ELU25 ⟩ Liisa Pakosta: miks topivad Eesti ametnikud Euroopa Liitu piruka sisse? (7)

Liisa Pakosta
, riigikogu liige (Eesti 200)
Copy
Liisa Pakosta taunib Eesti ametnike asjatult lolli agarust.
Liisa Pakosta taunib Eesti ametnike asjatult lolli agarust. Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv
  • Kui eurodirektiiv soovitab, siis Eestis saab sellest nõue.
  • Kui antakse ette vahemik, siis kas meil läheb kirja kõige kangem number.
  • Kui Euroopas lubatakse erandeid, siis Eesti jätab need kasutamata.

AMETNIKUD KUI VABATAHTLIKUD VAENLASED: Kas keegi teab kedagi, kes teab ühte ettevõtjat, kes poleks kurtnud Euroopa Liidust tulevate liiga suurte nõudmiste pärast? Ma ei näe kätemerd. Liisa Pakosta (Eesti 200) väidab, et põhijama ei tõuse mitte «Brüsseli direktiividest» vaid meie oma ametnikkonna lollusest ja liigsest agarusest.

Brüsseli kirumine on samasugune üldrahvalik harrastus nagu ilma üle kurtmine. Tegelikult on see ebaõiglane. Ei-ei, mitte selle siunamine, kas lund on liiga vähe või liiga palju. Ebaõiglane on Brüsseli kirumine selle eest, et nood liiga karme euronõudeid välja mõtlevad. Sest tegelikult teeme me asjad karmiks hoopis kohapeal, omaenda põlve otsas. Meie ise, mitte mingid müstilised «nemad» Euroliidust.

Eestis keeratakse vinti kõvasti üle

Kui Euroopa Liit nõuab piltlikult öeldes, et küpsetada tuleb kas üks sai või üks pirukas, siis me nõuame mõlema küpsetamist, ja igaks juhuks veel paneme juurde, et piruka sees olgu poole jagu moosi, ning saia jaoks hoitagu moosipurk alati vahetult kõrval, mitte kaugemal kui 10 cm. Ja et igas kohvikus olgu selliste reeglite järgi moosipurk alati laua peal olemas ja moosipirukas menüüs. Moosi tüüpi nõuded on meil selle koha peal, kus Euroopa Liidu nõuetes on tegelikult üksnes seda öeldud, et saia kõrvale võib mõnikord soovitada ka moosi pakkumist. Soovitada, mitte nõuda.

Eestis on kujunenud tavaks, et euronõuetele keeratakse kohapeal kõvasti vinti juurde. (Igaks juhuks ja võimaliku paanika ärahoidmiseks kinnitan, et siin näitlikustamiseks kasutatavat kohustust piruka sisse moos panna pole ei Eestis ega ka mitte terves Euroopa Liidus).

Einoh, kellele siis moos ei meeldiks?

Mulle näiteks meeldib moos väga. Nüüd võib lugeja, kellel ka neelud juba lemmikmoosi järele käivad, muidugi küsida, et mis selles siis halba on, kui moosi on rohkem? Et kas pole sedasi nõuete järgi valmis pandud moos mitte õilis ja tore? Lihtne teha ka, kui rahval moos nii laual kui ka piruka sees alati võtta, las aga ettevõtjad katavad need lauad? Ja kas pole mitte vahva, et me siin Eestis nii usinalt teeme asju laiemalt, kui nõuetakse? Sellele küsimusele vastamiseks peame me minema korraks asjade algusesse.

Eestis on kujunenud tavaks, et euronõuetele keeratakse kohapeal kõvasti vinti juurde.

Euroopa Liit tehti selleks, et ettevõtjatel läheks paremini. Vajadus tulenes sellest, et koos asju kokku leppides on ettevõtted tugevamad, tugevamad ettevõtted saavad maksta paremaid palku ja nii me üleilmses konkurentsis saamegi siinsetele perekondadele parema leiva lauale. Kokkulepitud reeglid on olulised ka selleks, et keegi ei saaks rikastuda kõikide teiste arvest täitsa ebaõiglaselt.

Näiteks et ei saa olla sellist olukorda, kus üks moosimeister viskab kogu prügi metsa alla, hoides nii jäätmekäitluse ja ringmajanduse arvelt kokku ja saades sedasi oma moose teistest palju odavamalt müüa. Omavahelisest selgade kokku panemisest võidavad ka tarbijad – näiteks on hea teada, et kõikide meie tootjate moosi võib mürgitust kartmata süüa ja kui purgi peale on kirjutatud, et sisaldab maasikaid, siis see kiri on purgi peal tõesti õige jutt. Euroopa Liit on loodud täiesti loogiliselt ja mõistlikult selleks, et meie majandusel läheks paremini ja ettevõtjad konkureeriksid üksteisega ausalt. Juba Hansa Liit näitas, et koos mõistlikke ja vajalikke reegleid tehes oleme tugevamad!

Miks kodumaisel kohvikul läheb Euroopa omast halvemini?

Kujutagem nüüd ette kahte kohvikupidajat – Malle Eestis ja Jade Prantsusmaal.

Jade pakub oma külastajatele menüüd oma äranägemist ja võimalusi mööda. Mõnikord pakub Jade ka moosipirukaid, ehkki külastajatele meeldivad kõige rohkem croissant«id nii, et nende kõrvale on valikus nii soolast kui magusat.

Mallelt aga nõutakse, et moosipirukad ja moosipurgid peavad kogu aeg laudadel olema. Malle kulud kohviku pidajana on selle nõude tõttu suuremad kui Jadel. Malle peab ka täitma iga kuu aruande, kus ta näitab ära, millist moosi pakkus ja mitme piruka sees moos oli. Mallel kulub niiviisi ka rohkem aega bürokraatiale ja selle võrra jääb talle vähem aega uute põnevate retseptide katsetamiseks. Malle konkurentsivõime on teiste riikide ettevõtjatega võrreldes kõige selle tõttu madalam. Malle kohviku külastajad saavad ka aru, et nemad maksavad ju tegelikult kogu selle täiendavalt nõutud moosinduse kinni. Maksavad ka siis, kui tegelikult parasjagu moosi järele ei isutagi.

Eesti ettevõtjad ütlevad, et ülemäärased nõuded halvendavad nende konkurentsivõimet ja langetavad Eesti majandustulemusi.

Pealtnäha õilis mõte varustada kõik Eesti kohvikukülastajad moosipirukatega ei tee seega kokkuvõttes õnnelikumaks tarbijaid ega ammugi mitte ettevõtjaid. Eesti ettevõtjad ütlevadki, et ülemäärased nõuded on üks selline asi, mis nende konkurentsivõimet halvendab ja Eesti majandustulemusi langetab.

Kes on süüdi?

Ülekuldamiseks nimetatakse sellist asja, kus Euroopa Liidu nõuetele lisatakse kohapeal euronõuete sildi all täiendavad nõudmisi juurde.

Eestis hakkas mure ülekuldamisega pihta tegelikult juba enne Euroopa Liiduga liitumist. Meie ametnike agarus sai kuulsaks tänu koolisööklatele. Nimelt tuleb Euroopa liitu astumiseks olla Euroopa Liidu moodi, nii nagu Ukraina on vehkinud vaatamata sõjaolukorrale oma seaduseid ümber teha, et olla võrdne võrdsete seas. Koolisööklatega oli lugu nii, et nendele tehti 2003. aastaks udupeened nõuded, mis lõid inimesed ikka täitsa pahviks. Koolidele üle jõu käivatest koolisööklanõuetest pasundas kogu meedia. Ees seisis aga rahvahääletus ja olukord kiskus kriitiliseks.

Peaminister Mart Laaril ei jäänud muud üle välja selgitada, et kehtestatud nõuded lähevad euronõuetest palju kaugemale – sotsiaalministeerium oli hoogu sattunud ja kirjutanud euronõuete sildi all sisse agaralt kõik, mida parasjagu pähe tuli või kuskilt võimalike nõuetena leida oli. Seda kõike põhjendati aga euronõuetega. Nii ei jäänudki Laaril muud üle kui põrutada, et «oleme riigis euronõuete täitmisega lolliks minemas», ja paluda riigikantseleil selgeks teha, kas ja millised nõuded on Euroopa Liidust ja millega on kohapeal ülekullatud.

Selgus, et euronõuded on pärast ülekuldamise eemaldamist täitsa mõistlikud. Paraku pole edasistelgi aastatel ametnike ind teha asju väga hästi ja väga nõudlikult kuidagi raugenud ja aastal 2003 alguse saanud lolliks minemine on teoks saanud.

Inimlikult võib olla isegi arusaadav, kui ametnik tahab olla nõudlik ja saavutada oma valdkonnas maailma parimaid tulemusi. Arusaamine lõppeb aga küsimusega, et kes selle ilu kõik kinni maksab? Kui me paneme oma ettevõtjatele karmimad tingimused teiste riikide ettevõtjatega võrreldes, siis maksavad selle karmuse kinni nii ettevõtte töötajad, kes saavad selle võrra vähem palka kui ka tarbijad, kes maksad ülekuldamise oma kukrust kinni.

Nii ei jäänudki Laaril muud üle kui põrutada, et «oleme riigis euronõuete täitmisega lolliks minemas».

Määruseid teevad ministeeriumid ja kui nendega on mindud euronõuete ülekuldamise teed, siis on selles süüdi minister, kes sellisele määrusele alla kirjutab. Isegi kui kogu eeltöö on teinud ära ametnikud, siis otsuse teeb ikkagi minister.

Minister on meil reeglina mõnest poliitilisest parteist, kelle väärtusi ta oma otsuseid tehes kannab. Nii et meil on olnud läbi aastate erakonnad, kes on heaks kiitnud euronõuete laiema ülevõtmise. Minister toob oma majast välja ka need eelnõud, mis saadetakse riigikogule otsustamiseks. Muidugi tuleks ka muuta seda kultuuri, et meie ametnikud ei tõttaks karmimate reeglitega üldse oma kabinetist väljagi. Sest tavaliselt näevad kõik need eelnõud välja nii, et sissejuhatuses on öeldud, et selles ja selles asjas on meil Eestis vaja euronõuded üle võtta ja siis järgneb üldine ülevaade, et millised põnevad uued kohustused täna menüüs on. Sealt üleliiase eemaldamine nõuaks juba ebainimlikke pingutusi, paljude tekstide võrdlemist ja konkreetsete nõuete kõrvutamist. Selleks pole kellelgi meie õhukeses riigis õieti ajanatukestki.

Järelikult peab muutuma kultuur, kuidas me Euroopa Liidu õigust üldse üle võtame. Õiguse ülevõtmise kultuur peab muutuma selliseks, et me võtame üle hädatarvilikud reeglid ja koormame oma ettevõtjaid vaid nii palju, kui on ühiselt teiste riikidega kokku lepitud. Õiglane saab konkurentsiolukord olla ainult siis, kui piirangud on ühesugused – selles ongi kogu Euroopa Liidu majanduse edendamise mõte.

Let's make riigikogu great again!

Seaduste paragrahvide üle otsustavad rahva poolt valitud riigikogu liikmed. Ilma riigikogu otsuseta ei tule seadusesse mitte üksainumaski uus nõue. Riigikogu ütleb ka seda, millisel kujul riigikogu seaduste eelnõusid oma töö jaoks tahab, mis seal peab kirjas olema ja millistest üldistest väärtustest tuleb lähtuda. Meie roll on mõelda, kuidas üks või teine asi Eesti inimestele mõjub, kas Puhjas ja Tallinnas, Narva-Jõesuus ja Sõrves on inimeste, meie looduse jaoks see soovitu vajalik, tehtav ja õiglane.

Ehk et me võime küll ametnike kallal hammast teritada, aga see on ametnike suhtes ebaaus, sest ametnikud töötavad poliitikute ja riigikogu tellimuste järgi. Töö on sõna otseses mõttes tellija materjalist. Seega peab muutuma poliitikute tellimus.

Värskeid tuuli on õhus tunda. Näiteks teeme Justiitsministeeriumiga praegu head koostööd selles, et leida sobiv sõnastus vaenukõne seadusele kitsalt euronõudeid täites. Palju aastaid on selle Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine veninud, sest poliitikud pole omavahel jõudnud kokkuleppele kohapealsetes laiendustes.

Kui direktiiv ütleb, et tehke kas seda või toda, siis meil on kirjas igaks juhuks mõlemad variandid.

Sõnavabadus on väga oluline väärtus terve Euroopa Liidu jaoks ja kitsas vajaliku sõnastuse poolt on omal ajal hääletanud kõik Eesti erakonnad konsensuslikult (EKRE eelkäijana hääletas poolt Rahvaliit). Muidugi oleks õilis lisada euronõuetele veel hulk hoidvat ja kaitsvat, ent see nõuab ühiskonnas omaette arutlemist ja menetlemist. Kui minnakse euronõuetest kaugemale, siis tuleb selleks teha meie oma reeglite järgi läbi pikk teekond – alustada väljatöötamiskavatsusega, milles kaalutakse sama eesmärgi täitmiseks erinevaid alternatiive. Kaasata ja arutleda. Alles siis liikuda eelnõuni, võttes arvesse kogu tagasisidet.

See on minu isiklikku arvamust mööda inimeste turvalisuse kaitsmiseks vajalik teekond, mida tuleks läbi käia – ainult et sellel pole pistmist euronõuetega. Kui euronõuded kitsalt ja ette nähtud mahus üle võtta, leiab vast üksmeele ka riigikogu üleselt, selles on ka järjekindlust riigikogu varasemate otsustega. Ja muidugi saame me kohapeal mõelda välja kõike, mida on just Eesti jaoks vaja teha – aga see on lihtsalt üks teine töö, mitte enam euronõuete üle võtmine, eks ole.

Riigikogu liikmetele peab muutuma ka lihtsamaks selle võrdlemine, et mis siis direktiivis kirjas on ja mismoodi need kenad mõtted tegelikult eelnõus välja näevad. Kas on nii, et kui direktiiv ütleb, et tehke kas seda või toda, siis meil on kirjas igaks juhuks mõlemad.

Kui direktiiv soovitab, siis meil saab sellest nõue.

Kui antakse ette vahemik, siis kas meil läheb kirja kõige kangem number.

Kui öeldakse, et see kehtigu kitsalt seal, siis kas meil on igaks juhuks, et kehtigu igal pool.

Kui lubatakse erandeid, siis kas me jätame need kasutamata.

Kas me nõndaviisi lisaks ettevõtjate ja kaudsemalt tarbijate olukorra halvendamisele ka kisume täiesti põhjendamatult Euroopa Liidu mainet alla.

Euroopa Liidus teevad kokkuleppeid paljud targad inimesed, meie nende hulgas. Brüsselist koju tagasi sõites pole aga tark hakata kokkulepitud lihapirukasse omalt poolt veel moosi lisaks toppima.

Ärme nii enam tee!

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles