ELU25 ⟩ Toomas Hendrik Ilves Juku-Kalle Raidile: Kas tasub kõiki läbi sõimata nagu meil tihti tehakse?

Toomase Hendrik Ilves ja Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

Toomas Hendrik Ilves tähistas äsja 70ndat juubelit, 29. detsembril linastub temast ka film. Intervjuusid andis ta samuti mitmeid, aga siin uurime, mida on Toomas Hendrik mõelnud teda mõjutanud raamatutest. Lisaks veel perifeerusest ning ka eestlaset vihasemast poolest. Kas on mõtet pidevalt naabrit sõimata?

Juku-Kalle: Kui kellegagi juba lobiseda, tahan ikka teada, mis raamatud teda oluliselt mõjutanud on.

Toomas Hendrik: Ükshaaval neid nimetada on väga raske, sest erinevatel aegadel, erinevatel hetkedel on väga erinevad asjad mõjutanud. Fundamentaalsed otsused, mida olen teinud näiteks, mis on ikka raamatutest ka sõltunud... kui ma olin doktorantuuris, hakkasin mõtlema, kas ma tõesti tahan olla professor …

Juku-Kalle: Olid kõhkvel?

Toomas Hendrik: Mul olid kogu aeg head hinded ja kõik ütlesid, et väga hea, sa peaksid hakkama teadlaseks. Oli üks raamat, mis mind kahtlema sundis… Koolis ja ülikoolis lugesin palju: põhiliselt on need lääne kultuuri alused: Platon, Aristoteles, edasi ilukirjanduse poolelt kreeka näidendid, rooma kirjandusest Cicero, Marcus Aurelius, hiljem katoliikluse poolelt Augustinus. Eriti suureks mõjuks oli nii Briti, Šoti kui ka Prantsuse valgustusajastu.

Sageli saab perifeeria, geograafiline või ajaline perifeeria, paremini aru põhikultuurist, tuumikkultuurist, kui need, kes elavad seal sees.

See lugemine ja korduslugemine on mulle selgeks teinud, miks sinna, kuhu me väidame end kuuluvat, lääne kultuuriruumi, me tegelikult kuulume ka. Samas, iga postkommunistlik Ida-Euroopa riik väidab, et on alati kuulunud Euroopasse. No ei ole. Keegi ei ole "alati" kuulunud Euroopasse. Euroopa mõiste, millest me räägime – Euroopa ei ole geograafiline piirkond, nagu ma olen korduvalt öelnud. Köningsberg oli Euroopa südames, kui Kant elas seal.

Juku-Kalle: Kaliningradi täna Euroopaks pidada ajab naerma…

Toomas Hendrik Ilves: Seda minagi, Euroopa ei ole puhtalt geograafiline mõiste. On üks väga tore raamat, mis mind on jällegi mõjutanud ja seda kinnitanud. See on Prantsuse teadlane Brague, kelle ingliskeelne raamat kannab nime “Eccentric Europe”. Tema tees on, et Euroopa ja kõik Euroopal baseeruvad kultuurid on tugevad, sest nad toetuvad Roomale. Rooma kultuur ja Rooma tsivilisatsioon oli esimene, kes ütles, et oo, mida pidevalt ise tõmmelda, laename häid asju teistelt.

Varem olid kõik tsivilisatsioonid olnud seisukohal – ja mõned on siiamaani –, et see, mis tuleb väljastpoolt, on vilets ja siis aetakse juttu, et “meie oleme parimad”.

Juku-Kalle: Sõna “barbar” tuleb kreeka sõnast, mis tähistab neid inimesi, kes on pärit mujalt, kes ei räägi kreeka keelt.

Toomas Hendrik Ilves: Nojah. Roomlased ütlesid aga, et kreeklased on päris targad ja mis sest, et see pole meie kultuur, võtame nende Platoni ja Aristotelese ja kõik muu aruka üle. Edu, mis Euroopal on olnud, ongi tulnud sellest, et ta on valmis võtma väljastpoolt ja integreerima oma kultuuri. See on hoopis teistsugune lähenemine kui see, mida me näeme mujal.

Võtame kõige kaugemalt, võtame Ameerika Ühendriigid, kes in corpore võttis oma põhiseaduseks näiteks filosoofilise tee, mis on sündinud Šotimaal, aga mida Suurbritannias keegi eriti tõsiselt ei võtnud. Et riik põhineb rahva toel, mitte et rahvas on riigi jaoks, vaid riik on kokkulepe kodanike vahel. See põhiline arusaam, et me oleme osa Euroopast, on asi, mida ma kindlasti tahaks, et see oleks meie poolt laiemalt mõistetud.

Sageli saab perifeeria, geograafiline või ajaline perifeeria, paremini aru põhikultuurist, tuumikkultuurist, kui need, kes elavad seal sees. Kui sa elad Prantsusmaa-Saksamaa piiril, Strasbourg’is või üle jõe Kehlis, siis on kõik iseenesestmõistetav ja sa ei saagi aru, kui erinevad asjad olla võiks. Sa arvad, et kõik ongi nagu sina. Kui sa elad ääremaal, siis saad väga hästi aru. Mitte ainult, et me oleme osa sügavast ja pikaajalisest Euroopa traditsioonist, vaid meil on selles oma roll ja me saame sellest aru paremini kui need, kes võtavad seda endastmõistetavalt.

Juku-Kalle: On olnud päris mitu ajaloolast, kes ütlevad, et ajalugu, ajaloosündmused on läbi viidud sittade lavastajate ja sittade näitlejate poolt, kes mängivad uuesti seda, mida nad teavad minevikust. Et prantslased mängisid revolutsiooni ajal roomlasi ja venelased oktoobrirevolutsiooni ajal prantslasi. Rahvaliikumised etendavad teisisõnu juhtide kujutelma minevikust ja soovi seda elus justkui laval matkida. Keda või mida võisid mängida eestlased paarkümmend aastat tagasi meie laulva revolutsiooni ajal?

Toomas Hendrik: Esiteks tuleb vaadata tagasi Vabadussõjani, kus väga paljude tegurite koosmõjul õnnestus Eestil saada Vene impeeriumist pudenevast riikide hulgast suhteliselt edukaks, kuna eelnev periood, 19. sajand, mida me nimetame ärkamisajaks, oli tegelikult palju rohkem kui ärkamine. See oli kena metafoor küll, et me ärkame üles, aga pigem võiks öelda, et see oli eneseteadvuseni jõudmine, mis on midagi muud kui ärkamine. Võib ärgata üles ka nii, et lihtsalt pole pohmakat, ent see ei tähenda veel eneseteadvust.

Iga postkommunistlik Ida-Euroopa riik väidab, et on alati kuulunud Euroopasse. No ei ole. Keegi ei ole "alati" kuulunud Euroopasse.

See, mis juhtus 20 aastat tagasi, kinnitab üht Lenini kirja, mille ta saatis Stalinile. See on kiri, mis kõrvaldati Lenini kogutud kirjavahetusest pärast 1926. aastat. Lenin kirjutas, et Nõukogude Liit ei saa kunagi võtta vastu riike, kellel on olnud oma lipp ja oma saatkonnad välismaal.

Juku-Kalle: Pagan, Leninist on seda muidugi raske uskuda?

Toomas Hendrik: No eks see oli rohkem teoreetiline lähenemine. Aga ei ole juhus, et NSV Liidust pääsenud riikidest on edukad olnud need kolm, kel oli omariikluse kogemus. Ülejäänutel, kellel see puudus ? No okei, Gruusia oli ka iseseisev.

Juku-Kalle: Armeenia olid korraks, aga see oli rahvuslikus mõistes rohkem nagu üks sekund.

Toomas Hendrik: Baltikumis inimesed teadsid konkreetselt, mida nad tahtsid. Ülejäänutele kukkus see iseseisvus lihtsalt sülle.

Juku-Kalle: Nii et sa väidad, et eestlased mängisid 20 aastat tagasi eestlasi ja mitte kedagi teist?

Toomas Hendrik: Üks Ameerika politoloog kirjutas, et Eestil on kõigist nendest riikidest kõige paremini läinud, sest nad taastasid vaimse, juriidilise ja materiaalse kontinuiteedi oma sõjaeelse iseseisva riigiga ja seega oli Eesti ainuke riik, kes ei andnud võimu postkommunistidele, uutele kommunistidele, siis kui nad said uuesti vabaks.

Eesti rahvas on nagu Kuremäe klooster või Petseri klooster … Kui sa vaatad, mida tehti eestlastega 1937. aastal, kes elasid NSV Liidu aladel – maha lasti. Nagu nende kloostritega – neid poleks täna olemas, kui Eesti poleks olnud iseseisev riik, kuna Venes hävitati kloostrid lihtsalt ära. Ma usun, et sama asi kehtib eesti rahva kohta. Eriti tolleaegse geopoliitilise mõtlemise järgi. Et mingid tšuhnaad oleksid siin enamusena ellu jäänud, arvestades stalinistlikku mõtlemist, oleks olnud täiesti välistatud. Nii et tegelikult see, et me olime iseseisvad, päästis meid kõiki.

Juku-Kalle: Kes on Eestis president?

Toomas Hendrik: Asi, mille ma vaidlustaksin, on see, et president on riigi esiametnik. President, nii nagu mina sellest aru saan, on kodanik, mitte esi-riigiametnik. Presidendi roll on sõnastada seda, mis kodanikele muret teeb. 

Riik on selleks, et me saame harrastada selliseid kummalisi tegevusi nagu käia saunas, rääkida eesti keelt, laulda regivärsis.

Küll aga saab ta väärtustada kõikvõimalikke eri aspekte kultuurist. (Naerab) Kuule, enamus meie kultuuritegelastest saab ilma presidendita vabalt hakkama. Kuidas mõjutada asju, mis saavad täiesti hästi ilma presidendita hakkama?

Ma proovin natuke laiendada kultuuri mõistet. Mis on üldse riigi mõte? See pole lihtsalt see, et meil on oma lipp ja saatkonnad. Riik on selleks, et me saame harrastada selliseid kummalisi tegevusi nagu käia saunas, rääkida eesti keelt, laulda regivärsis ja teha eesti keeles seda, mis Saksamaal suri välja 150 aastat tagasi – laulupidu. Esimene üle-eestiline laulupidu toimus 1869, esimene ülesaksamaaline laulufestival toimus 1864, idee oli sama.

Need asjad säilivad siin tänu sellele, et meil on riik. Riigi põhifunktsioon on kultuuri säilitada, mis pole ainult rahvuskultuur, vaid kõik see, mida me nimetame laiemas mõttes kultuuriks, kus meedium on eesti keel, kus on ühised arusaamad.

Mingil hetkel viskab mujal ära, kui tahad hommikul süüa kiluvõileiba ja kõik teised vaatavad, et sa sööd mädanenud kala, ja arvavad, et sa oled hull.

Samal ajal me ei tohi ise muutuda suletuks. Ühelt poolt on kultuuri säilimise nõue, teisest küljest me tahame olla demokraatlik õigusriik. Enesesse sulgumine? Parem mitte.

Kui sa elad suures riigis, võid kellegi kohta kirjutada väga halvasti ja tõenäosus, et sa kunagi näed seda inimest, on päris väike.

Kõikide kaasaegsete väikeste kultuuride alaline väljakutse on see, kuidas säilitada seda, milles me oleme üles kasvanud ja mille sees me elame, ja samal ajal, kuidas mitte muutuda ksenofoobseks, ebademokraatlikuks, kõigeks selleks negatiivseks, mis on paratamatult poogitud külge sõnale “natsionalism”.

Juku-Kalle: Kas me oleme siis ksenofoobsed?

Toomas Hendrik: Me oleme üsna tundlikud selles osas, mida meist mõeldakse.

Juku-Kalle: Väga vihaseid tegelasi leidub ka!

Toomas Hendrik: No kui sul on riigis nii vähe inimesi, siis kas tasub kõiki nii läbi sõimata, nagu meil on tavaks teha? See on laiem küsimus – rahvana oleme me tegelikult väiksemad, kui arvame. Kui sa elad suures riigis, võid kellegi kohta kirjutada väga halvasti ja tõenäosus, et sa kunagi näed seda inimest, on päris väike. See tõenäosus on palju suurem siin, kui meid on nii vähe.

Üks definitsioon Eesti kohta on selline, et küll on tore riik. Seda teatas üks välismaalt siia tööle tulnud sõber, et mõtle, maailmakuulus helilooja on sinu naaber, kõik tunnevad kõike. Üht või teist ministrit tunneb enam-vähem iga kolmas sinu sõpruskonna inimene, on temaga ühe laua taga istunud. Ja siis ma ütlesin talle, et õige küll, aga sellel kõigel on üks miinus ka: sama mudel kehtib ka idiootide kohta.