:format(webp)/nginx/o/2024/01/10/15822629t1h29ce.jpg)
Neid sündmusi ei toimu poliitikas just üleliia palju, mis rahva mällu aastakümneteks alles jäävad, ütleb Juku-Kalle Raid. Edgar Savisaare sissemurdmine võilattu 1992. aasta 10. jaanuaril oli üks sellistest. Teleuudistes näidati võikastide virnu, mis pidid tõendama, et tootjad ei taha valitsuse kiusamiseks rahvale midagi müüa. Selline populism ei ole ka praegu kuhugi kadunud.
1992. aasta 10 jaanuaril toimus üks Edgar Savisaare paljudest isiklikest ja halva etenduse preemiat väärivatest tsirkusenumbritest – mis andis väga hästi märku tegelase stiilist, kus segunesid populism ning meeleheitlik soov tasku-Jeesust mängida ja "inimesi päästa."
Aktsioon leidis aset Tallinna lähedal Ääsmäe võilaos, mille Savikas lahti murdis, jätmaks muljet, et tema kui valitsusjuht on tormanud jagama vaestele eesti inimestele nende eest ära peidetud võid – justkui Kristus viie leiva ning kahe kalaga tuhandetesse küündiva vaestejõugu ära toitis.
1992. aasta algus oli tegelikult ka üsna raske, mis seal salata. Kui me täna peadpööritavast inflatsioonist räägime, on praegune hinnatõus nagu imiku mugav elu soojas lastesõimes. Enne krooni tulekut juunis 1992 küündis inflatsioon koguni 1076 protsendini. Hinnatõusuralli tõmbasid 1991. aasta lõpul käima piimakombinaadid, nende järel kohe ka lihatööstused ja siis kõik ülejäänud tootjad.
Savisaare jaoks oli aga turumajandus hägune värk, oli teine ju rohkem nõukogude käsumajandusega harjunud.
Letid olid tühjad, kuna sellise inflatsiooni juures ei soovinud tootjad suurt midagi müüa, kuna kes see endale ikka ise vabatahtlikult kahjumit tekitada tahab. Savisaare jaoks oli aga turumajandus hägune värk, oli teine ju rohkem nõukogude käsumajandusega harjunud.
Kui tootjad pajatasid, et neil pole midagi müüa, olid nad siiski laod kaupa täis tootnud, lootes, et kui hinnad veel tõusevad, on tavaar mõistlikum müügile paisata. Peale selle oodati oma raha – eesti krooni – millest pidevalt pajatati.
/nginx/o/2024/01/10/15822763t1h2547.jpg)
Savisaar hädaldas avalikult, et Eesti majandus on lootusetult kriisis ning jauras, et vaja on kehtestada majanduslik eriolukord. Ühel ilusal hetkel laekus Edgari juurde toonane põllumajandusminiser Harri Õunapuu ning sosistas, et paslik oleks sõita Ääsmäele ja kiigata sealsesse võilattu.
Tehtud-mõeldud.
Õhtustest teleuudistest võis kogu rahvas imetleda virnade viisi võikaste koos Savisaare kurjustamisega, et halvad tootjad hoiavad meelega rahvast näljas ning kiusavad sellega ka muidu nii head valitsust.
Savisaar jagas kohe ära, et võikastide näitamisega on tal võimalus oma poliitikukaalu tohutu kiirusega tõsta ning saavutada omal moel pühakustaatus.
Alles siis, kui Savisaare turvamees küsis ülbelt, et kas peab püstoliga luku sodiks laskma, imbus kusagilt välja Ääsmäe direktor ning avas ukse.
Savisaar helistas Aktuaalsesse kaamerasse, tellis kohale kaamerad ning üheskoos kihutati Ääsmäele võilattu.
Paari tunnikese pärast askeldaski Ääsmäel värvikirev seltskond, rasvane võihelk silmades.
Oma külmrelva mõõtu raamatus "Peaminister" kirjutab Edgar: "Kõik laod näidati ette, aga seda võiladu mitte. Öeldi, et võti on kuhugi kadunud."
Alles siis, kui Savisaare turvamees küsis ülbelt, et kas peab püstoliga luku sodiks laskma, imbus kusagilt välja Ääsmäe direktor ning avas ukse.
"Õige uks tehti lahti ja me nägime laotäit Rävala osaühingu võikastide virnasid, samal ajal kui poed olid võist tühjad," meenutab Savisaar.
Rävala OÜ (mille põhiosanik oli riiklik Tallinna Piimakombinaat) külmlaos vedelesid maast laeni võikastid, Savisaar arutles, et "terve Tallinn oleks sellest kaks nädalat süüa saanud."
Savisaar käskis või kohe poodidesse vedada, sest rahvas "on näljas".
Takkajärgi on Edgari käitumist üsna keeruline hinnata, aga vabariigi "peaministrile" seda kohaseks kindlasti lugeda ei saanud. Ikkagi rohkem nõukogude tšinovniku etteaste.
Kalle Mihkels Aktuaalsest Kaamerast on meenutanud, kuidas Savisaar tahtis "uudise" kindlasti õhtul eetrisse saada: "Et kell lähenes juba üheksale, andis Savisaar meile sõidukiiruse suhtes vabad käed. Igale meid peatada võivale liikluspolitseipatrullile pidime ütlema: täidame peaministri eriülesannet! Meie auto sööstis lumesopaga kaetud kottpimedale maanteele. See oli tõeline põrgusõit!"
Umbes nädalake pärast võilaoseiklust oli Savisaar sunnitud tagasi astuma.
Samas laos hoidis hiljem Kadarbiku talu oma juurvilju. Ei tea, võibolla hoiab tänaseni.
Aga autoritaarne stiil pole maailmast kuhugi kadunud. Ikka vupsavad välja "head riigijuhid", kes inimesi "päästavad".
/nginx/o/2024/01/10/15822770t1h997f.jpg)
Võilao-etendus oli Savisaare munitsipaalteatri esimene osa. Me kõik mäletame, kui lolliks ta suutis Tallinna linnapeana minna.
Umbes 5-6 aastat tagasi leidis üsna sarnaselt naljakas episood aset türgis, kui Türgi president süüdistas sibulahinna 51 protsendises tõusus sibula kokkuahnitsejaid. Täpselt nagu Savisaargi, lasi ka türklaste suur juht ning õpetaja ladudesse sisse murda ja süüdistas "diilereid" hinnatõusus. Lisaks ladude puistamisele organiseerisid Türgi võimud üllatuskäike ka supermarketitesse, otsisid läbi lette ning külvasid vasakule ja paremale trahve ning hoiatusi.
Ladudest konfiskeeriti sibulad valitsuse nimel.
Võilao-etendus oli Savisaare munitsipaalteatri esimene osa. Me kõik mäletame, kui lolliks ta suutis Tallinna linnapeana minna – meenutame näiteks kartuli- ja küttepuudehunnikuid Vabaduse väljakul. Kartulid läksid lihtsalt halvaks, nii, et neid ei saanud isegi loomaaias loomadele sööta.
Ent pangem tähele – sellised aktsioonid ei ole kusagile kadunud ning küllap haub juba praegugi mõni Edgari usinam õpilane uut plaani, kuidas häppeningi korras "kaaskodanikke päästa".
Kindlasti annab Savisaare kool mõtteainet tänasele Tallinna linnapeale Miiša Estoonetsile.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)