ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: pilk jäisesse ajalukku. Kui külmad on olnud kõige külmemad talved Eestis? (1)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, vanade dokumentide sirvija
Copy
Juku-Kalle Raid, külmast sinine
Juku-Kalle Raid, külmast sinine Foto: arhiiv
  • Eesti talved on olnud tänasest märksa külmemad, eriti "väikese jääaja" sajanditel.
  • 1940. aastal kirjeldab Postimees, kuidas Petseris külmus raudteejaamas ära vagunitäis viina.
  • Ametlik külmarekord Eestis on -43,5 kraadi, 1940. aasta talvel aga registreeriti mitmel pool -50.

Viimasel nädalal levib sotsiaalmeedias lahe komme saata üksteisele infot, kui külm kellegi juures õues parasjagu on. Kui aga vaadata vanu kroonikaid ja ajalehti, selgub, et võrreldes praegusega on Eestit tabanud tänasest ikka kohe päris palju pirakamad külmalained. Juku-Kalle Raid kiikab kodumaa jäisesse minevikku.

Eesti külmarekordiks loetakse -43,5 kraadi, mis mõõdeti 1940. aasta hullul talvel. See on nii-öelda "ametlik" külmarekord. Tegelikult on meil üsna kindlalt palju külmemaidki hetki ette tulnud.

Samal, 1940. aasta talvel levib ajakirjanduses ohtralt teateid temperatuuridest, mis ulatuvad -50 kraadist allapoole. Ilmselt nii oli ka, vanu lehti lapates süveneb mulje, et kõik korraga küll ei valetanud. Ja tegelikult erinebki "ametlik" mõõtmine selleks ette nähtud punktis ja meetoditega üsna tihti suvalise punkti temperatuuridest.

Palju külmemad ajad

Päris kindlasti on Eestis aga olnud märksa külmemaid aegu, kui me praegu ettegi kujutada suudame. Näiteks väikese jääaja raames, mille alguseks loetakse 14. (tihti ka 16. sajandit) ning mis kestis 19. sajandi keskpaigani. Sellest perioodist me täpseid temperatuure muidugi ei leia, aga kui lugeda kroonikaid, siis saab ettekujutuse, et kliima oli neil sajandeil tõesti tänasest märgatavalt külmem.

Kogu Läänemeri oli tervenisti kinni külmunud. Liiwimaalt ja Revelist sõideti saanidega Taani ja Rootsi ning tagasi.

Väikese jääaja märke annavad edasi pea kõik säilinud kirjatükid; Henriku Liivimaa kroonika, Kelchi kroonika, Russowi Liivimaa provintsi kroonika, jne jne. Erakordsed olud tähendati ikka üles. Ebanormaalselt paukuvaid pakaseid või muul moel kohutavate ilmastikunähtuste kirjeldusi ja mainimisi leiame kõikjalt ajaloodokumentidest,

On veel üks vägev raamat, kuhu on hullude ilmastikuolude teated kõik arhiividest sisse kogutud – Andres Tarandi, Jaak Jaaguse ja Ain Kallise "Eesti kliima minevikus ja tänapäeval." Arhiiviosa sellest teosest sõlmis üheks tervikuks Andres Tarand.

Sirvime siis põgusalt külma- ja katastroofirohket minevikku, tuues esile siiski vaid murdosa keerulise kliima loost. Kui vaadata Tarandi koostatud ülevaadet, saame aru, et külm või mõnel muul moel piisavalt õudne – et kroonikatesse sattuda – oli umbes iga kolmas aasta. Heast aastast pole ju midagi üles tähendada.

Siin raamatus on Andres Tarandi arhiividest välja otsitud kliimateated
Siin raamatus on Andres Tarandi arhiividest välja otsitud kliimateated Foto: Juku-Kalle Raidi raamaturiiul

Hundid toas

1269, 1307, 1322 olid kohe erakordselt külmad talved, neil aastatel külmus kinni suur jagu Läänemerest. Kroonikud märgivad, et 1322 sai sõita saaniga jääd mööda Lübeckist Preisimaale ja Taani, mistarvis jääle ka kõrtsid ja võõrastemajad ehitati. Ning ülalmainitud kohad jäävad Eestist märgatavalt lõunakaarde.

1408 aasta kohta kirjutatakse, kuidas seda talve peeti viimase 500 aasta külmimaks; aga 1430. aastal jäätus kaheks kuuks koguni Doonau jõgi. Eestis valitses sel ajal hoopis hull olustik – jääme ju oluliselt rohkem põhja poole.

1460 kohta märgitakse järjekordselt, et kogu Läänemeri oli tervenisti kinni külmunud. Liiwimaalt ja Revelist sõideti Taani ja Rootsi ning tagasi – "midagi kartmata."

1573. talv näitas samuti hambaid. Veel 20. mai paiku sai jääd pidi Rootsist Tallinna minna. Tallinna reid oli jääga "nii pikalt kaetud, et tornidest ega linnamüüridest saanud jää serva näha."

1660 aasta meeletult külmal talvel tungisid Kuramaal ja Eestimaal hundid inimestele kallale, 23. detsembril purenud üks hunt kolmekümmet inimest. "Sel aastal oli nii suur nälg, et talupojad tulid linna, aga enamuses surid."

Ka 1670 tabas Eestit erakordselt karm talv. "Hundid ei tulnud mitte ainult küladesse, vaid roomasid ka tallidesse ja küünidesse. Väga palju inimesi külmus surnuks."

Ajaloolane Johann Neumann märgib, et aastatel 1694-97 põhjustasid külmad talved, jahedad ja märjad kevaded ja sügised Soomes, Eestis ja Liivimaal ekstreemse näljahäda. "On kindlaks tehtud, et Soomes hukkus 25-33% rahvastikust, Eesti- ja Liivimaal 20%. On tehtud kindlaks, et ehtsa toidu puudusel sõid inimesed osaliselt või täiesti kõlbmatut "toitu", mis viis epideemiateni. Tuli ette ka kannibalismi juhtumeid."

Toidu puudusel sõid inimesed osaliselt või täiesti kõlbmatut "toitu", mis viis epideemiateni. Tuli ette ka kannibalismi juhtumeid.

Külm ilm põhjustas ikaldust ja näljahäda, see aga omakorda tõbesid ning kannibalismi tuli hullematel aastatel ikka ette.

1742 talv oli nii külm, et "linnud kukkunud õhust surnult maha, inimesed külmunud teedel ja tunnimehed postil, maa pragunenud külmast."

Ajaleht Olewik aga kirjutab 1893 aastal: "uue aasta kange külm olla Halliste soo pääl 2 koormat mustlasi ära võtnud."

Need olid siis külmad ajad, mil mustlasi veel koormatega mõõdeti.

1913 aasta lõpu tuisus jäid kuuselatvadeni ulatuvates hangedes mitmeks päevaks kinni rongid. Sellest katastrofaalsest nähtusest on säilinud siiagi üles riputatud filmilõik.

Poolsada kraadi alla nulli

Nüüd aga jõuame katastroofilise 1940. aastani. Postimees kirjutab 18. jaanuaril 1940: "Petseris ja Wõrus 50 kraadi külma. Hobused nõrkewad, linnud kukuwad lennult, inimestel külmuwad käed ja jalad. Petseri raudteejaamas külmas wagunitäis viina."

Ja jätkab: "Nagu meie kirjasaatja teatab, näitas kolmapäewa hommikul kraadiklaas Petseri raudteejaamas üle 50 kraadi alla nulli, kusjuures skaala weelgi madalamat temperatuuri näidata ei saanud.

Külma tagajärjel külmus Petseri raudteejaamas Petseri riigiwiinalattu tellitud 1 wagun wiina. Linnawalitsus kui laopidaja pöördus Maksudetalituse poole järelepärimisega, kas wiina lasta müügile wõi tuleb ta kõrwaldada. Sealt anti wastus, et juhul, kui wiinapudelite korgid ei ole paigast nihkunud, lastagu wiin müügile."

Nagu meie kirjasaatja teatab, näitas kolmapäewa hommikul kraadiklaas Petseri raudteejaamas üle 50 kraadi alla nulli.

Ajaleht Teataja kirjeldab 1940. aasta 19. jaanuaril, kuidas Petseris kukkusid varesed lennult surnuks, kolmapäeva hommikul leitud surnult lumel hulk vareseid ja tuvisid, kes öösel ära külmanud. "Vabaduse tänaval rippus puuoksa küljes kolm külmunud varest, kes küüsipidi oksa külge kinni jäänud."

Omapärane pakaseohver selgus Virumaal, Vohnja vallas, Taluperenaine Miina Vingari jalad said külmast kannatada talu elutoas nii tugevasti, et "külmetusnähted jalgadel ulatuvad varvastest kuni pealepoole põlvi." Miina Vingarile tuli külla ta tütar, kes, nähes ema jalgu halvas seisukorras, kutsus arsti kohale.

"Selgus, et Miina Vingar oli olnud elumaja kütmisel äärmiselt kokkuhoidlik ja harjunud madala toatemperatuuriga niivõrd, et ta ei pannud tähelegi, kui külm pani tal sääred jäässe."

Postimees kirjeldab lisaks Petserile ka muid kodumaiseid külmarekordeid: "Ka Wõrust teatab meie kirjasaatja, et kolmapäewa hommikul kuni kella 11 näitas kraadiklaas Celsiuse järgi seal 50 kraadi külma. Arwati, et külma wõis olla isegi üle 50 kraadi, sest kraadiklaasi pügal rohkem näidata ei saanud. Külma tõttu oli kolmapäewal liikumine Wõru linnas minimaalne. Kange Pakase kätte on Wõru-Wastseliina maanteel ära lõppenud üks Hobune. Ka on tulnud kõigil Wõru arstidel anda abi külmast kannatanuile. Omapärane juhtum leidis aset Antsla linnas, kus Schein ja Ko. jahuweski juures korda ootawate talupoegade hobustest 4 nõrkesid. Hobuseid hakati kohe masseerima lumega ja talumehed lahkusid weski juurest korda ootamata."

Kõik Eesti väljaanded räägivad surnukskülmunud kodu- ja metsloomadest ning lindudest: "Loomad ja linnud külmawad surnuks Tugew pakane on surmanud kõikjal metslinde ning loomi. Eriti wastuwõtlikud on külmale jänesed, nurmkanad ja waresed. Wiimaseid on nähtud õhust lennu pealt surnult alla kukkumas."

Kuidas nii madalat temperatuuri üldse mõõta

Elavhõbedatermomeetritega polnud sel aastal midagi teha. Elavhõbe külmub -38,8 kraadi juures ning muutub tahkeks. Jäid piiritust kasutavad kraadiklaasid, aga needki olid paljude teadete järel "põhjas", sest alla -50 kraadi näitavaid termomeetreid kusagil lihtsalt ei leidunud.

Postimees arutles: "Praeguse erakordselt tugewa pakasega on esinenud küllaldaselt juhte, kus kraadiklaasides on külmunud elawhõbe. Peale elawhõdeda kasutatakse kraadiklaaside walmistamise juures piiritust, mille külmumistemperatuur elawhõbedaga wõrreldes on tnndnwalt madalam. Piiritusega täidetud kraadiklaasid lakkawad töötamast siis, kui külm on langenud 67-68 kraadini."

Külmalaine tulekut ennustada polnud võimalik, kuna N. Vene, Soome ja Rootsi ning sõdivad riigid ei avalda ilmateateid, mispärast meie sünoptikud kobavad pimeduses.

Petseri jaamas vagunitäiest külmunud viinast pajatades sedastab Päewaleht: "Wiina külmumine on aga võimalik juba 20-30 kraadi külma juures, olenedes sellest, kui suur on wiina alkoholiprotsent ning missugust wett on wiina walmistamiseks kasutatud."

Ka 1940. aastal arutletakse ajakirjanduses, et kas -50 kraadine külm Eestis on ikka üldse võimalik ja kas termomeetrid näitavad õieti.

Postimees pajatab: "Mõnelt poolt on tulnud teateid, et termomeetrid on näidanud kuni 50-kraadilist külma. Pöördusime Meteoroloogia Observatooriumi inspektori dr. A. Kärsna poole, et selgitada, millest tingituna mõnel pool kraadiklaasid on näidanud kuni 50 kraadi tugewust külma. Meie järelepärimise peale seletas kõnetataw, et teatud wahe tekkimine meteoroloogia obserwatooriumi inglise onnides asuwate termomeetrite ja eraisikute kraadiklaaside poolt näidatud kraadide wahel on wõimalik. Näiteks raudteejaamades, kus enamik maapinda on lumest puhastatud, wõib temperatuur maapinna kiirgamise tõttu mõnedki kraadid madalamale langeda."

Huvitaval kombel ei osanud Eestis keegi nii jõhkrat külmalainet ette ennustada. 18. jaanuari Päewaleht põhjendab: "Meteoroloogia jaamade andmetel on pakaselaine meile tunginud Siberist üle Venemaa. Külmalaine tulekut varemalt ennustada polnud võimalik, kuna N. Vene, samuti Soome ja Rootsi ning kõik sõdivad riigid ei avalda enam ilmateateid, mispärast meie sünoptikud peavad kobama lausa pimeduses. Ja nii siis juhtuski, et käredast külmast saime teateid alles siis, kui ta üle idaraja meie maale sisse tungis."

Teataja aga on sunnitud tõdema, et "Meie meteoroloogilistes vaatluspunktides kasutatavad mini-maal-termomeetrid on suutelised registreerima vaid kuni 45-kraadilist pakast."

Ajaleht Teataja kirjeldab 1940. aasta 19. jaanuaril, kuidas Petseris kukkusid varesed lennult surnuks.

Postimees võtab aga kokku: "Petserist telefoneeritakse, et seal on ühe linaäri ees raha saamise sabas seistes üks 13-aastane poisike külmast kangestunult maha langenud. Hiljem kuuldus, et laps olevat pärast koju viimist surnud, kuid see teade on kontrollimata.

Nii on lood praeguse pakasega. Ta kõiki pahandusi ei suuda üksikasjaliselt kirjeldada. Eks igaüks teab omast käest, missugune tunne on siis, kui kraadiklaas on „tühi", kui seal on elavhõbedasammas hoopis alla põhja langenud, ja su enese ninaotsas, kõrvalestades ja varvastes pakitseb põletav valu."

Teateid tänasest sotsiaalmeediast

Lõpuks aga ka teade sotsiaalmeediast. Meie tuntud meediaekspert Raul Rebane kirjutab oma FB leheküljel: "Täna 45 aastat tagasi (ehk siis 1979) kolisid mu vanemad Lääne-Virumaa Pandivere külast Triigi külla. No leidis isa alles päeva! Hommikul oli päikesepaiste, aga krõbe külm. Mu õemees võttis auto pagasnikust välja kaks lõpuni külmunud „ Viru valge“ pudelit. Sellist imet nägime kõik esimest korda. Kui oleks tahtnud hommikust drinki teha, oleks tulnud viina lutsutada. Nüüd kahetsen et ei teinud, oleks olnud huvitav kogemus."

Siinkirjutaja kõige "külmem" kogemus pärineb aga 1987. aasta algusest. Olin 12-aastane. Sellel erakordselt külma talve koolivaheajal kupatati mind suusalaagrisse Kääriku ja Otepää vahel – koha nimi oli Laugi. Termomeeter kuuriseinal näitas -42 kraadi. Ahjud küdesid kogu aeg. Suusatamisest ei tulnud midagi välja, kogu ärkvelolekuaeg kulus puude lõhkumisele ning tuppa ja kööki tassimisele. Pliidil podises suures kastrulis lakkamatult vaarikavarre tee. Ja vaarikavarsi pidime selle hundilaudapakasega ise otsimas ning korjamas käima.

Küll see lapsepõlv oli ikka õudne!

Reportaažfilm jäädvustab 1913. aasta lõpul Eestit tabanud suurt lumeuputust ja selle tagajärgedega võitlemist. Alguskaadrites sumpab lumme mattunud tänaval kaamera suunas Johannes Pääsukese vend Aleksander. Näha võib majakatusteni ulatuvaid lumehangesid Tartu linnas ja mehi regedega lund linnast välja vedamas. Suure lumeuputuse likvideerimine Tartus olevat kestnud neli päeva. Filmi lõpuosa on Pääsuke filminud sõitva rongi viimase vaguni tamburist, ka siin peavad inimesed lootusetuna tunduvat võitlust ootamatult tabanud lumeuputusega: mehed puhastavad labidatega raudteed. Venekeelne pealkiri filmi originaalnitropositiivist on alles, pildiosa paraku hävinenud. Säilinud on atsetaatalusel filmikoopia, mis on paljude varasemate kopeerimiste käigus oma ilust palju kaotanud.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles