ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lähedasest, kaugest ja päris õudsest Venemaast David Vseviovi näitel

David Vsevjov (paremal) ja Juku-Kalle Raid mängivad lauamängu. Foto: arhiiv

Kordustrükkide vältimatut võlu ei tohi alahinnata. Eriti kui hea raamatu esimene trükk poest otsa saab. Juku-Kalle Raid sirvis uues kujunduses ja trükis Vladimir Sergejevi (kahjuks meie hulgast juba lahkunud) ja David Vseviovi klassikalist uurimust «Venemaa – lähedane ja kauge». Venemaa alguse lugusid julgeme soovitada kõigile, sest see on tuttavalt ebaturvaline nagu Komimaa väikekülas taarapunkti taga puhkamine.

Kirjastus Varrak on hakanud taas välja andma Vladimir Sergejevi ja David Vseviovi kolmeosalist suurteost «Venemaa – lähedane ja kauge».

Kui kaugele meid viiakse?

See raamat rändab koos lugejaga Venemaa bütsantslikusse algusesse ja 10. sajandisse, sealt Rjurikute dünastiani, kelle esindajaks oli ka Eestis Liivi sõja ajal 16. sajandi teisel poolel ohtralt veretöid toime pannud Ivan Julm; sealt edasi esimeste Romanoviteni, see tähendab kuni Peeter I välja 17. sajandi teisel lõpul.

Praegu ilmus raamatukolmiku esimene osa, pea järgnevad ka teised.

Teose peatükid, mis keskenduvad 10–13 sajandi keskpaigani, peaksid asuma hoopis raamatus, mis kannab pealkirja «Ukraina ajalugu».

Raamatud on muidu täpselt samasugused kui esmatrükid, mis nägid ilmavalgust vahemikus 2002–2017, mõned nüansid – ja olulised! – siiski välja arvatud. David Vsevjov mainib ka ise, et teose esimesed peatükid – sealjuures eriti need, mis keskenduvad ajavahemikule 10–13 sajandi keskpaik, peaksid asuma hoopis raamatus, mis kannab pealkirja «Ukraina ajalugu», sest lõviosa toonastest tegelastest, sündmustest ja arengutest toimusid tänastel Ukraina aladel. Just sealt pärineb nimi Rossia, mille Moskoovia suurvürstiriik võttis oma ametlikuks nimeks alles 18. sajandil.

Venemaast kui riigist, mida me praegu teame, ei olnud 10. sajandil veel haisugi.

Kordustrükid, Kristus ja Veidemann

«Venemaa – lähedane ja kauge». Foto: Juku-Kalle Raidi riiul

Maailm kubiseb kordustrükkidest, seda teavad kõik, kes on lugenud piiramatult piiblit, Mart Kadastiku või Rein Veidemanni ühte, ükskõik missugust, lauset.

Vana Testament ja Noor Veidemann pajatavad mõlemad ebavõrdsusest, klassidevahelisest koledusest, aga ka kommunismist või – kui soovite – ilmvõimatust ühiskondlikust teoreemist, «inimnäolisest sotsialismist» elik võimalusest teenida välja kolmetoaline korter, kui sa Jahve või mõne teise partorgiga tülli ei lähe.

Noor Testament, kus väljaõppinud roheliste kombel lüüakse naeltega kuusepuu peale kinni Jeesus Kristus või vana Rein Veidemann, kes lööb ennast ise risti kuusepuust tehtud paberile, ainult tõendavad aja ning arengu paratamatut kulgu.

Tõsi, see ei saanud olla kuusk: kurja sootsiumi piitsutamisest nõrkenud Jeesus taoti mingi käepärasemast puust teiba külge, mis nendes geopoliitilistes tingimustes Jeesuse epohhi käigus seal käe-jala juures kasvada suvatses ning Veidemann, keda hellitas nõukogude noorsoo lahke ühiskondlik pilk ja kes ennast hiljem ise palgi otsa tagus, pääses samuti kuusest, kuna see on üraskeid, nääre ja ehteid täis ning nõuab pidevat maharaiumist.

Veel üks vahe: Panin just praegu «Jeesuse» ja «Veidemanni» Youtube'i otsingusse: Jeesust leidub seal igas kastmes, helistikus ning meeleolus, aga Veidemanni ei tule Youtube´ist üldse. Morn värk, ent õpetlik. Veidemann pole ennast osanud piisavalt musikaalselt kordustrükkida lasta.

Kordustrükid ja puhvet

Ent unustame põgusaks hetkeks nii R. Veidemanni kui ka J. Kristuse.

Kordustrükkide maastik avaneb inimkonna ees palju laiemalt – nagu koristamata köök, kus vedelevad kunagi nii maitsvat morssi sisaldanud, ent nüüdseks juba ammu tühjad kruusid.

Esimesena meenuvad Karupoeg Puhh, Alice Imedemaal ning üks katkiste ümmarguste prillidega tüütu teismeline võlur.

Tõeline kordustrükk on rahva tellimus pluss ärimehe nina ja alati samasugune toode. Okei, uue sildi võib panna, et põnevust tekitada. Aga muidu – sama värk. Sest teda on inimestele vaja, siis tulebki korrata.

Kas me suudaks kokku arvutada, mitu «Kevadet» Oskar Luts kirjutas? Nojah, tegelikult küll, mitu tükki avaldatud on? Suudaks, aga ülesanne oleks mõttetu, kuna see viib ainult matemaatilisse vahefinišisse, sest inimesed pole Tali Arno indiaaniseikluste ning Kiire äsjasündinud venna nimelise latipatsi magusa napsi vääramatu saatuse lugemist veel kaugeltki lõpetanud.

Head kordustrükid ongi nagu olukord puhvetis: viskad klaasitäie alla, suudad korraks millelegi muule mõelda, vahetad lauanaabriga paar õpetlikku sõna, ent samal ajal ilmubki juba leti taha saatus, räpast kitlit kandva teenindava vanamutina, kes sulle samast pudelist sama joogi kallab, tehes näo, et nüüd on see juba täitsa uus rüübe. Ja kliendid noogutavad.

Ehkki ka kliendid muigavad sisimas: nad teavad – ei ole uus asi seal tassis! Kõik kordustrükkide tarvitajad teavad pidevalt, et ei ole, aga ikka manavad ette ilme, et just see praegune, sel hetkel nii viimane kui esimene, kustutab sul janu päriselt ära ning niidab alt jalad, mis veel väheke kanda suudavad.

Kui kordustrükki korduvalt tarvitada, siis eks need jalad lähevad alt minema ka.

Riskima peab ikka

Lisaks piiblile ja Veidemannile teab maakeral ringi tolknev sootsium veel muidki kordustrükke, tuhandeid, millest esimesena meenuvad Karupoeg Puhh, Alice Imedemaal ning üks katkiste ümmarguste prillidega tüütu teismeline võlur, keda saadavad oma ala tunnustatud diletandid.

Ja siit pole enam kuigi kaugel Vsevjovi ning Sergejevi kordustrükk, sest eks sealgi tehta juttu peeglitagusest maailmast, pekkikukkunud võlumetsast ning Sigatüüka lossist, mis ise oma reegleid muudab, ühesõnaga Venemaast.

Kui Sigatüüka oskamatud positiivsed ning lausa pisarateni totrad auruveduril tossutavad ja luua seljas leviteerivad äraolijad üritavad aru saada, milline persevest lapsi tapab, oleks see nagu Vene opositsioon, kes usub, et Medvedevit maha lüües surmatakse ka Putin.

Ja unustatakse, et mausoleumis rüüpavad surmatoojad siiamaani rahulikult ilma suhkruta teed, toetades termost seltsimees Lenini krõbisevale ning mumifitseerunud, aga ikkagi isalikule rinnale.

Eks siingi tehta juttu peeglitagusest maailmast, ning pekkiläinud Sigatüüka lossist, mis ise oma reegleid muudab, ühesõnaga Venemaast.

Kordustrükkidest me ei pääse. Vabandage väga, aga kui te avate oma transistorraadio tema esimeselt leheküljelt, kostab juba kolmanda peatükina mõni juba ammu väljasurnud ning kalbeks muutunud neegri Jacksoni lugu. Kui aga veab, kordab sama jaam ka midagi väheke targemat, ent see ei pruugi alati nii minna.

Riskima ent peab.

Ilma riskita pole elul ega kordustrükkidel mingit mõtet. Ja me teame, et kui piisavalt nüri järjekindlusega spordilotot osta, siis ükspäev ei pruugi võita ainult sport, vaid ka pime piletisoetaja. Selle nimel maksab elada, kinnitan, et kõne all olev kordustrükk on igal juhul võit ilma kasiinot külastamata.