Või kümned ning kümned Euroopast saabuvad direktiivid, mis pole meile üldse kohustuslikud, aga millele meie nõdrameelsuseni püüdlik ametnikkond paugupealt vindi otsa keerab ja karmistama asub.
Isegi vihakõneseadust, mis on sihuke suvaline Euroopa paber, üritati siin siin esimese soojaga rangemaks väänata. Et ikka oleks tehtud! Et ikka saaks paragrahvi taha. Nii võiks saada "ärge üksteist tappa ähvardage" paberist mingi täielik ine, mis muidugi meeldiks meie kodumaisel peenral sirguvatele solvujatele, keda on nii palju, et süda läheb pahaks.
Puhas peldikupaber, mille ametnikkond mustusega kokku teeb ja siis kodanikele edastab.
Seaduste kallal töötamine on kui peldikupaberi kasutamine
Nagu mainitud, ei osanud nõukogude inimene peldikupaberi järgi mingit vajadust tunda: ebatavaline, arusaamatu ja võibolla isegi hirmutav toode. Mis kuradi pärast on paber rulli aetud?
Järgnesid aga ringvaated kinodes üle Nõukogude Liidu – sellised viiemintsised propagandistlikud lupsud enne filmi algust, samuti selle pealesundimine nõukogude vabrikutöölistele. Sealjuures isegi nii, et saad tuusiku Jalta puhkekodusse küll, aga lisaks sellele viid ära 4 kasti peldikupaberit.
Nii tegigi peldikupaber Nõukogude Liidus kiire edulennu ja muutus hoomamatuks defitsiidiks.
Kaltsu eest võis saada väljamaa šampooni ja peldikupaberit. Peldikupaberit kogu aeg ei olnud, kama kui palju kaltsu kohale tassisid.
Vanad fotod tuletavad meelde, kuidas erakordse tähelepanu alla sattusid indiviidid, kes olid kusagilt pelleripaberit hankinud – ja kuna need rullid aeti nööri otsa – lippasid kodu poole peldikupaberist kett kaelas.