Vaidlused eelarve üle oleks justkui ajaloost tänasesse ümber kirjutatud.
Pea sajand tagasi märgiti nagu praegugi metsa liigraiumist ja ametnike väljakannatamatut rohkust.
Miks aga siiski ühel eelarveistungil kakluseks läks ning prillid lendama hakkasid?
Juku-Kalle Raid räägib ühest tänasele üsna sarnasest riigieelarve vastuvõtmisest 1929. aastal, mille käigus isegi rusikad käiku lasti. Haridusminister Tupits äsas rusikaga prillid ninalt riigikogu liikmelt Johansonilt, sealt läks rahvasuusse lause «tupitsat tegema», mis muutus hiljem «tuupi tegemiseks». Ärritunud poliitikule määrati kohtus hiljem kaks kuud aresti. Viskame toonasele bardakile parlamendis pilgu peale. Väga tuttav olukord tänagi.
Riigikogu stenogrammid võivad 1920ndatel aastatel osutuda üsna lünklikuks. Aga arusaadav – kogu aeg juhtus seal midagi täiesti absurdset. Sestap on kasulik sirvida kunagist ajakirjandust, sest reporterid pidasid sündmustel silma peal ning andsid üsna täpseid ülevaateid.
1929. aasta 7. mai Postimees teatab lühidalt: «Eile hommikul pidi Tallinna-Haapsalu rahukogus arutusele tulema Eesti parlamendi skandaalsem vahejuhtumine, kus haridus- ja sotsiaalminister Leopold Johanson saikogupõllumeeste rühma kuuluwalt «Kaja» peatoimetajalt Artur Tupitsalt riigikogu westibüülis kõrwakiilu, nii et prillid lendasid.»
1929. aasta eelarvejamad meenutavad 2023. aasta omi
Kohtukulli küüsis istumisele aga eelneb tegu ning kogu jama algas 1929. alguses, mil Riigikogu ei suutnud – sarnaselt tänasele – eelarvet vastu võtta. Seda vägagi meeleolukat, aga täiesti kasutut ning teatraalset istungite perioodi kirjeldab 10. veebruari Postimees (ikka 1929), mille sain endale kunagi koba peale soetada kuulutustelehest Soov. Kui otsida, võib vedada.
Võtame siis selle lehe ette ning uurime, mida paganat Riigikogus 94 aastat tagasi tehti.
«Meie parlamendi ajaloosse kirjutati sellega lehekülg, mille puudumist tahaksime seal hea meelega näha.»
Selle all seisab laiend: «Riigikogu pühitses eelarwe-waidluste juubelit, mis puhul öeldi weel wastastiktu «meelitusi»».
Postimees võtab toimunu kokku ning peab seda kõike üsna märkimisväärseks, ehkki 1920ndate parlamendis plahvatasid emotsioonid pidevalt.
«Läbirääkimisi kokku wõttes peab ütlema, et nad olid sõna- ja meeleolurikkamad kui kunagi warem eelarwe puhul peetud läbirääkimised on olnud.»
Ei lahmitud mitte ainult mitte ainult sõnadega, kirjutab Postimees, «waid wõeti oma mõtete toetamiseks isegi rusikad appi. Meie parlamendi ajaloosse kirjutati sellega lehekülg, mille puudumist tahaksime seal hea meelega näha.»
Kohe seletatakse lugejale ära ka, mida see «obstruktsioon» õigupoolest tähendab. Praegu teavad seda terminit kõik, aga toona oli riik veel noor ning asjaolud nõudsid valgustamist.
«Eelmistel aastatel on eelarwe waidluste korral olnud kaks poolt. Ühel pool on seisnud koalitsiooni rühmad, kes on eelarwet ainult õige ettewaatlikult arwustanud, kuna nende sõnawõtmised on olnud sihitud peaasjalikult kaitsmise poole. Wastasrinnale on aga alati olnud eelarwe «wastuwõtmatu». Kõne all olewa eelarwe puhul peetud läbirääkimised omandasid aga kogunisti teise ilme.»
Reportaaž istungilt kui teatriarvustus
Postimees, 10. veebruar 1929Foto: arhiiv
Järgneb pikem reportaaž ja see pärineb 8. veebruari õhtust 1929 (avaldatud 10. veebruar), kui eelarvega oli jageletud umbes kaks nädalat. Võrreldes tänasega niisiis lühidistants noorsoospordis.
Ajakirjanik selgitab: «Eelarmewaidlused wõisid reedel pidada oma kahenädalalist kestwusjuubelit. Sest reedel esines rahaminister oma eelarwekõnega.»
Seejärel vajutati piduripedaal põhja, Postimees mainib, et järgneva aja jooksul pole Riigikogu saanud tähtsamate seaduseelnõude juurde asuda.
«Reedel loodeti eelarwe-waidlustega juba lõpule jõuda, kuid asi ei lähe nõnda.»
Nüüd loetletakse üles põhilised kõned, mis keskenduvad eelarve asemel kõigele muule: kõnedes pajatatakse igasugustest vingetest asjadest nagu «uue külmetismaja ehitamine», «asunduskapitali seadus» jne.
«Teie härra Jõeäär tunnistate Marxi. Marx näeb ette diktatuuri, ja ükski diktatuur ei saa ilma surmanuhtluseta läbi.»
«Reede õhtune koosolek algas komisjonide täiendawa programmiga nagu alati,» antakse lugejale teada. «Aga seekord oli sellelgi oma maik juures, sest sotsialistid wahetasid oma meest koosseisu komisjonis. BernhardEllmanni asemele valiti sinna Karl Ast. Nüüd tuleb selles komisjonis arutusele Tupitsa-Johansoni kakluse asi. Ja selleks juhuks on «waja saata sinna kangema sõnaga mees.»»
Selgituseks nii palju, et sotsid olid toona valitsuses, mistõttu pälvisid ka vingelt kriitikat.
Riigikogu mammutkõned ükskõik millest
Kui kakelungi uuriva komisjoni koosseis paika saadi, algasid kõned. Toona aga ei olnud erinevalt tänastest kõnedel mingeid limiite, mistõttu sündisid ka täiesti hullumeelsed rekordid. Sama aasta eelarve vastuvõtmiselt pärineb Riigikogu kõigi aegade pikima kõne rekord. Põllumeeste Kogude liige Märt Martinson suutis 1929. aasta 15. veebruaril toimunud ööpäeva kestnud istungil pidada kõnet ühtekokku 11 tundi.
Ent alljärgnevalt meenub uuesti tänane päev. Eelarvet käsitleva istungi raames jahutakse pagan teab millest.
Postimees raporteerib: «Saadik Richard Wreeman arwustas eelarwet alguses sealt küljest, et et pole osutatud tähelepanu kohtureformile, kuid lõpu poole läks üle muudele asjadele. Rääkis, et Wõrumaal oli ikaldus ja walitsus peaks pidama plaani, kuidas saaks põllumeest aidata.»
Edasi pajatab saadik, et ka 1927. a. olnud Wõrumaal ikaldus ja saatkond käinud riigivanem Jaan Teemanti juures (siinkohal, märgib reporter, karjub keegi saalist «Aga mis ütles seepeale Teemant?»
«Jaan Teemant pole weel üldse wastanud sellele,» väidab kõnepidaja).
Nüüd järgnes Mats Laarmani pooleteisetunnine kõne. Laarman selgitas sealjuures õige pikalt, kuidas sotsialistid kogu aeg «meelt muudawad. See tulewat põhimõtete puudumisest, mis olewat aga wäga kurb.»
Nüüd toob Laarman omakorda pika väljavõtte 5-aasta vanusest kõnest, mille pidas sots (ja enne seda kommunist) Aleksander Jõeäär 1924. a. eelarve puhul.
«Sellepärast olid nad kõik wiimase wõimaluseni kohal. Puuduwaid aeti telefoni teel linnas taga ja kutsuti kohale.»
(Ääremärkusena: muuseas, ka tsiteeritud Jõeäär paistab silma huvitavate tükkidega. 1928. aastal, meie juhtumist aastake varem, seoses kriminaalseadustiku eelnõu vastuvõtmisega pidas Aleksander Jõeäär surmanuhtluse vastu 4,5 tunnise obstruktsioonikõne.
Sel puhul ütles kohtuminister Tõnis Kalbus: «Teie härra Jõeäär olete sotsiaaldemokraat ja tunnistate Karl Marxi. Marx näeb ette diktatuuri, ja ükski diktatuur ei saa ilma surmanuhtluseta läbi. Sellepärast jääb minule arusaamatuks, et kui on kodanlik demokraatia ajajärk, siis on härra Jõeäär surmanuhtluse vastane aga, kui tuleb sotsialistlik diktatuuri ajajärk, siis on vastupidine nähtus.»)
Tagasi 8. veebruarisse 1929.
Postimees tsiteerib Laarmani: «Siis olid sotsialistid targad ja imestasid kurjalt tookordse walitsuse eelarwet. Kuidas siis sotsialistid leidsid, et maksukoorem on raske ja seda peaks kergendama. Riik jootwat rahwast Piiritusega, mis häwitawat rahwa terwist. Aga nüüd sotsialistlik walitsus joodab rahwast terwelt 259 milj. eest rohkem kui eelmisel aastail. Peab küsima, kas siis praeguse walitsuse piiritus rahtva terwist kosutab?»
Selle märkuse peale vihastas Laarman ja ütles, et üks sotsialistide ninamees purjus peaga «teinud niisuguseid asju, millest awalikult ei räägita. Ärgu sotsialistid enne rääkigu, kui omal ninaalune puhas.»
Laarman jätkab noomimist justkui oleks aasta 2023: «Ametnikke lubati wähendada ja riigiaparaati kokku tõmmata, kuid ametnikkude arw on tõusnud 27.685 peale.
(Sots Jõeäär saalist: «Aga armas inimene, mis te räägite!»)
Laarman vastu: «Härra Jõeäär, teie lõpetasite meiega wahekorra ja ma ei taha mitte, et teie ütlete mulle «armas inimene», waid ma olen teile riigikogu liige Laarman.»
Puuduolevate liikmete otsingud
Postimehe 1929. aasta 10. veebruari reportaaž RiigikogustFoto: arhiiv
Venitamine oli õhtuks korraliku hoo sisse saanud.
Ajakirjanik selgitab: «Et kogupõllumehed kawatsewad eelarwe wastuwõtmist wiiwitada obstruktsiooni kõnede pidamisega, oli koalitsioonirühmadele teatawaks saanud. Sellepärast olid nad kõik wiimase wõimaluseni kohal. Puuduwaid aeti telefoni teel linnas taga ja kutsuti kohale.»
Ning edasi:
«Waheaja järele tõsteti üles kwoorumiküsimine. Nagu kõrwalruumidesse kõlistati, ilmusid asunikud, tööerakond, sotsialistid ja teised wiimase meheni kohtadele. Mitmekordse kõlistamise järele saadi koosolekule 62 riigikogu liiget, sellega oli kwoorum käes. Algas Tonkmani pikk kõne, milles see serveeris uuesti kõiksugu juba enne rõhutatud asju.»
Eelarveni muidugi ei jõutud, sest Eesti Vabariigi 11-aastane ajalugu lubas sukelduda mineviku musta pesu pilgeni täis korvi.
«Et päewa jooksul 10 tundi oli riigikogu koosolekuid peetud, siis olid rahwasaadikud lõpuks õige roidunud ja wäsinud.»
Saadik Kustas Tonkman pajatas põllumajanduse «halwast tasuwusest».
«Põllusaaduste hinnad ei ole tõusnud kooskõlas wabrikusaaduste hindadega, mis ähwardab põllumajandust wälja suretada.»
Kõnelejale tehti ohtralt vahelhüüdeid; Tonkmann kurtis, et koalitsioon naerab tõsiste küsimuste üle ning teatas: «See naer tuleb nendele koju tagasi ja kutsikas on weel kõrwalgi.»
Seejärel kõneles Otto Tief (hilisema, 1944. aasta valitsuse juht, tänu millele säilis Eesti Riigi järjepidevus). Tief vastas ühele eelmisele K.Tonkmanni kõnele, kus too Oskar Kösterit kui põllutööministrit süüdistas metsade liigraiumises.
Postimees: «O. Tief rääkis, et neid jutte, nagu olewat Kösteri ajal metsi häwitatud, lewitawat endine Metsade Peawalitsuse direktor Daniel.»
O. Tiefi kõne järele tehti vaheaeg.
Postimees jätkab: «Et kogumehed nähtawasti eelarwe wastuwõtmist järgmise nädala peale edasi nihutada tahtsid, siis leidsid sotsialistid sellele wastuabiuõu. Et põllumeestekogude meestest juba pooled olid ära sõitnud, siis tegid sotsialistid ettepaneku koosolek lõpetada ja 6 min. pärast uus koosolek ära pidada. Teatawasti trahwitakse riigikogu liiget igalt koosolekult puudumise eest 1800 sendiga. Sellega siis kojusõitnutele oleks uue koosoleku pidamine maksma läinud 21 800 senti. Uue koosoleku pidamise ettepanek wõetigi koalitsiooni häältega wastu.»
Riigikogu liikmed «piimarongides»
Mis seal ikka. Ka 1929. aasta eelarve võeti lõpuks vastu, aga just see palagan kahandas rahva usaldust kogu parlamentaarse süsteemi vastu ning tegelikult andis Konstantin Pätsile kaudselt viis aastat hiljem ühe põhjustest riigipööre sooritada ning vaikivat ajastut alustada.
Võibolla peakski 1929. aastast võtma kaasa teadmise, et eelarvega lõputult mängida ei maksa.
Postimees aga haarab teema kokku: «Et päewa jooksul 10 tundi oli riigikogu koosolekuid peetud, siis olid rahwasaadikud lõpuks õige roidunud ja wäsinud. Puudunud riigikoguliikmed said natukene trahwi. Kuid paljudel sotsidel jäid laupäewaks määratud kihutuskoosolekud pidamata, sest obstruktsioon hoidis nad kinni, kuni Pärnu ja Tartu rongid wälja sõitnud olid.
Selle eest aga kubisesid piimarongid riigikoguliikmetest.»
Piimarongiks kutsuti kas väga aeglaseid, kõikjal peatuvaid ronge või veelgi aeglasemat kitsarööpmelist raudteed.
Miks Tupits siiski «Tupitsat tegi»?
Miks aga Tupits Johansonile vastu nägu virutas? Sest päevalehe «Kaja» juht ja Riigikogu liige Tupits süüdistas minister Johansoni oma ajalehes, et too olla mitmest kohast korraga päevarahasid võtnud.
Ja Postimees selgitab: «Eelarwe waidluste puhul õiendas Johanson riigikogu kõnetoolilt seda teadet, öeldes, et see on ebaõige. Selle järele wõttis sõna Tupits ja kinnitas, et kirjutises toodud mõtted wastawad tõele. Sama koosoleku lõpul puutusid Johanson ja Tupits riigikogu riieteruumis kokku. Selle juures ütles Johanson Tupitsale, et wiimane ei ole olnud aumehelik. Tupits wastanud selle peale, et miks Johanson siis wõtab kahest kohast päewarahasid. Johanson sai ägedaks, öeldes, et see on kaabaklus. Selle peale lõi Tupits Johansoni, nii et selle prillid maha kukkusid.»
Tupits, nagu öeldud, mõisteti sama aasta teisel poolel kaheks kuuks aresti.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/26/15743300t1h02d6.jpg)
/nginx/o/2023/11/26/15743298t1hbfa3.jpg)
/nginx/o/2023/11/26/15743299t1h6afb.jpg)