ELU25 ⟩ Toivo Paavle: milleks lombakasse haridusse õpetajate palgatõus? (5)

Toivo Paavle
, Kuulehe KesKus ühiskonnavaatleja
Uuendatud 17. jaanuar 2024, 18:32
Copy
Paha õpetaja
Paha õpetaja Foto: arhiiv

UUDISSÕNU JA PALGASOOVE LAJATAB NAGU VIHMA OAVARREST: Appsaluutselt, ülttse, dibla, võrtsed, tegematta, propakanda. Toivo Paavle üritab selgusele jõuda, mis on selliste uuenduste taga. Palun väga: kui koolis ikka emakeelt selgeks ei õpetata, siis mis alust on õpetajatel palgatõusu nõudes uulitsatele plakatitega vehkima koguneda?

Juhtusin lugema Artur Adsoni mälestusi „Ise idas – silmad läänes”, mis esmalt avaldati Rootsis 1948.a. ja kus ta kirjeldab elu-olu Tallinnas üle-eelmise sajandivahetuse paiku. See oli aeg enne I maailmasõda, mil tsaaririik valmistus suureks madinaks. Kindlustuste rajamiseks toodi Tallinnasse massililiselt Venemaa tööjõudu, sealhulgas eriti ohtralt Vitebski kubermangust. Ilmselt oli tegu kohalikku kultuuri sobimatute primitiivsete sellidega, sest just sel ajal ilmus eesti keelde halvustav sõna „tibla”, mis Adsoni väitel tuleneski Vitebski nimest (vitebljanin ehk vitebskilane).

Arutasin seda küsimust tuttavate venelastega. Nemad ei teadnud Adsonist ja Vitebskist tuhkagi, küll aga olid nad raudkindlalt veendunud, et see sõna on eestikeelne mugandus ühest venelaste lemmikväljendist „tõ bljad”.

Noorpõlv mokalaatades

Pole selge, kumb variant on tõele lähemal, sest isegi Eesti etümoloogiasõnaraamat viitab mõlemale võimalusele.

Tunnistagem, et iga venelane pole tibla selle sõna sisulises mõttes ja ega ka iga tibla ei tarvitse olla venelane. Imestama aga paneb, et nii kommentaariumites kui ka laiemalt sotsiaalmeedias võib kohata väljendit „dibla”. Eeldatavalt tegutsevad interneti mokalaatades pigem nooremad ja mingil määral ka koolis käinud inimesed, kes selle sõna kasutamisega üritavad näidata oma rahvuslikku kuuluvust ja poliitilisi veendumusi.

Aga ka meie oma emakeel saab tunda düsgraafikute harimatut kätt: ültse, võrtsed, tegematta.

Et inimestel on üldreeglina hästi arenenud nägemismälu, siis tibla diblaga asendamine viitab sellele, et vigase kirjapildi kasutajale on ühtviisi võõrad nii Kivirähk kui ka Ivan Orav, Adsonist ja etümoloogiasõnastikust rääkimata.

Laiemalt võttes näib trükitud kirjasõna nooremale põlvkonnale olevat üldse tundmatu maa ja võõrad sõnad üritatakse kirja panna kuulmise järgi. Sõnaäbarikest kirjutasin kunagi ka KesKus’is (12/2012), aga sellest ajast pole midagi paremuse poole nihkunud. Kui tollased „pärlid” olid muu hulgas propakanda, anektoot ja apsaluutselt, siis viimase aja tähelepanekud on näiteks dolerantsus ja golossaalselt. Aga ka meie oma emakeel saab tunda düsgraafikute harimatut kätt: ültse, võrtsed, tegematta.

Kuidas siis nii, armsad õpetajad?

Siit jõuame küsimuse juurde, et mille eest õpetajad palka juurde manguvad, kui senise töö tulemuseks on ulatuslik praak?

Noh, võib muidugi väita, et töö on tellija materjalist ja materjal on sitt. Ka nõuka ajal leidus peresid, kus ainuke raamat oli hoiuraamat. Tänapäeval näikse asi isegi hullem olevat ja raamaturiiulit peetakse mõnes elutoas lausa anakronismiks. Ka kohustusliku kirjanduse mõiste õppekavas olla asendatud soovituslikuga. Mis sa siis lastest loodad.

Aga siiski – hea rätsep õmbleb ka küürakale šiki ülikonna. Sama asi õpetajatega ja kuni lapsed ei oska kirjutada „tibla”, on õpetajate palgatõus puhas väljapressimine. On ammu teada, et vene kooli lõpetajad ei valda riigikeelt nii nagu peaks või ei valda praktiliselt üldse. Paraku jätkub ka eesti kooli lõpetajate seas põmmpäid, kellest emakeele õpetus on ringiga mööda läinud. Isegi populaarsetes mälumängudes on nähtud noorsande, kes pole midagi kuulnud Tammsaarest või Lutsust.

Kuidas siis nii, lugupeetud õpetajad? Kui üldse, siis võiks pedagoogidele määrata lisaraha mitte õpitulemuste, vaid tervistkahjustava töö eest. Ülbikutest tatikad, agressiivsed papad-mammad ja totakate haridusbürokraatide armee võivad ajud krussi keerata ka väga tugevatel natuuridel.

On veel matemaatiline pähkel!

Veel mõned tähelepanekud emakeelest. Kuigi asjatundjad väidavad, et eesti keelega on kõik korras, siis mul on ses suhtes mõningaid kahtlusi.

Näiteks tundub, et eesti keele levinuimaks sõnaks on saanud „nagu”. Pole oluline, kes kõneleb – poliitik, leheneeger , sportlane või mees tänavalt – mõnel vennal on pikemas lauses 5-6 korda „nagu” . Ka eesti keelt valdavatel venelastele on see haigus külge jäänud.

Teiseks hämmastab mind, et küsilausete algusest on kippunud kaduma sõna „kas”. Kui kõnekeeles leevendab seda puuduvat küsisõna intonatsioon, siis kirjapildis, kui lõpust ununeb küsimärk, võib lause mõte muutuda risti vastupidiseks.

Kui õpetajaskond hakkab saama 1,2-kordset keskmist, siis sellega tõuseb üldine keskmine ning õpetajad leiavad taas, et nende palk jääb soovitule alla.

Ka väidetav inglise keele pealetung vene keele arvel ei pea päris täpselt paika, sest eestlaste igapäevasest kõnepruugist pole kuhugi kadunud „davai”, „pakaa” ja „nihuijaa”.

Aga tulles tagasi palgatõusu juurde, siis torkab silma veel üks nüanss. Kui arvukas õpetajaskond hakkab saama vähemalt 1,2-kordset keskmist, siis sellega tõuseb ju ka üldine keskmine ning õpetajad leiavad taas, et nende palk jääb soovitule alla. Ja siis nõuavad nad taas palgatõusu lähtuvalt uuest keskmisest.

Selline areng meenutab antiikajast tuntud Zenoni paradoksi kilpkonna ja Achilleuse võidujooksust, kus Achilleus ei jõua iialgi kilpkonnale järele ja ka õpetajad ei küüni iialgi oma unistuste 1,2-ni. Selle pähkli võiks lahendada matemaatikaõpetajad, enne kui palka juurde lunivad.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles