ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: «Savusanna sõsarate» autor Anna Hints jagab oma päevikut

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
Režissöör Anna Hints.
Režissöör Anna Hints. Foto: EPA/Scanpix

Filmi «Savusanna sõsarad» autor Anna Hints kirjutab Juku-Kalle Raidi palvel, kuidas ta käis koos «Savvusanna sõsarate» produtsent Marianne Ostratiga Ameerika vanimal filmifestivalil San Fransiscos ning sai just teada, et nad võitsid festivalil auhinna parima dokumentaalfilmi eest.

Teekond «Savvusanna sõsarate» valmimiseni võttis seitse aastat, palka selle teekonna eest pole ei mina ega Marianne saanud, oleme oma tasud investeerinud filmi tegemisse – täiesti ebamõistlik elu.

Ebastabiilne – oleks võinud ju ka minna nii, et teed filmi seitse aastat ja ei võtagi ükski festival seda oma programmi, ei tulegi keegi vaatama. Ei olegi edukas mitte mingite kriteeriumite järgi. Ja isegi ravikindlustust pole, et minna psühhiaatri poole abi otsima.

Mõtlen sellele, mis on edu. Kui edu on tulemusele orienteeritud vaade, siis tähendab edu, et keegi võidab, keegi kaotab. Enamik kaotab, vähesed võidavad. Kannatus ja kaotus on tulemusele orienteeritud edusse sissekirjutatud. Ma ei tea, mis ma ise teeks ja kas oleksin veel filmidega jätkanud, kui peale seitset aastat tasuta töötamist film lendu ei lähe. Kuulan kõrvallauast, kuidas elukutse valikul käiakse läbi kõik erialad, millel on potentsiaali ja tõenäosust olla edukas. Filmikunst sinna alla ei kuulu.

Täisteksti loe: http://kes-kus.ee/san-fransisco-ehk-savvusanna-sosarate-california-paevikud/

*

Olen Ameerikas, LA-s ehk La La Landis, kus sünnivad ja surevad nii paljude unistused olla edukad filmis. Tulen kohtumast «Savvusanna sõsarate» Ameerika levitajatega, et plaanida sügistalvist kinolevi ja komistan Paramount Studio ees kogu täiega asfaldile. Stuudio turvamees tuleb kaastundlikult ligi ja pakub, et saadab stuudiost meditsiiniõe mu jalga ülevaatama.

«Väga armas, aga ma ei tea, kas on vaja, aga noh, las tuleb ja toob veidi külma peale,» rõõmustan Ameerika sõbralikkuse ja abivalmiduse eest. Varsti tuleb turvamees tagasi ja uurib, kas oleme stuudio külalised. Ei, seda me pole, tulime lihtsalt uudistama kuulsate stuudio väravate juurde, kust on käinud läbi terve Hollywoodi Walk of Fame. Ju mul läksid lihtsalt jalad nõrgaks, naljatlen. Turvamees naeratab ja lahkub, tuleb mõne aja pärast tagasi ja teatab, et kahjuks ikkagi ei saa legaalsetel põhjustel esmaabi anda, sest me pole stuudioga seotud. Uurin, kas külma kompressi saaks lihtsalt, sest muud polegi vaja. Turvamees ütleb vabandades, et ta uuris seda sama võimalust, aga vastus oli, et kui stuudio annaks kasvõi külma kompressi, siis näiteks, kui mul hakkab halvem, saaksin stuudio kohtusse kaevata.

Uurin, et kui keegi kuulsa stuudio kuulsate väravate ees suremas on, kas siis ka ei tohi seda inimest aidata?

«Jah, noogutab ta, «ei tohi, isegi surevat inimest ei tohi ma aidata ja näiteks elustamist teha.»

*

Marianne läheb lähimasse poodi ja toob suure paki jääd. Istun kuulsa stuudio ees, jääkott jalal ja mu kõrvale tuleb üks kohalik kodutu. Ajame juttu. Ta ütleb, et tuleb õppida kukkumist, et tema kunagi õppis ja nüüd oskab kukkuda. Mina vastan, et jaa, see on väga oluline oskus nagu ka peale kukkumist püsti tõusmine. «Seda ma selgeks pole osanud õppida,» vastab mees ohates ja uurib «Smoke Sauna Sisterhood» T-särgi nähes meie filmi kohta ning kui kuuleb, millest see on, ütleb, et aaa, kas see film õpetabki peale kukkumist uuesti püsti tõusma? «Võib ka nii öelda,» vastan talle. Mees uurib, kas ma tema elust saaksin ka filmi teha. «Muidugi saaksin, iga inimese elust saaksin,» vastan ma.

*

Viimastel päevadel San Franciscos olles olen kohanud kodutuid lugematu arv. Üks festivali vabatahtlik seletab, et tegelikult on «kodutu» ehk inglise keeles «homeless» poliitiliselt mittekorrektne, solvav sõna, õige on öelda «houseless». Majatu, mitte kodutu.

«Kodu võib olla ka tänavanurk, kus parajasti kerjad ja magad,» seletab ta. Mõtlen neile majatutele mu ümber, jääkott marraskil jalal, ja mõtlen, kui paljud neist majatutest on tulnud siia Inglite Linna, et valida ebamõistlikult ja teha karjääri filminduses.

«Kindlasti väga paljud,» vastab mulle mees kõrvalpingilt, kes oskab kukkuda, kuid mitte üles tõusta ning igatses kunagi nooruses olla Kung Fu staar nagu Bruce Lee.

*

San Francisco taksojuht seletas mulle paar päeva tagasi Ameerika Unelma kohta, et see on müüt, mida müüakse kui kõigile kättesaadavat unistust, kuid mille õnnestumisprotsent on tegelikult ebamõistlikult väike. Tegelikult loeb see, kui privilegeeritud perekonda sa sünnid, mis nahavärv sul on, mis võimalused elus sulle ette satuvad ning kas on omandatud oskus kukkuda ja jälle üles tõusta. Edu on ju midagi, mis ei tule kunagi sirget teed mööda, vaid ikka läbi kurvide ja orgude, tõusude ja mõõnade. Mõtlen «Savvusanna sõsarate» teekonnale, mis on võtnud aega seitse aastat. Loodan, et iga film nii kaua siiski aega ei võta. Kui palju on olnud neid hetki, kus on tunne, et nüüd kukun või nüüd ikka ei suuda üles tõusta. Oh, kui palju neid hetki on!

Taksojuht San Franciscos seletab veel, et Ameerika pole tegelikult riik, vaid on äri, kus fookus on kasumil ning inimesed pole mitte kodanikud, vaid tarbijad. Ebavõrdsus on tohutu. «Isegi vanglad on äri,» seletab ta. Tulen taksost maha ning tänavanurgal seisab trobikond inimesi siltidega «Jeesus päästab!». Jeesus aitab ületada ebavõrdsuse karmi tegelikkust ja jõuda lähemale paradiisile, mis on sarnane heaolu unistusele nagu Ameerika Unelm.

*

Üks mees peab jutlust ning seletab, et surm pole loomulik, vaid ebaloomulik nähtus, kuid õnneks on sellele väljapääs – igavene elu.

Mõtlen Võromaa vanaemale, kes mulle lapsest peale seletas, kui loomulik on surm, kuidas surma ei pea kartma, kuidas meie kultuuris pole kunagi surma kardetud. Mõtlen Savvusanna filmis kõlava Vana-Mari, seto vägeva naise peale, kes filmis suitsu seest ilmub ja jutustab esiemade mõtteid.

Vana-Mari jutustas mulle, kuidas vanasti teadsid kõik ussisõnu ning teadsid ka ette, millal nad surevad. Ta jutustas mulle loo, kuidas ta enda ema hakkas nädal enne surma rääkima, et järgmisel laupäeval ta sureb, et jätame enne hüvasti.

Mari ema ei kartnud, ta silmad olid selged ja helged ning ta võttis surma äärmiselt loomulikuna. Kui oli käes neljapäev, siis küsis ta, kas on juba laupäev. “Ei, neljapäev,” vastas Mari. «Ahah,» vastas memm, «siis ma täna ei sure, ma suren laupäeval.» Sama juhtus reedel – memm uuris, mis päev on, ning saades teada, et tal on veel üks päev elada, rõõmustas selle päevakese üle, nautis seda ning järgmisel päeval teada saades, et ongi käes laupäev, tema suremise päev, jättis hüvasti oma tütrega.

Vana-Mari oli põllul tööd tegemas, kui äkki tundis, et nüüd ema läheb. Ta jooksis tuppa ning ema surigi samal hetkel.

«Kas siis on inimesi, kes kardavad surma ega tea suremist ette?» uuris Vana-Mari minult imestusega. «Jah, on, armas Maria,» mõtisklen ma siin San Fransisco tänavanurgal. Mõtlen ka sellest, kuidas Mari käis oma pika elu jooksul ainult kaks korda Tallinnas, aga nüüd tiirutab minuga filmi kaudu üle terve maailma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles