ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Margus Tsahkna – Tartu tagant, küla pealt

Kolaitsiooniläbirääkimised Eesti 200, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel. Lauri Hussar, Margus Tsahkna. FOTO: Eero Vabamägi Foto: Eero Vabamägi

Okei, Margus Tsahknast sai Eesti200-nimelise trammi uus juht. Aga mis vend ta muidu on? Juku-Kalle Raid võtab valgustada. Alljärgnevalt on kokku keevitatud mõned vanemad ja uuemad vestlused Margusega.

Margus Tsahkna (M.T): (Haarab härjal sarvist) Mart Laar on tegelikult süüdi selles, et ma sellesse suuremasse poliitikasse üldse tulin. Ma olen, eksole, 1977 sündinud, Tartus. Muuseas, vähesed teavad, et tegelikult tegin ma enne poliitikat igasuguseid muid asju ka, et inkubaatorist välja ei vupsanud. Kunagi kutsuti tegema Res Publica erakonda, aastal 2000. Ja ma absoluutselt ei uskunud, et sattun poliitikasse nii kauaks.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Lähme sinna poliitika eelsesse aega. Sa oled Lõuna-Eesti taustaga.

M.T: Taust on selline, et sündisin Tartus, aga elasin Tartust väljas, sellises toredas kohas nagu Märja. (Mõtleb) Mida ükski Eesti elanik vist ei tea. Tänapäeval on seal selline asi nagu Lotteküla. Seal oli selline asutus nagu Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi erikonstrueerimisbüroo, mille insener mu isa oli. Nemad siis tegelesid nõukogude põllumajanduse mehhaniseerimisega.

Lasteaias ma ei käinud, mind kasvatas eestiaegse ranguse kohaselt minu vanaema. Siis, kui vanaema tervis läks kehvemaks, pandi mind lasteaeda ja ma mäletan õudusega iga päeva sellest kahest nädalast, mis ma lasteaias kunesin. Põgenesin kaks korda ära, esimene kord pidasin kõik punased sapikad kinni, kuna meil oli endal see sel ajal punane sapikas ja ma sain nagu aru, misasi see on...

J-K.R: Tundus turvaline ilmselt.

M.T: (Jätkab) ...tuli aga välja, et üheski neis ei olnud sees ei minu isa ega ema. Ja teinekord sai kuri kokatädi mind kätte. Siis vanaema tuli ja päästis mu ära ja nii lühikeseks mu lasteaia karjäär jäi. See vabaduse asi on olnud hinges. (Naerab) Vanaema oli sõna otseses mõttes polkovniku lesk, kuna vanaisa oli Tondi kasarmus sel ajal kadett, kui oli 1924 aastal see tiblade riigipöördekatse.

J-K.R: Vaheküsimus, mis ta siis tegi, kui Päts riigipöörde sooritas?

M.T: Ta oli eesti sõjaväelane. Mis need sõjaväelased ikka tegid, kes olid sõjaväes. Ega nad poliitikat ju ei ajanud. Et ma ei oska öelda, mida ta tundis ja arvas. Aga kui venelased sisse tulid, siis – vanaema rääkis – Eesti ohvitserid nutsid, pisarad voolasid, sest ühtegi pauku ei tohtinud teha. Minul jäi tookord arusaamatuks, et miks siis pauku ei tehtud. Vanaisa mõisteti nõukogude võimu poolt surma, kuna enamik tema meestest läks üle saksa poole peale. Aga siis kuskilt leiti, et tema esivanem oli olnud Narva Kreenholmis mingi töölisnõukogu liige ja üks väheseid, kes oskas kirjutada. Ja siis kuidagi klatiti ära, et on proletaarne tagapõhi ja jäeti ellu. 

Ja teine pool, minu vanaisa, oli metsavend. Ja sealt tuli teismoodi perelugu.

J-K.R: Ühesõnaga paljudele tuttav Eesti lugu, vastaspoolte lugu.

M.T: No emapoolne vanaisa oli lõpuni eesti ohvitser. Talle pakuti Tartu Lihakombinaadi direktori kohta peale sõda, aga ta keeldus, öeldes, et on sõjaväelane. Siis hakati teda kottima sellepärast, et ta parteisse ei astunud. Ta vastas, et sõjaväelased ei astu parteisse. Omamoodi selline oma asja ajaja.

J-K.R: Sa ju õppisid muusikat, sa peaksid olema trompetist, mitte siin poliitikutega maid jagama.

Ma käisin Tartu 7. keskkoolis süvamuusika klassis, et sain täiesti süvamuusika hariduse ja loogiline tee oleks olnud mul kas trompetimängijana või klassikalise lauljana minna edasi õppima – konservatooriumisse. Aga ma otsustasin, et ma ei lähe. Sest ma arvasin, et ei ole nii andekas. Ma põdesin, et trompetimängijana oleksin lõpetanud Vanemuise lavaaugus igal õhtul ja siis ühtlasi pulmades ning matustel raha teeninud.

J-K.R: Nii et sa võiksid vabalt ühes nendest kümnetest teles olevatest imelikest lausaadetest osaleda?

M.T: Ma ju osalesin ühes kunagi! Nimeks oli "Laulud tähtedega". See oli kaks pool kuud kestev värk, ehkki ma algselt mõtlesin, et käin korra ära... Tulemuseks oli see, et ma sain Kroonika esikaanele, kus kirjutati, et ma olen oma vana naise maha jätnud ja võtnud uue ning noore. Kuigi minu naine on väga kena, noor ja tark. Need käivad selliste asjadega kaasa, et ma ei soovita väga kellelegi.

J-K.R: Sa elasid 13. eluaastast alates üksinda?

M.T: Jah, sest vanemad kolisid siis vanatädi tallu, kuna ta suri ära ja me saime maad tagasi – nii et mu ema otsustas hakata talu pidama. Meile anti tagasi kaks lehma, see oli lühike aeg 1991-92, kui anti päriselt ka mingisuguseid varasid tagasi, aeg, mil kolhoosid laiali tassiti. Hahahaaa! Ja mulle tundus, et need olid need samad lehmad, kes 1944 ära võeti. Siis kogu küla käis vaatamas, kuidas mu ema, kes ei olnud kunagi loomi pidanud, hakkas neid lüpsma. See oli kõvaks pähkliks. Peale paari nädalat saadi sealt ka piim välja. Aga mina hakkasin siis üksi 13-aastaselt Märjal elama. Meil oli vanematega diil. Diil seisnes selles, et hinded pidid olema korras ning nädalavahetustel pidin maal tööd tegema, et teenida söök lauale.

(Jääb mõneks ajaks vait) Õnneks mu vanemad siiani ei tea, mis elu ma elasin... Nojah, mul olid hinded korras. Aga see muu osa oli suur vabadus. Tagantjärgi mõtlen, et oma lastel ma küll ei lubaks sellist elu elada!

(Mõtleb veel) Ja see vanaema eestiaegne kasvatus oli ka see, et ma päris pätiks kätte ei läinud. Tegin igasugu hulluseid, mida kõik. Mäletan mingeid Naha- ja jalatsikombinaadi pidusid ning mida kõike. Ainuke point oli selles, et kõigepealt valmistuti peoks ja siis kuskil nurga taga hakkasid kambad üksteist peksma lihtsalt. See oli peo mõte.

Aga noh, mul oli juba 5 klassis kinnisidee, et ma lähen juurat õppima, mis ei olnud siis üldse populaarne ala. Ma kuidagi OTSUSTASIN, et ma ei saa seda OTSUST muuta.

J-K.R: (Murelikult) Loodetavasti oled ikka hiljem õppinud oma otsuseid muutma?

M.T: (Veidi ebalevalt) Tjah, siis oligi see, et ma läksin hoopis õppima usuteaduskonda ja... noh, ma olen selle üle üliõnnelik.

J-K.R: (Nõudlikult) No miks sa siis ei läinud juurat ikkagi õppima?

M.T: Proosalistel põhjustel. Olin jumala kindel, et saan sisse. Aga tegin ajaloo ja kirjandi täie rauaga ning siis inglise keele testis sain kümnest võimalikust kolm punkti. Ja minu elu lõppes sel hetkel ära. Ja siis ma tõmbasin avalikust elust ja oma sõpradest eemale, mõtlesin, et olen täielik idioot. Me kasvatasime sajal hektaril õlleotra, meil olid sead ja lehmad ja pullid ja kanu keegi ei lugenud... Hiljem tuli välja, et kõik meie klassist said 3 punkti 10st. Lihtsalt meie õpetaja pühendas aja inglise kirjandusele ja kõigele kaunile. Aga kui sa näed elus esimest korda testi, mis on puhas grammatika, siis sa ei saa aru, kuidas seda tehakse.

J-K.R: Siis astusid sa usuteaduskonda, miks sinna?

M.T: Ma liitusin sellise organisatsiooniga nagu korporatsioon Sakala. Ja seal sain tuttavaks usuteaduste professor Tarmo Kulmariga. Seal sattusin kokku ka Linnart Mälli ja muu sellise seltskonnaga. Ning ma otsustasin, et lähen õpin usuteadust, mis on palju laiem humanitaarne haridus. Takkajärgi olen üliõnnelik, et mul see esimene laks ära toimus. Selline ennasttäis maailmavalitsejast kotkas sai sellise paugu, et lendas korralikult nokkapidi mutta. Ma soovitan kõigil kohe alguses sihuke põmakas ära saada.

J-K.R: Mäll harrastas ka selliseid korteri- ning kõrtsiseminare, mida kõik ta sõbrad meenutavad kui oma elu hailaite.

M.T: Need olid jah Mälli korteris, Kulmari korteris, need öised seminarid, arutati muudkui nii, et suud vahus. Mäletan, kuidas dotsent Käärik – peale mõnd õlut või veini –, pandi vinüülplaadilt peale erinevad Wagneri variandid ja ta suutis kuulmise järgi, pimetestis öelda, millist ettekannet dirigeerib juut ja millist mitte. Sada protsenti oli tabamus! Kulmariga koos käisime ka Mehhikos ja tegime kuuajase seljakotireisi mööda inkade ja maiade radu.

J-K.R: (Norivalt) Sinu esimene kultuurišokk oli siis see, et sa ei saanud juurasse sisse.

M.T: (Vaidleb resoluutselt) Ei, see oli egolaks!

J-K.R: Aga mis oli sinu esimene kultuurišokk? Mina mäletan, et 16-aastaselt nägin Piiteris turul kahe kapi poolt turvatud vanaeite, kes müüs mustsõstramoosi, purgikaupa konisid, väiksemate konidega purk odavam, suurematega kallim ning TT-püstoleid. Ja siis selgus, et revolvrimüüjast mutti turvavad jõhkardinäoga seina mõõtu tüübid olid tegelikult teoloogid.

M.T: Me sattusime poistekooriga Berliini müüri langemise esimesele suurele tähistamisele, 1990. Seal oli väidetavalt miljon inimest koos. Meid lasti välja ja me pidime kell 5 hommikul olema bussis, et sõita edasi järgmisesse linna. See oli ka kummaline, kuidas vanasti lapsi usaldati... lapsed olid lihtsalt omapäi. Ja me olimegi kell 5 bussis. Mäletan, kuidas me seal lava ees möllasime, seal oli Ivo Linna ja pressilava ja me hüüdsime, et Eesti tahab ka vabaks saada; meid näidati veel pärast kuskil BBC treileris.

Tulime siis pargi äärt pidi bussi poole ja siis möödus mingisugune noortepunt, nad karjusid ja näitasid meile fuck offi märki. Kuna me ei teadnud nõukogude noortena, mis see tähendab, näitasime rõõmsalt vastu. Siis tuli mingi ropp sõim, nad tahtsid kallale tulla ja üks vend võttis raketipüstoli ja lasi minu suunas. See läks päris lähedalt üle pea. Panime täiega jooksu. Selline semantiline eksitus.

J-K.R: Kuidas sa ise hindad, millal sa tajusid, et hakkad täiskasvanuks saama?

M.T: Ma omast arust sain täiskasvanuks tükk aega enne seda, kui lõpetasin keskkooli. Kuna minu vanemad mind niimoodi usaldasid ja ma ise oma elu korraldasin. Arvasin, et olengi päriselt täiskasvanud. Aga ma ei tea, kas ma senimaani täpselt sellest aru saan, mida see tähendab. Tegelikult, kui mõelda, et kuna ma esimest korda tundsin, et ma olen täieõiguslik ühiskonna liige, siis... Kui mul sündis esimene laps. Ma mäletan seda päeva väga hästi. Mul oli nii uhke tunne, et ma olen nüüd tegelikult midagi ära teinud. Ma nüüd väga selgelt vastutan.

J-K.R: Kuule, kui sa vanasti Linnart Mälli juures käisid, kas tema sulle juhtumisi ei soovitanud, et ära jumala eest hakka täpseid plaane tegema, kuna inimene mõtleb, aga jumal naerab.

M.T: Kuskilt sealt ongi pärit tunnetus, et hea kui asjad on struktuurivälised, aga samal ajal olgu mingid asjad paigas. Vabadus ja vastutus ei ole üksteist välistavad.

Inimesed tulevad poliitikat tegema, et saada mingisugune ametikoht. Ja reeglina nad seda ametikohta ei saa. Sest tegelikult nad ei tea, miks nad tulid, vaid lukustavad end ära mingisuguse eesmärgi nimel. Nad sulgevad kõik muud uksed ja panevad endale silmaklapid pähe ning kukuvadki kas siis mingi kindla karjääri või koha pärast rahmeldama.

Raul Rebane rääkis kunagi põhjusega, et Eestis ei julge enam keegi unistada. Vaid ongi niimoodi, et mina luban sulle pensionitõusu, mina luban sulle tasuta ühistransporti, ent keegi ei räägi ühiskonna kogukliimast. Ei meeldi mulle see. Mina tahan küll rääkida.