ELU25 ⟩ AAPO ILVES: Informant. Jõululugu Kaja Kallasele ja muule pühale ilmarahvale. (1)

Aapo Ilves
, Muusik ja kuulehe KesKus kirjasaatja
Copy
Ja siin ta on! Jõulupoiss Aapo!
Ja siin ta on! Jõulupoiss Aapo! Foto: Aapo Ilvese arhiiv

Kirjanik, muusik ja kuulehe KesKus kirjasaatja Aapo Ilves hoiab jõulumeeleolu üleval ning all.

„Sel hooajal tulevad nad eriti varakult, juba jõuluhakul, mitte varakevadel,“ mõtles Ilme, „ju see on kuidagi kliimamuutustegaga seotud, ei pääse sellest meediainimesedki.“ Ilme otsustas oma informandirolli tõsiselt võtta – no kui nad ta juba rahvastikuregistrist välja valisid – ning alustas:

„Minu emaema Olga Orav oli naine, kes teadis ussisõnu. Seetõttu ta küüditatigi Siberisse. Aga! Hiljem selgus, et tegelikult oli teda selle oskuse tõttu hoopis mujale vaja. Vanaema viidi Kremlisse, talle anti soe tuba ning kolm korda päevas süüa. Kommunistide ladvikus oldi nimelt kimpus kõhu-ussidega. Isegi rohke viinaviskamine ei aidanud parasiitidest lahti saada. No mida sa loodad, kui kogu aeg alkoholile äsjalüpstud kalamarja peale vohmid?“

Hädaline toodi Olga juurde, püksid aeti maha ja pepu püsti. No ja vanaema siis manas.

Ilme ampsas killukese soolasiiasaia ning pakkus ka enda vastas istuvale noorukile. See raputas näost õhetades pead. Ilme nihutas vaevuhoomatava liigutusega oma angooravillase kleidikese serva sukaäärest pisut kõrgemale ning jätkas:

„Hädaline toodi Olga juurde, püksid aeti maha ja pepu püsti. No ja vanaema siis manas. Paelussile tuli sõnu laulda kauni jõululauluhäälega, solkmetele aga kiledalt ja koledalt. Mõlemal juhul päädus protseduur sellega, et parasiidid roomasid vaatama, mis toimub. Kahel pool punategelase kannikaid olid valmis spetsiaalselt koolitatud komnoored, kes ussid naksti välja tõmbasid. Aga ega vanaema loll olnud, ta jättis ussisõnad alati õigel hetkel katki, et kommunistide režiimi saboteerida ja vankumatult oma ametis edasi püsida. Kindlasti huvitab teid ka see, mis edasi sai. Noh, paelussidest tehti pioneeridele kingapaelu, solkmeid aga hoiti paar päeva kohupiima sees ja siis, hopsti, pannile!“

Priit Pulleritsu ajakirjandustudeng pillas diktofoni põrandale, haaras selle kähku kobamisi üles, toppis taskusse ja jooksis, saapad kaenlas ja sokijälgi lumele jättes öökides kaugele ära ega tulnud eales tagasi. Ilme sirutas oma kaunid pikad jalad välja, nihutas kleidiääre põlvedele taas lähemale, tõusis diivanilt püsti, sulges tudengist lahti jäänud välisukse ning kõndis aknale piiluma, mida naabri-Annika teeb.

Atsakas pealt kaheksakümnene memmeke istus kasukasse mähkunult lumise murelipuu kõrval pingil ning liigutas poolemeetrist heegelnõela. Tema kõrval lebas hiiglaslik nöörikera, sülle ja jalge ette hange oli aga moodustumas midagi arusaamatut. Puukuuri räästale riputatud plinkivate jõulutulukeste peegeldused ei teinud asja selgemaks. Ilme paotas akent.

„Mida heegeldame?“ küsis ta omanaiselikult.

„Võrklaeva!“ vastas Annika.

„Nonsens!“ mõtles Ilme, aga jätkas: „Ja kuhu sa sellega pärast põrutad?“

„Põhja!“ vastas Annika. „Seal on Tallinn.“

Ilme neelatas küsivalt. Annika jätkas pilku tõstmata:

„Sest eestlased ei oska lennata!“

„Ahah!“ vastas Ilme ning sulges akna. Talle oli informandiks olemine meeldima hakanud, aga Annikast ilmselt polnud täna enam küsijat. Ah, mis siis, teavet võib ka ilma palumata jagada. Ilme avas sülearvuti, tekitas pealkirja „Kliima hakkab soojenema peast“ ning alustas:

„Aastatuhande lõpuks oli ka kõige juhmimal suurkapitalistil selge, et pidevale majanduskasvule rajatud süsteem lõhkeb kohe-kohe, nagu mull. Targimad lurjused kogunesid parve ja mõtlesid välja rohepöörde.“

Ajalugu on dünaamiliselt perioodiline süsteem. Kogu aeg on varieeruv praegu. Vaata aknast välja!

Ilme pani sussid jalga, läks verandale, süütas peenikese pika sigareti ning toksis nutifoni kaudu tütrele Londonisse: „Jou, kallis! Kuidas läheb?“ Vastus tuli kohe:

„Tsau, mamps, mul pole täna aega, meid ootab ees Piccadilly Circus!“ ja tema roheline liinil olemist tähistav täpp kustus.

„Jajah,“ mõtles Ilme, „mul oli ka sinu vanuses üks pidev pika tilli tsirkus. Muidu sind ei olekski olemas!“

Tütrele informandiks olemine oli haledalt nurjunud. Ilme läks tuppa tagasi, lülitas aknalaual ilutsevad elektriküünlad vilkuma ning jätkas tarkuste ritta ladumist. Ta tõestas veenvalt, et kliima soojenemise vastu võitlemisest religiooni loovad inimesed jätavad võrrandist välja päikese aktiivsuse kõikumise, maailmamere ja atmosfääri masside suhte ning pole ealeski teadvustanud nähtust nimega holotseen. Ta meenutas, et tuhat aastat tagasi peeti Gröönimaal kariloomi ning tänaste jääväljade asemel toimis põllumajandus. Kui Ilme oli põrmustanud pandipakendite ja prügi sorteerimise valed ning jõudnud valmis arvutustega, mis näitasid, mitusada korda on paarkümmend aastat vana diiselauto pidamise ökoloogiline jalajälg väiksem moodsa elektriauto omast, ilmus akna taha esimene droon. Ilme tõmbas kardina ette ning lasi informatsioonil tulvata.

Aapo Ilves
Aapo Ilves Foto: Enekas

„Ajalugu on dünaamiliselt perioodiline süsteem. Kogu aeg on varieeruv praegu. Vaata aknast välja!“ kirjutas ta ning muigas rahulolevalt. Hetkeks katkestas teda tarre astuv naabri-Annika, kes viskas lumise kasuka nurka ja küsis:

„Äähäh?“

Maailma Targim Informant noogutas ja viipas lubavalt kõrvaltoa poole. Annika käis seal Ilme vana arvutiga Minecraft'i mängimas. Kusagilt kostus helikopteri mürinat. Ilme pani Motörhead'i plaadi kõlama ning klõbistas edasi. Tal oli hoog sees, hommikul sisse võetud mikrodoos lüsergiinhappe dietüülamiidi andis mõistusele tiivad. Peatselt tundis ta siiski, et ajul sama head vunki hoidmaks on vaja midagi toitvat hammustada. Ilme sulges MacBook'i kaane, libistas sülearvuti sahtlisse ja suundus keldrisse hoidiseid inventeerima. Massiivse tuletõkkeukse sulges ta enda järel tihedalt, et põrandaalune rõskus elukorrusele ei imbuks. Tänavasse keeras tume kaubik, sellest sööstsid välja mustades vormides ja maskides mehed, relvad pikalt ees, sisenesid Ilme eramusse ning naasid kümme sekundit hiljem koos kotti topitud inimesega, kes kiledal häälel sajatas:

„Mida kuradit?!“

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles