ELU25 ⟩ JUKU-KALLE RAID: kuidas pikne Viktor Kingissepale pükstesse lõi

Eesti mõistes oli Kingissepp täielik võsavillem. Foto: Multifilm "Oota sa"

Juku-Kalle Raid kirjutab, kuidas Viktor Kingissepa katkised püksid pidid aitama Toompeal taas punalipu lehvima. Õnneks läksid kommunistide plaanid nurja, Kingissepp sai küll uued püksid, aga lasti 1922. aastal maha ning 1924. aasta riigipöördekatse kukkus läbi.

99 aastat tagasi, 1. detsembril 1924, toimus Tallinnas bolševike relvastatud mäss, millega taheti kukutada Eesti Vabariik ja tulla võimule, misjärel oleks Eesti liidetud tõenäoliselt N.Liiduga. Kogu seda avantüüri oli ette valmistatud juba aastaid. Ja asja tegelik alustaja ning ideoloog oli Viktor Kingissepp – elukutseline Saaremaalt pärit revolutsionäär, kes koos Džeržinskiga Tšekaa asutas ja seal juhtivatel kohtadel toimetas.

Kuidas siseminister esikommunisti varjas

Kingissepa püüdis Eesti Kaitsepolitsei 1922. aasta maikuus kinni ning ta lasti Ülemiste järve kaldal ka enamvähem kohe maha. Siiski õnnestus tal enne seda politsei eest putku panna – lausa 4 aastat järjest, tüüp valdas konspiratiivsust professionaalselt ning õpetas seda ka siinsetele punastele.

Nii näiteks suutis ta ennast 1919. aastal varjata koguni sisemeinister Aleksander Oinase juures. Väärib märkimist, et Kingissepp oli samal ajal tagaotsitav ning politsei teatavasti allub siseministeeriumile. Teisisõnu – siseminister Oinas justkui otsis Kingisseppa, aga samal ajal ka varjas teda enda eest. Täielik skisofreenia. Oinase salajased eraviisilised rahuläbirääkimised Viktor Kingissepaga põhjustasid suure skandaali, nn Oinaadi.

Nii näiteks suutis Kingissepp ennast 1919. aastal varjata koguni sisemeinister Aleksander Oinase juures.

Ja ilmselt tehti sellega suur viga, et teda ei karistatud põrandaaluste kommunistide juhiga semmimise eest. Muuseas, üsna tüüpiliselt arreteeriti Oinas Nõukogude okupatsiooni tulekul NKVD poolt ja mõisteti surma. Suri Nõukogude vangilaagris 3. märtsil 1942 juba enne surmaotsuse täideviimist.

Eestis oli enne 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset punaseid paraku jalaga segada, nii elasid ka Kingissepp ja tema kaaskommarid mööda Tallinna konspiratiivkortereid laiali, olles pidevas liikumises. Ühes korteris võis reeglite järgi viibida kuni 24 tundi, et vähendada vahelejäämise võimalusi.

Tegelikult läks Eesti Vabariigil väga napilt; 1. detsember ei olnud mingi morsipidu, kui Tallinnas oleks võim saadud, palutuks "vennalikku abi "nõukogude Venemaalt, sealsed väed olid valmis Eestisse marssima.

Pikne lööb pükstesse

Viktor Kingissepp Tallinna vanglas Foto: arhiiv

Nüüd aga Kingissepa pükstest, sest selle morni aja raames tuleb meenutada ka lõbusamaid lugusid, mida alljärgnev kahtlemata esindas.

Üks kommunistide konspiratiivkorteri pidajaid ja perenaisi oli toona üsna noor neiu Juuli Maasikas, kes varjas Kingisseppa ja tema seltsimehi koos oma emaga. Maasika mälestused lindistati üles 1963. aastal ning need asuvad tänaseni ERR-i arhiivis.

Ja ütles, et talle lõi pikne püksi – nii et püksid läksid puruks. Ja veel sellise koha pealt, et ta ei saa enam mantlit seljast ära võtta."

Juuli Maasikas kirjeldab kujukalt, kuidas sama hoovi peal elasid ka kaitsepolitsei agendid, mille üle Kingissepp – sellest teada saades – väga rõõmsaks muutus. "Kingissepp puhkes naerma ning ütles, et on see vast nali, sest siit ei otsita meid nüüd enam kindlasti mitte, kuna otsijad elavad ise siinsamas", meenutab Maasikas.

Maasikas rõhutab ka, et Kingissepp olnud küll terava keelega, aga "väga tagasihoidlik mees", kes "ennast teistest ülemaks ei pidanud" – üsna tavaline kommunistide korratav mantra. Meenutagem kasvõi rohelise lambi valgel nälgivat Leninit, kes punaste legendide kohaselt oma suhkruŕatsiooni ja kala lastele saatis, aga ise mõrudat teed rüüpas ning kuivikut peale järas.

Juuli Maasikas kirjeldab Kingissepa hõredaid ja kärisema kippuvaid pükse ning pajatab, et kui kaaskommarid otsustasid Viktorile uued püksid osta, olla Kingissepp keeldunud ja öelnud, et "need käivad veel küll" ja "uued püksid ostab ta siis, kui Toompeal taas punalipp lehvib".

Ja Juuli Maasikas jätkab: "Kord tuli Viktor külla ja küsis, kas ema on kodus. Ja ütles, et talle lõi pikne püksi – nii et püksid läksid puruks. Ja veel sellise koha pealt, et ta ei saa enam mantlit seljast ära võtta."

Nooruke Juuli Maasikas pannud Kingissepa tuppa istuma, võtnud ta püksid, jooksnud linna peale ning lasknud kellegil rätsepal, "kes oli meie oma ehk kommunist", jalavarjud ära parandada.

Lõpuks, meenutab Maasikas, ostsid kommunistid Jaan Anvelti eestvedamisel siiski Kingissepale uued püksid.

Ja uute pükstega ta lõpuks 1922. aastal ka kinni võeti ning maha lasti. Kusjuures kätte saadi kaval Viktor lõpuks vaid seepärast, et tema kolleeg, kommunist, hüüdnimega Malm läks Tallinnas 1. mai paraadi vaatama, seal püüti ta kinni ning ülekuulamisel andis ta Kingissepa üles.

Nii ei saanudki Kingissepp oma uusi pükse kandes näha, kuidas Toompeal taas punapalakas lehvib.

Riigipöördekatse detsembris 1924

Detsembrimäss oli muidugi põhjustatud meie võidetud Vabadussõjast ning Tartu rahust – selle tulemiga ei olnud Lenin ja tema kamraadid kuidagi rahul.

Tartu rahu sõlmimides uskusid bolševikud, et Eesti kui võimalik majanduslik ning diplomaatiline aken läände, on hetkel olulisem kui Eesti vallutamine. Bolševike plaaniks sai kohe, et kui "kodanlik" Eesti on oma ajutise rolli bolševike aknana Läände ammendanud, siis ta vallutatakse kas koos maailmarevolutsiooniga (sõjakäiguga Vanasse Euroopasse) või ka ilma selleta.

Ajaloolane Valdo Praust meenutab, et kuna 1920 ei tulnud bolševike sõjakäigust Euroopasse midagi välja, siis otsustati võtta Eesti üksinda.

Ajaloolane Valdo Praust meenutab, et kuna suvel 1920 ei tulnud bolševike sõjakäigust Vanasse Euroopasse midagi välja (Poola riigi legendaarne taasrajaja Josef Pilsudski lõi Varssavi all bolševike väe lihtsalt puruks), siis tõenäoliselt otsustati võtta Eesti üksinda.

Kui 1923. aastaks tekkis kommunistidel läände juba teisigi majanduslikke "aknaid", niisiis tehti ka otsus Eesti "ära võtta".

Eesti kasuks mängisid aga asjaolud, et Venemaal oli käimas võimuvõitlus (bolševike liider Lenin suri 1924. aasta alguses) ja Eesti jõustruktuurid valmistusid mässuks pikalt ja põhjalikult.

Viktor Kingissepa monument Kingissepa linnas Venemaal Foto: arhiiv

Ja nagu öeldud, tabati kohalik bolševike juht Kingissepp (kes saadeti väga hea organisaatorina vast just siinset mässu ette valmistama) meie eriteenistuste poolt ja lasti maha . Lisaks pandi ka suur hulk punameelseid 149 protsessil vangi.

Mässu mahasurumine

Nii realiseerus täna 99 aastat tagasi vaid bolševike mässu hale vari, kus osales paarsada meest pluss veel N.Liidust salaja sisse imbunud 50 võitlejat. Sõjakooli ja telegraafi mässajad kätte ei saanudki ja ka muud objektid oli juba enne keskpäeva tagasi võetud ehk mäss selgelt nurjunud. Punaste poolt loodetud tööliste ja sõjaväelaste kaasajooksmist mässule ei toimunud.

Mässajad tapsid kokku 26 inimest, sealhulgas Balti jaamas olnud teedeminister Karl Karki; mässajaid endid langes lahingutes 13. Kui mäss oli maha surutud, reageerisid Eesti Vabariigi jõustruktuurid mässukatsele ülikarmilt - oli selge, et kaalul oli oma rahvusriigi eksistents, millega mängida ei saa ega ka ei tohi. Välikohtute otsusega mõisteti surma 97 mässajat ja kõik need otsused viidi ka täide.

Uute pükstega Kingissepp uputati pärast mahalaskmist Tallinna lahte, et mitte võimaldada kommunistliku "pühapaiga" tekkimist.

Valdo Praust usub, et tegelikult võib 99 aastat tagasi läbikukkunud mässu lugeda meie Vabadussõja sisuliseks lõppvaatuseks – selle järel oli lõplikult selge, et bolševikel siiski ei õnnestu Eestit hõivata ehk meie jääme iseseisva rahvusriigina mõneks ajaks püsima.

Täpsemalt – vähemalt niikauaks püsima, kui suurriikide vaheline olukord või uus kogu maailma taas teiseks pöörab. See juhtus aga alles 1939. aastal, 15 aastat peale läbikukkunud detsembrimässu. Kogu selle aja saime me rahulikult üles ehitada oma rahvusriiki ja arendada oma rahvuskultuuri, tänu millele me elasime üle ka enam kui poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja, et siis taas rahvusriigina tõusta.

Uute pükstega Kingissepp uputati pärast mahalaskmist tõenäoliselt Tallinna lahte, et mitte võimaldada kommunistliku "pühapaiga" tekkimist, mis tema matmispaigast saada võinuks.

Venemaa avaldas toimunu kohta ametlikku protesti ning nõudis koguni Kingissepa laiba välja andmist, millest Eesti keeldus, kuna Kingissepp oli Eesti kodanik. Kohe pärast Kingissepa hukkamist nimetati Venemaal tema nimeliseks Jamburgi linn.