Ajaloolane Johann Neumann märgib, et aastatel 1694-97 põhjustasid külmad talved, jahedad ja märjad kevaded ja sügised Soomes, Eestis ja Liivimaal ekstreemse näljahäda. "On kindlaks tehtud, et Soomes hukkus 25-33% rahvastikust, Eesti- ja Liivimaal 20%. On tehtud kindlaks, et ehtsa toidu puudusel sõid inimesed osaliselt või täiesti kõlbmatut "toitu", mis viis epideemiateni. Tuli ette ka kannibalismi juhtumeid."
Toidu puudusel sõid inimesed osaliselt või täiesti kõlbmatut "toitu", mis viis epideemiateni. Tuli ette ka kannibalismi juhtumeid.
Külm ilm põhjustas ikaldust ja näljahäda, see aga omakorda tõbesid ning kannibalismi tuli hullematel aastatel ikka ette.
1742 talv oli nii külm, et "linnud kukkunud õhust surnult maha, inimesed külmunud teedel ja tunnimehed postil, maa pragunenud külmast."
Ajaleht Olewik aga kirjutab 1893 aastal: "uue aasta kange külm olla Halliste soo pääl 2 koormat mustlasi ära võtnud."
Need olid siis külmad ajad, mil mustlasi veel koormatega mõõdeti.
1913 aasta lõpu tuisus jäid kuuselatvadeni ulatuvates hangedes mitmeks päevaks kinni rongid. Sellest katastrofaalsest nähtusest on säilinud siiagi üles riputatud filmilõik.
Poolsada kraadi alla nulli
Nüüd aga jõuame katastroofilise 1940. aastani. Postimees kirjutab 18. jaanuaril 1940: "Petseris ja Wõrus 50 kraadi külma. Hobused nõrkewad, linnud kukuwad lennult, inimestel külmuwad käed ja jalad. Petseri raudteejaamas külmas wagunitäis viina."
Ja jätkab: "Nagu meie kirjasaatja teatab, näitas kolmapäewa hommikul kraadiklaas Petseri raudteejaamas üle 50 kraadi alla nulli, kusjuures skaala weelgi madalamat temperatuuri näidata ei saanud.