ELU 25 ⟩ Juku-Kalle Raid: EKRE okkaline homokuusk

Juku-Kalle Raid homokuuske ette kujutamas Foto: arhiiv

Riigikogu on ette nähtud seadusloomeks, ent aegajalt tuleb parlamendist ka iseeneslikke keeleuuendusi, kirjutab Juku-Kalle Raid. Nii mõnigi neist on aja jooksul läinud ühiskonnas käibele – ja on ka vahva ning naljakas. Nüüd aga on olemasolevatele lisandunud homokuusk.

Kuna Riigikogu on läbilõige ühiskonnast, tuleb seda niimoodi ka võtta. Ning tõele au andes peab mainima, et seetõttu saab selles majas üsna tihti nalja. Aga kogemata on parlamendi liikmed läbi aegade lisaks seadusloome pärast kaklemisele tegelenud ka keeleuuendustega. Või siis vajutanud meie kultuuriruumi jälgi, mida on kas üsna õudne või täitsa muhe meenutada.

Nugise topis

Kõik mäletavad, kuidas kuningriiklane Kalle Kulbok Eesti parlamendi spiikri Ülo Nugise närvi ajamise eesmärgil Riigikogu suurde saali nugisetopise tassis. Nugis ostis provokatsiooni ka ära, tõsine inimene nagu ta oli, ning läks närvi. Kulbok lasi ennast kunagi ka Raekoja platsi häbiposti aheldada ning kuningriiklaste partei aasis parlamenti, kui tekkis kentsakas mõte alustada istungit palvusega – ning pani toime omalaadse «maausuliste »riituse šamaanitrummiga ja puha.

Sõnaloomet maksab samuti mäletada. Artur Tupits virutas 1929. aastal kõrvakiilu (seni ainsa meie parlamendi ajaloos) haridus- ja sotsiaalministrile Leopold Johansonile, nii et sellel prillid peast põrandale lendasid. Tollest juhtumist läks rahva hulka väljend «tupitsat tegema», mis muutus mugandumise käigus «tuupi tegemiseks» ja on tänaseni kaunisti kasutuses.

1920ndate Riigikogust on pärit ka üldtuntud väljend «lehmakauplemine», millega meie poliitikute jagelemisi siiani kirjeldatakse.

Kaasaegsed keeleuuendajad

Sõnavärskenduste eest tuleb viimastel aastatel eriti esile tõsta EKRE fraktsiooni. Ja täitsa ilma irooniata. Just nende liikmetelt on pärit vahvad väljendid nagu «homoteerull», «pedede morsipidu» jpm.

Eriti hästi valas õli tulle kooseluseadus, mida ekrekad siiamaani puldist kõneledes homoseaduseks kutsuvad ning mis tekitab siiani ka mõnevõrra imestust: kas tõesti kardavad Martin Helme, Püha Varro ja nende kolleegid, et ühel päeval leiavad nad kodust eest võõra mehe, kes on nendega salaja abiellunud?

Teiste inimeste isiklik elu pakub meie ekrekatest täiskasvanud meestele – võibolla isegi passiealistele! – katkematut ning innukat huvi.

Päris uue lehekülje keeras viimasel ööistungil saadik Anti Poolamets, keda siinsetes kuluaarides kutsutakse mõnikord tema žestide tõttu, mis Lenini omi meenutavad, Vladimir Iljitš Poolametsaks.

Nimelt võttis Poolamets öösel kõne alla Riigikogu jõulupeo, mis toimub järgmisel nädalal Niguliste kirikus ja avaldas kahetsust, et ta ei saa kuidagi seal osaleda.

Tuleb välja, et Poolametsa häirib, kuidas kuuse on kauniks ehtinud kaks omasooiharat meest, kellel on ka lapsendatud mudilane kodus.

Et kuusk võiks sümboliseerida fallost – ja veel okkalist fallost – tundub juba iseenesest naljakas, samuti nagu tõik, et tavalisest jõulukuusest võib ootamatult saada homokuusk. Olen üsna veendunud, et «homokuusk» raiub ennast meie lingvistilisse klassikasse.

Kes kellega magab?

«Ja kui ma tuletan tänapäevast liberaalset meediat meelde, jõulud on ju käes ja Riigikogugi on kutsutud Nigulistesse oma aastapäeva, oma jõulupüha tähistama, seal on üks ilus kuusk tavaliselt, mille on uhkeks ehtinud kaks inimest, kes ühtlasi on endale ostnud lapse. Sellepärast ma ei külastagi neid Riigikogu jõulupühasid, sest kuidagi see moodsa maailma õõvastav hingus on Niguliste pühakojas väga süngelt kohal,» ütles Poolamets.

Kes kellega magab? See näib huvitavat päris mitmeid saadikuid. Näiteks küsis Kert Kingo mult kunagi suitsurõdul (kuna kooseluseaduse poolt hääletasin), et mitu meessoost armukest mul on.

Vabandasin tookord: «Sorri, anna andeks, aga ma olen hetero!»

Igal juhul – homoteerull, roosa löga, morsipidu ja homokuusk on tulnud, et jääda!