ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Eesti eksperiment. Maailma ainus kommarite riik, mis kuulutati välja kirikus

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väiskomisjoni liige
Copy
Narva naistööline mehikesega
Narva naistööline mehikesega Foto: Kai Kivi maal. Akrüül, 2019

1918. aasta 29. novembril, 105 aastat tagasi, asutati Narvas Eesti Töörahva Kommuun – kodumaiste kommunistide riik, mida mitte keegi ei tunnustanud, kirjutab Juku-Kalle Raid. Kahekuise võimuloleku ajal – enne kui "kommuuna" Vabadussõja käigus Eestist välja peksti – jõuti valada palju kaaseestlaste verd. Tegemist on ilmselt ainsa kommunistliku "riigiga", mis asutati kirikus.

Oktoobripöörde järgsed kommarid olid teatavasti veendunud ateistid ning ühe esimese asjana asusid sulgema kirikuid, kiusama taga vaimulikke ning müüma kirikuvarasid. Selle ajani, mil kirikust sai võimude ning julgeoleku käepikendus – nagu näiteks Moskva patriarhaadi õigeusukirik Eestis tänaseni, mida kõige ehedamal kujul sümboliseerib Nevski sibulakuur Toompeal – läks veel aega. See on aga teine lugu.

Kommunistid kirikus

Seda naljakam on tõik, et Jaan Anvelti poolt juhitud Eesti Töörahva kommuun Narvas kuulutati välja Aleksandri kirikus – Eesti suurim luteri kirik, mis ehitati Kreenholmi eestlaste tööliste tarbeks ning mis mahutas kuni 5000 inimest. Ajalugu on groteske täis, aga mitte kusagil mujal maailmas pole kommunistid ilmselt kirikus oma "riiki" asutanud.

Mitte kusagil mujal maailmas pole kommunistid ilmselt kirikus oma "riiki" asutanud.

On täiesti hämmastav, et siiani leidub "oma peaga" mõtlevaid eestlasi, kes ajavad jura, nagu oleks Venemaa normaalne riik ning õigustavad sõda Ukrainas. Vaadake sotsiaalmeediat, lolluse osakaal on muljetavaldav.

Juku-Kalle Raid Narva Aleksandri kiriku ees
Juku-Kalle Raid Narva Aleksandri kiriku ees Foto: Aarne Seppel

Tegelikult tegid toonased kommunistid täpselt sedasama, mida praegused putinlased. Okupeeritud aladel algas kohe viivitamatu ning verine terror. Inimesi tapeti valimatult – kõiki, kes tundusid "kahtlased". Või nagu ütles Džeržinski Tšeekaast (kus toimetas ka küünarnukkideni veriste kätega saarlane Viktor Kingissepp, meie oma kodumaine kurivaim), et süüdi on kõik, kelle "klassikuuluvus on vale".

Müüt Raekojast kui kommuuna pesast

Nõuka ajal õpetati meile koolimajades, et eesti kommarid kuulutasid oma kommuuni välja Narva Raekojas. Paraku on see aga hale vale. Ja sel valel on mitu põhjust.

Esiteks muidugi – kuidas sa räägid järeltulevatele põlvedele, et kommunistlik asjandus on kiriklikku päritolu? Ei sobi kuidagi, ideoloogiliselt nõder ning väheveenev.

Teisalt oli aga tegemist "valge valega", mille taga seisid paar Narva ajaloolast, kes peale Teist maailmasõda Raekoja-legendi liikvele lasid, et see rootsiaegne hoone lammutamisest päästa. Nagu teame, tõmmati segipommitatud vana barokkpärlist Narva maha ja selle otsuse taga ei olnud mitte Moskva, vaid meie oma kodumaised kommunistid. Sealjuures oli Narva enne jõutud Nõukogude Liidus esimese linnana (!) Moskvas muinsuskaitse alla võtta.

Narva oleks saanud kenasti taastatav. Seis ei olnud väga palju hullem kui Tallinnas, aga kohalikele punastele ei mahtunud ilmselt pähe võimalus, et mingi mandunud rootslaste arhitektuur uuesti üles ehitada, kui plaanide järgi pidanuks Narvast saama – ja saigi! – nõukogude rahvaste sulatuskatel, sotsialismiehitajate kangelaslik käopesa.

Ülemaailmne kommunism

Eestiaegsed teatmeteosed ning ajakirjandus räägib kommuuna sünnituspalatist kui Aleksandri kirikust, nõuka ajal, nagu öeldud, asi muutus.

Kirikus asutatud eestlaste kommuuna nõretas verest. Sealjuures oli Narva kommuuni ainus eesmärk ühineda Venemaaga

Igal juhul jäi Narva raekoda alles ja sinna tehti pioneeride palee ning teatmeteostesse ja õpikutesse kirjutati hoone sisse kui kommuuna sünnitusmaja. Muuseas, veel kümmekond aastat tagasi sai alati palju nalja, kui palusid suvalisel taksojuhil ennast Narva raekoja juurde vedada. Juht vahtis sind lihtsalt juhmi näoga. Aga kohe kui teatasid, et pead silmas pioneeride paleed, ühmas sohver, et "potšsemu srazu ne skazali" ja kimas kohale.

Narva raekoda.
Narva raekoda. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Nagu mainitud, nõretas kirikus asutatud eestlaste kommuuna verest. Sealjuures oli Narva kommuuni ainus ning põhiline eesmärk ühineda Venemaaga, kuna meie eestlastest punased olid isegi kompartei mõistes väga vasakul tiival, usukusid kohe-kohe puhkevasse maailmarevolutsiooni, mille järel kommuniseerub aasta-paari jooksul kogu maailm ning maakera pealinnaks saab Moskva. Need sõgedad utopistid arvasid tõemeeli, et igasugune "rahvuslik kommunism" on tegelikult töölisklassi, maailmarevolutsiooni ja suure vene rahva reetmine.

"Varas, hulikan ja libustaja"

Villu Jürjo kirjeldab 2008. aasta "Kultuuris ja elus", kui suvaliselt eesti kommunistid oma kaasmaalasi hukkasid. Üsna kirjaoskamatute kommarite ülestähendatu oleks isegi naljakas, kui poleks nii traagiline.

"Elukutsetena esinevad: endine urjadnik ja valgekaartlane, Eesti polgu ohvitser, militsioner, vabriku meister, mustatööline, tööline, rättsepp, kingsepp, vene papp, raudtee tööline… Süüdistuse lahter on värvikam: Eesti ohvitser, varas ja hulikan, röövel, spion, kahtlane isik, valgekaarde, valge, saksa nuuskur, sakslastega libustamine (muide, tegemist on meesterahvaga, keegi Eduard Luts. Hukatute nimekirjas on ta siiski ilmaasjata, kuna jaanuaris 1919 mõistetakse taas kohut Eduard Lutsu üle ja määratakse talle kas „100 000 rbl trahvi ehk 2 aastat seltskondlikku tööd, leitud asjad maasest konfiskeerida")."

"Laua pääl oli kõikidele võrdselt süüa, kardulad aurasid, mäletan kilu, teevett ja moosi."

Trahvi suuruse kommentaariks võib omalt poolt vaid lisada, et kommuuna liikmetele oli ette nähtud töötasu 500 rutsi per kärss päevas, kangemad kommarid teenisid 600. Heldinult kirjeldatakse aega, mil kommuun Narva raekotta kolis. Kommunist Elviine Käspert meenutab 1968. aasta Vikerraadio saates "Eesti kommuuni radadelt" seda alljärgnevalt: "Laua pääl oli kõikidele võrdselt süüa, kardulad aurasid, mäletan kilu, teevett ja moosi."

Õnneks jäi kirikus asutatud "töörahva riigi" iga sedapuhku lühikeseks, kahe kuuga peksti kommarid Eestist välja, edasi tegutses kommuuna Venemaal ning juunis 1919 saatis Lenin selle moodustise üldse laiali.

Mis saab terroristidest?

Kel aga on ka tänasel päeval isu Vene võime usaldada, neile väike meeldetuletus, mis sai neist Venemaad kummardavatest kommaritest, kes Eesti Töörahva Kommuuni käima lükkasid. Loomulikku surma ei surnud sellest kambast ilmselt keegi, omad lõid maha, nagu Venemaal kombeks. Kingissepp, vene julgeoleku juhtkondlane, püüti aga kinni Eesti Kaitsepolitsei poolt 1922.

Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht – 11. detsembril 1937 peksis Nõukogude Venemaal uurija ta ülekuulamisel surnuks.

Viktor Kingissepp – siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip heideti merre.

Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse valitsusjuht, hukati represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti maha 27. jaanuaril 1938. aastal.

Artur Vallner – rahvahariduse juht – 1936. a vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema, samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21 „fontannikust kaasosalisega“ 14. veebruaril 1938. a maha.

Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja, kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjal – hukati 4. novembril 1937.

Jne.

Copy
Tagasi üles