:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180596t1h5329.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/26/15800097t1h3bd1.jpg)
Novembri alguses otsustas Tartus elav pere pakkida oma asjad ja astuda siinsest rutiinist mitmeks kuuks välja, et seigelda Indoneesias asuval Bali saarel. «Turgutame oma tervist ja otsime tasakaalu. Korra tahaks sellest 24/7 rattast välja saada,» räägib Merili. Kui kallis või soodne on Balil elamine ning milliseid väljakutseid on kolmelapseline pere seal viibides kogenud?
Merili Sööt ja Heikki Mägi on kolme lapse vanemad. Vanim poeg Espen (18) on silmapaistev korvpallur, Isabella (13) tegeleb tantsimisega, pere pesamuna Brandon (1,5) tunneb huvi kõige ümbritseva vastu. Heikki suur kirg on kokkamine ning koos poja Espeniga said oskused proovile pandud ka Kanal 2 meelelahutuslikus telesaates «Minu emps on kõvem kokk kui sinu ema». Aktiivsete eluviisidega pere põgenes novembri alguses lume ja pimeduse eest päikeserohkele Bali saarele, mis on tuntud oma suurepärase troopilise kliima poolest.
Bali asub Eestist ööpäevapikkuse lennureisi kaugusel. Miks just Bali? «Bali sai valitud sellepärast, et oleme kahel korral seal käinud ja alati tõdenud, et see on selline hea kombo Aasia ja Euroopa segust. Siinsed inimesed on enamasti kenad ja abivalmid,» räägib Merili ja lisas, et kliima oli sihtkoha valikul väga oluline. «Kuna meil Eestis on kliima mõttes praegu üks halvimaid ja pimedamaid ning stressirohkemaid aegu, siis otsustasime oma perele anda tervistava võimaluse. Põhjuseid on teisigi, mõned natukene isiklikumat laadi, aga üldiselt turgutame oma tervist ja otsime tasakaalu. Et korra tahaks sellest 24/7 rattast välja saada. Üks suur põhjus oli ka kõige pisema nahaprobleemid,» avaldab ta.
/nginx/o/2023/12/27/15801559t1h6b80.jpg)
Otsus mitu kuud kodumaalt eemal olla ei sündinud hetkeemotsioonist, vaid reis oli pikalt ette planeeritud. Mõistagi toob tütre eemalolek koolist kaasa ka mõningaid raskusi, kuid Merili kiidab õpetajate vastutulelikkust. «Siinkohal tahaks väga kooli kiita, et õpetajad on tegelikult vastutulelikud ja abivalmid. Eks me peame omalt poolt pingutama, et midagi olulist tegemata ei jääks. Midagi sai tütar ka ette tehtud ning tore, kui ta ise õpetajatega suhtleb ning uurib võimalusi, kuidas enda asjad tehtud saaks.»
/nginx/o/2023/12/26/15800100t1h0339.jpg)
Kas kallis või soodne?
Merili räägib, et nende mõte pole viibida Balil turistina, vaid proovida siin elada nii, nagu oleks kodus. «Bali soodsus on nii ja naa. Soodne on taksoga sõita. Tegime endale küll rahvusvahelised load, aga auto rentimisel pole mingit mõtet, kuna kuhugi pole parkida ja liiklus on nii meelevaldne, et meil jääb nahaalsusest puudu. Sõit kaks kilomeetrit võtab palju aega, nii umbes 15 minutit, aga maksab kusagil üks euro. Muidugi selline liiklus on populaarsemates piirkondades.»
Kui elukoha leidmine tundus alguses kerge, siis tegelikkuses on palju nüansse, mida jälgida. «Kuna oleme lastega, siis on oluline asukoht. Asukoht tähendab siin ka juba kallimat hinda. Kuna pisikesel on toidutalumatus, siis peame ise sööki valmistama, kuigi väljas süüa oleks palju mugavam, sest see on Eestiga võrreldes ikka soodsam. Väljas söömine on küll soodne, aga toidu kohta tuleb palju uurida, kuna nad väga armastavad suhkrut, mett ja siirupit oma toitudes,» räägib Merili.
«Vahel on tunne, et oleme justkui toidudetektiivid, kahtlustame (sageli põhjusega) kõike. Suhkruvaba ei tähenda alati siirupivaba jms. Alati küsime mitu korda üle ja rõhutame, et meil on allergiad – siis võetakse tõsisemalt. Eks vahel lähevad asjad ka tõlkes kaduma. Näiteks toodi Heikkile decaf (kofeeiinivaba – toim) kohvi asemel hoopis teed. Sest see decaf kõlas kui teacup (tass teed – toim).»
/nginx/o/2023/12/26/15800233t1h9da2.jpg)
«Siin on eriti lihtne olla neil, kellel pole oma toidule erilisi eriootusi. Neil, kellel pole talumatusi, allergiaid ega ka soovi väga tervislikult süüa. Poeletid on pigem täis värvilist ja e-aineterohkeid tooteid. Pead ise olema väga teadlik kõigest.»
Toidupoes on kohalikud tooted soodsa hinnaga, kuid kõik, mis pole kohalik, on väga kallis. Merili toob välja näiteks Philadelphia toorjuustu, mis maksab Balil umbes 14 eurot, Eesti poodides aga umbes 3 eurot.
Piimatooteid on müügil vähe, kuid balilased armastavad üle kõige mett ning seda pannakse salaja ka smuutide sisse, kuigi poleks vaja, sest kohalikud puuviljad on ülimaitsvad.
/nginx/o/2023/12/26/15800234t1haddb.jpg)
Maja keset riisipõldu ja keevaline liiklus
Heikki ja Merili on Balil viibides peatunud erinevates piirkondades. «Oleme hetkel kolmandas kohas – majas keset riisipõldu. Meie perele sobib see ilmselt kõige rohkem, kuna Brandoni jaoks on meil vaja ise süüa teha,» ütleb Merili.
Liiklus on Balil aga hoopiski teistsugune kui Eestis. «Eestis on head teed, autosid vähe ja turvaline liiklus. Balil võib 22 kilomeetri sõitmine aega võtta kaks tundi või isegi kauem ning see on ikka paras piin. Enamasti seisad suure heitgaasipilve sees,» ütleb Merili. «Lisaks on liiklus vasakpoolne, aga see tegelikult tähendab seda, et sõidad seal, kus saab. Rollerijuhid ei pea paljuks isegi kõnniteid kasutada.»
«Plaanid siin kuidagi paika ei pea. Neljast tunnist sai seitse. Kohalikud ei torma, neil on üks tegevus päevas ja siis molutamine,» ütleb Merili iseloomustades elu Balil. «Söömine on parim ajaveetmise võimalus, sest siis ollakse ninapidi koos. On avastamisrõõmu uutest maitsetest ja meeleolu on tõusuteel.»
«Oleme avastanud, et kui on aeg nautida, siis pole aega kulutada muretsemisele, mis sul seljas on, milline välja näed jne. Seega on täitsa okei minna õhtustama peenemasse kohta poolenisti trenniriietega ja mitte just kõige värskema soenguga. Küll väikese lapse vanemad mõistavad ajadefitsiiti ning valikuid, mida muidu ei teeks.»
Aeganõudev asjaajamine ja pealetükkivad kauplejad
Merili ja Heikki jagavad Bali eluolu kirjeldusi ka oma Facebooki kontodel. «Oleme täheldanud vahvaid märkamisi ja neid omavahel arutanud,» jagab Merili oma jälgijatega.
«Käisime Bellaga Green Schooli (rahvusvaheline kool) uudistamas. Kogu kool oli jaotatud suurele alale ning ehitatud äärmiselt loodussõbralikult (kõik bambusest). Mulle endale väga meeldis see, et juba üsna varakult saab õpilane ise endale osaliselt aineid valida ja, nagu meie tuurijuht Kai Oja ütles, sellega võtab õpilane ka vastutuse. See on väga tervitatav nähtus, et õpilased õpiksid enda jaoks, mitte õpetajate või vanemate pärast,» kirjutab Merili Facebookis.
Mänguasjad on Balil defitsiit ja kuigi lõpuks leitud kasutatud mänguasjal ilmnevad nii mõnedki vead, pakub see lapsele suurt rõõmu. «Sõites lastega ringi, peatasime suvalises kohas auto, sest nägin suurt lasteautot müügil (mänguasjadega on siin kuidagi kriis). Loomulikult on tegemist suure plastmasskärakaga, mis esimesest hetkest juba vajas remonti. Auto eest tuli välja käia siin päris korralik summa ehk selle eest oleks saanud kuus elusat kana.»
/nginx/o/2023/12/26/15800237t1h9eb6.jpg)
Kui Eestis käib paljude ametlike toimingute tegemine lihtsasti veebi teel, siis Balil viisat pikendades tuleb varuda palju aega. «Viisa pikendamiseks tuleb üldiselt varuda kolm päeva ja selleks tuleb kohale minna. Ehk pool päeva tegeled sellega, et tere öelda, järgmisel korral pool päeva, et pilt teha, ja viimaks pool päeva raiskad näpujälje andmise peale. Jube totter värk ja raisatud on kolm päeva. Meil kuidagi vedas ja õnnestus seda vältida, kuna nende tõttu ei saanud kohale minna. Sellega seoses avastasin, kui lihtne on Eestis asjade ajamine, enamasti nupule vajutus ja tehtud. Kohati see on õnnistus, aga samas koormame ennast erinevate toimingutega ja planeerime oma päevad üle. Siin on üks asjalik tegevus päevas,» jagab Merili.
/nginx/o/2023/12/26/15800238t1h47d0.jpg)
Kuigi kohalikud ei vaja ise eluks kuigi palju asju, siis meeldib neile teistele kõikvõimalikke asju müüa. «Hetkel on pigem madalhooaeg, mis tingib selle, et oled kohalike jaoks kõndiv rahakott. Isegi templit külastades (pühas paigas) pole neil häbi sind jälitada ja paluda, et ostaksid midagi. Parim turundus on neil see, et pistavad lapsele midagi kätte ja siis hakkab kauplemine. Huvitav on jälle see, et siin kultuuris tegelikult ei omata väga palju asju, aga mingil põhjusel nad arvavad, et mina vajan väga kõike. Õnneks on Brandon tubli ja annab asjad tagasi, kuna teab, et need on tädi omad ja lisab omalt poolt vürtsikalt: «Thank you, bye-bye (Aitäh, nägemist – toim).»»