ELU25 ⟩ ANNE ERM JA JUKU-KALLE RAID. Vestlus Jazzkaare ja Jõulujazzi perenaise Anne Ermiga, sest Jõulujazz juba käib!

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väliskomisjoni liige
Copy
Anne Erm, roosid ja Juku-kalle Jazzkaare kontoris
Anne Erm, roosid ja Juku-kalle Jazzkaare kontoris Foto: Anne Ermi arhiiv

Sel kevadel, kui Jazzkaare algataja (ema? kooliõde? sõbranna?) Anne Erm elutööpreemia pälvis, üritati teda ERR-i ajakirjaniku poolt juba ette juubelijuttu puistama meelitada. Anne ajas sõrad vastu. Nüüd kutsus Juku-Kalle Raid just Ane Ermi 80ndale juubelile mõeldes Anne kohvikusse, aga juubelijuttu ei aeta ikkagi. Meelega. Sest praegu on Jõulujazz!

Just Jõulujazzi ajal pebki Anne Ermiga pajatama. Vaata jõulujazzi kava siit. https://jazzkaar.ee/

Anne Erm on pärnakas. Käis Koidula-koolis (just sama kooli direktor, Anne isa Jüri Erm, oli üks neist, tänu kellele sai Pärnu eliitkool Koidula nime), käis muusikakoolis, käis konsis, on "paberite" järgi helilooja. Kusagilt jäi mulle meelde täiesti tähtsusetu, aga ometi meeleolukas fakt, et koolis tegeles ta tüdrukuna riistvõimlemisega. Ajal, mil leidis aset legendaarne ja üsna paksu pahandust põhjustanud Tallinna Jazz 1967, oli anne veel 23-aastane. Tallinn'-67 jäi Tallinna džässifestivalide (algasid 1949) viimaseks ürituseks. Seal esines nimelt mitmeid välismaa artiste ja esimest korda ka USA džässikollektiiv Charles Lloydi kvartett. USAkate esinemise tõttu keelati hilisemad üritused ära, sest kardeti, et need kujutavad läänemaailma avaldusena ohtu Nõukogude Liidule. Vaat nii. Ja nüüd on Annest endast saanud see uks, kustkaudu meile maailmamuusikat sisse tulvab.

Juku-Kalle Raid: Sinu 80. sünnipäev ei paista sugugi segavat sinu organiseeritavaid üritusi. Praegu on ju jõulujats!

Anne Erm: Jõulujazzi seis on väga hea, kava igatpidi äge ja ühe peaesineja piletid müüdi kohe välja, see on Gregori Porter. Ta on selline lahedam kuju, suhtleb hästi publikuga ja on ka natuke salapärane. Inimesed kõik küsivad, et miks ta kannab seda musta mütsi.

(Muigab) Aga seda saladust pole ta lõplikult avaldanud. Käisime just Rotterdamis North Sea jazzifestivalil suvel, mis on Euroopa suurimaid jazzifestivale, Gregori esines saalis, mis mahutab umbes 15 tuhat inimest. Eestisse jõuab ta kolmandat korda. Kõige suuremaid lemmikuid oleme ikka tagasi kutsunud, kas see on siis Dianne Reeves, Jan Garbarek või Charles Lloyd. Richard Bona oli alguses väga armas, aga nüüd ta hakkab natuke nagu kordama. Üldiselt me nii lihtsasti ei võta esinejaid teist korda.

JKR: Kuidas see Jazzkaare tekkelugu kulges? Kui Jazzkaarel veel nime polnud, 1990ndate alguses – kuidas siis nende meganimede kutsumine käis? Aeg oli ju täiesti teistsugune!

AE: See juhtus aastal 1990 – ma käisin Tbilisis, seal olid juba rahvusvahelised festivalid. Mõned kolleegid ütlesid, et miks veel vaja mingisugust Tallinna festivali, meil on ju Fiesta Pärnus. Tõsi, Fiesta oli äärmiselt äge festival. Aga kahjuks läks ta üsna ruttu hingusele.

Minul oli siiski mõte Tallinna festivalide traditsioon taastada. Kõik teavad, mis juhtus 1967 aastal, kuidas suurepärane Charles Lloydi kvartett koos Keith Jarrettiga siin käis! Nii et arutasin omaette, kuidas Tallinnas sihukest üritust edasi toimetada. Et Lloydi kvartett on kallivõitu, mõtlesin et ehk Keith Jarrett tuleks üksinda, aga mulle öeldi kohe, et unusta ära. Et välikontserte ta üldse ei anna ja tema hind on ulmeline. Ta muutus juba ka natuke nipsakaks ja närviliseks, siit-sealt tuli teateid, et jättis kontserdi pooleli, kui keegi liiga palju pildistas või kobises seal midagi. Kahju, et kõiki maailma superstaare pole siia saanud, aga väga palju maailma tippe on käinud ja selle üle võib ikkagi uhkust tunda.

JKR: Sa oled ise sündinud 1943 aastal, kuidas sa jazziga üldse kokku põrkasid? Meenutagem, et sa olid 10 aastane, kui Stalin suri.

AE: Me elasime siis koolimajas, isa oli koolidirektor, aga sai paraku insuldi ja halvatuse. Meie elukoht oli Pärnus, Lydia Koidula nimelise II keskkoolis. Koolimajas oli direktori pere jaoks korter.

Veranda on endiselt alles, kus meil sünnipäevapilte tehti. Palju sireleid igal pool, isa oli väga suur (botaanika- ja) loodusesõber. Meil kasvas viit sorti sireleid. Mäletan, et matsime lapsena oma loomakesi ja linnukesi sinna sirelite alla.

Kõigele – rasketele aegadele – vaatamata oli lapsepõlv ikkagi ju ilus ja rõõmus aeg. Lasteaias käia oli lihtsalt üks tänavavahe. Seal lähedal elasid kohe sõbrannad...

JKR: Miks ma küsin selle stalini aja kohta, mäletatavasti oli neil aastatel – ja eriti Hruštšovi perioodil – jazzmuusikas nii elementaarne pill saksofon põlu all. Täna mängid saksi, homme reedad kodumaa või kuidas see käiski!

AE: Mul on üks lahe pilt Ukrainast, mingist korrast kui seal käisime – seal oli kõrts, kus kõik need nõukogudeaegsed lollused olid seina peal, seesama ka, millest sina siin räägid – et täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa.

Meil Pärnu keskkoolis käisid ikka ühed ja teised esinemas, näiteks RAM ja Georg Ots... Aga et keegi oleks saksofoni mänginud, seda ma tõesti ei mäleta. Saksofoni võis kuulda mõnikord sellest krapist, niinimetatud raadiost, kust ainult üks kanal läbi tuli. Üks esimesi jazzipalasid, mis mul meelde tuli, on Viktor Ignatjevi "Väike etüüd". Selline kellakõlina moodi asi vibrafoniga. Eks see Eesti Raadio Estraadiorkester hakkas kah džässi mängima.

JKR: Sa oled ju ka helilooja.

AE: (Põgusa muigega, tagasihoidlikult) Ega mind väga heliloojaks ikka nimetada ei saa, kuigi ma õppisin kompositsiooni. Ainult konservatooriumis komponeerisingi: läbisin need romansikesed ja koorilaulud ja lõpetasin sümfonetiga, mida kandis ette Eesti Raadio sümfooniaorkester Kadrioru lauluväljaku suvekontserdil.

(Meenutab) Tõsi! Pärast oli veel paar muusikategu draamateatris. Kui me raadios hakkasime korraldama lauluvõistlust – koostöös ühe kolhoosiga – „Meri ja maa“, siis mõtlesin, et, ah, mõnda laulu ei ole ju midagi kirjutada, ma võin ka paar laulu teha. Sinna võistlusele siis paar laulu kirjutasingi.

(Teeb pausi) Mul ei olnud tol ajal ka väga tingimusi, kus komponeerida. Koolimajas lausa ei tahtnud ja endal klaverit ei olnud. Selle klaveri sain siis ikkagi lõpuks – vanakraamipoest turult oma esimese teatrimuusika honorari eest.

JKR: Me ikka armastame spekuleerida, et kui ajalugu oleks läinud teisiti, mis siis oleks olnud. Mida sa endast kui heliloojast praegu arvaksid?

AE: Ma olen alati arvanud nii, et meil on kokkuvõttes väga palju kunsti, muusikat, kirjandust, ja kõike muud, mistõttu suur osa sellest on siiski väheväärtuslik. Ja kas siis seda keskpärast peaks kõik inimesed vähekegi tarbima? Pigem peaks aega leidma väärtmuusika, kirjanduse ja kunsti jaoks. See käib ka minu enda kohta. Kõiki väärt raamatuidki ei jõua lugeda, sama kehtib ka väärt heliloojate kohta.

(Mõtlikult) On siis neid kehvi vaja, kes oma mure sinna muusikasse valavad? Nojah, neile endile on seda võib-olla vaja.

JKR: Aga kuhu nemad oma mure siis peavad valama?

AE: Eesti muusikas on seda muret nii palju. Olgu, see rõõmus muusika ei ole võib olla nii huvitav või põnev oma helide koosluselt, on ta siis moodne või dissonantne. Sinna "hea helilooja" verstapostini ma enda arvates ammugi ei jõudnud. Mu esimene õppejõud Villem Kapp suri poole õppeaasta pealt ja tuli Eugen Kapp, kellega mu stiil väga ei sobinud...

Oli mis oli! EinoTamberg oli ka tema õpilane ja temast tuli suurepärane helilooja. Järelikult osalt oli viga ikka minus endas – ja mul oli liiga suur koormus ka sel ajal.

JKR: Nooremad ning eneseteadlikumad tüübid saagisid juba endale ise kitarrid ja rüüstasid telefoniputkasid, et varuosadest helipea teha jne. Sel ajal, kui sina jazzi takerdusid!

AE: Jaa! Kõik need Ivo Linnad olid väga tublid, kes endale vineerist kitarre saagisid ja suure innuga mängisid. Meil oli sel ajal, 1966, juba ansambel Collage. (Kollaaž). Raadiomajas tegime proovi, väga mitut asja sinna kõrvale enam ei mahtunud ja sel ajal töötasin juba ka ise raadios.

Tegime siis nõukogudemaal olemasoleva materjali põhjal saateid. See biitmuusika tuli laiade hulkade juurde suuresti läbi Vikerraadio Keskööprogrammi. Kui raadiosse tööle sinna läksin, oli ainult üks programm, kus mängiti nii klassikat kui kergemat muusikat.

(Muigega) Muusika valimisel pidi alati tasakaal olema, et said ühe välismaa laulu lasta, sinna kõrvale pidid kohe ka midagi toonase juhtkonna arvates arusaadavat panema. (Naerdes) Nii et üks sääsk ja üks elevant, või kuidas see oligi!

Lisamärkus Vormsi Ennu kohta:

Anne abikaasast Vormsi Ennust rääkides meenub kohe üks naljakas lugu Annest ja Ennust, mida mulle keegi – võibolla Enn või Anne ise? – kunagi pajatas. Enn polnud siis veel mingi Vormsi Enn, vaid kodanik nimega Enn Mikker. Ja kui ta Annega abiellus, tundus see, et Annest – lauljast, raadiotöötajast jne – võiks saada Anne Mikker kuidagi LIIGA naljakas. Mikrofoni taga on Anne Mikker. Nojah. See selleks. Anne jäigi Ermiks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles