ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: luuletus riigikogust ja põhiväärtustest (1)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väliskomisjoni liige
Copy
juku-kalle raid
juku-kalle raid Foto: arhiiv

Mõnikord artiklist ei aita, vaid tuleb teha luuletus, arvab Juku-Kalle Raid. Eesti pikaajalise kultuurisuuruse, polügloti ning poeedi Ain Kaalepi (1926 – 2020) sõnade kohaselt kaalub hea luule proosa üle. Tsiteerime teatmeteost: "Kaalepi ainulaadne haare rikastas eesti luulekultuuri silmapaistvalt. Ta tõi eesti luulesse arvukalt uusi vorme, lihvis värsiõpetust ja arendas erinevaid žanre täiuseni."

Juku-Kalle Raid räägib värssides:

“Katsu mitte norsata, kui tööl käib töökoosolek,”

ütles ülbes pintsakus ja vintis ärkvelolek.

“Maga parem sisse. Maga seni kuni

magad ennast välja,” vastas talle uni.

“Ole ikka korralik ja tänavatel kena,

ära miskit ära lõhu,” sõnas soojalt ema.

“See on nende enda süü, sest kes nad siia tellis,”

sügas murelikult kukalt aknaid nähes tellis.

“Paku daamidele istet siis kui täis on buss

ja ka mujal olukorras,” nähvas viisakus.

“Äkki vaataks kuidas mutil vastu maad käib sink,

tõmbaks pingi perse alt ja…” pani ette pink.

“Ära narri väiksemat ja ära kiusa venda,”

veenis õde mind ja peitis väljakäiku enda.

“Nii või naa, kuid loll jääb lolliks, anna ikka takka,

ütle, et ma olen kompvek,” meelitas mind kaka.

“Ära ülbitse ja laia, uhkusta ja keksi,”

väitis vaikne vanaonu ja tõi uue pepsi.

“Laias plaanis iga mees, ka vanaonu Kain

läheb lindi vahel puruks,” sosistas Kombain.

“Kannatada ilma süüta see on kurb ja tüütu,”

pidas konverentsil kõne lektor proua Süütus.

“Ühtemoodi ripuvad nii süüdlased kui Abel,”

võttis kuluaaris kokku proua jutu kaabel.

“Ära õnnetute nähes iial väga sära,”

mainis vanaema targalt ja käis korraks ära.

“Igal inimesel tekib silmi värvispekter,

kui ta panna vooluringi,” õpetas elekter.

“Aita hoolsalt vanemaid ja tassi puid ja vett,”

ütles vanaisa julgelt, suitsetades kett.

“Palju tööd on väga halb, kuid see on väike vaev,

kui sa tõukad vanaisa,” uugutas mind kaev.

“Iga kord kui jalga ette teisele sa sead,

kaevad auku endale,” nii väitsid kulupead.

“Aga ükskord algab aeg, mil katkine geront

ise raiub enda jalad,” polnud nõus remont.

“Õilsad mõtted jäävad alles, ülestõus ei puhka,”

märkis igaks juhuks fööniks raputades tuhka.

“Uus idee ei ole muud kui ärakantud soni,”

vaidles mahasurumine, kustutades koni.

“Proovi saada paremaks, sest tuleb olla visa,

kõrgemale, kaugemale!” tõstis näpu isa.

“Vaatame siis kaugele sind õhuvoolud viivad,

see on kõigest viies korrus,” ässitasid tiivad.

“Äkki kaob ka tasapisi kõrguspidamatus,”

lisas jumalagajätuks allalendav katus.

“Nii et ära norska kui tööl käib töökoosolek,”

kordas ranges pintsakus ja vintis ärkvelolek.

“Maga parem edasi. Maga sisse kuni

hingad eluksajaks välja,” lõpetas mu uni.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles