ime, aga Krediidikassa keldri pimedate võlvide all oli aset leidnud jõhker veretöö.

«Siin lamasid hunnikus porisel põrandal oma vere sees kommunistide poolt eriti vihatud vangide surnukehad. Kogu põrand läikis verest, seinte ääres vedelesid ajud. Keldri seinad ja lagi olid vere ja ajutükkidega üle pritsitud, krohvi sees haigutasid kuuliaugud…» – on vaatepilti meenutatud.

«Wenemaalt walgutakse appi»

Kui Tartu oli punastelt taas tagasi võetud ja nende kohutavad veretööd teada, pani oma kodinad kokku ka Eestio kommunistide ajaleht Edasi.

14 jaanuari number ilmus juba Võrus ja seal oli kirjas: «Strateegiliste olude tõttu olime sunnitud ajutiselt ewakueerima. Tehniliste raskuste tõttu ei ole meil wõimalust lehte endises suuruses wälja anda, mille eest seltsimehi wabandada palume.»

Otse loomulikult jätkasid punased kiidulaulu maailmarevolutsioonile ja kommunismi peatsele võidule. Kohalikke punaseid üritati üles kruttida optimistlike teadetega.

«Iga tund walgub meile nüüd Weenemaalt tuhandeid seltsilisi appi. Boi tuleb nõndawõrd tugew, et peagi meie seltsimehed oma punased lipud mitte ainult sääl, kuhu nad oma nõrga jõuga seni jõudsid, waid üle terwe Eestimaa lehwima panewad.

Päew-päewalt läheb wõitlus ägedamaks, ennekuulmata tulisusega wõitlewad eesti töölised ja küla töörahwas punawäe ridades.»

Platonist saab pühak

1922. aastal asutas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik mõrvatud piiskop Platoni ordeni, mida tänaseni välja antakse. Vahepeal, kui Eesti oli nõukogude okupatsiooni all, annetas ordenit eksiilkirik. Platoni hauale valmistas skulptor Amandus Adamson büsti, mida 1944-1989 hoiti varjul kiriku keldris.

«Iga tund walgub meile nüüd Weenemaalt tuhandeid seltsilisi appi. Peagi meie seltsimehed oma punased lipud üle Eestimaa lehwima panewad.»

1940. aastal olid kommunistid tagasi – kabel purustati, tahvel hukatute nimedega võeti seinalt maha, enam ei meenutatud tapetuid sõnagagi. Uspenski kirikus kraabiti mälestustahvlitelt maha sõnad: «piinarikkalt tapetud». Hiljem ehitati tapakeldri sissepääsu kohale elektrialajaam.

15. septembril 2000 kuulutas Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat Platoni pühakuks.

Paraku pole sajandi jooksul üldse muutunud aga venelaste võitlusstiili.

Vaid selle vahega, et kui 1920ndate alguses asusid kommunistid ja kirik vastasleerides, siis nüüd on Vene Õigeusu kirik ja Vene võim liitlased ning ajavad sama asja.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles