/nginx/o/2023/11/18/15728937t1h5724.jpg)
Kuna jälle kord arvutati kokku, et meil askeldab kõikvõimalike eurodirektiivide rangemaksmuutmisel ja muude lollide seaduste juurdetootmisel umbes 2 korda rohkem inimesi kui üldse vaja, meenus kohe, väljend "pealdikupaber", kirjutab Juku-Kalle Raid. Nagu rahvasuu sedastab: "see on ju peldikupaber, mitte seadus!"
Kui ma nüüd käisin suure aplombiga välja, et seadusi tootvatesse ruumidesse on trüginud paar korda rohkem inimesi kui Eestis üldse vaja läheks, on see väide kindlasti eksitav. Mitte keegi ei oska ega suuda tegelikult kokku arvutada, kuimitu sellist ametnikku üldse vaja läheks. Palju vähem, selge see. Aga kui palju?
Asi lihtsalt selles, et me pole kunagi kokku leppinud, milliseid seadusi vaja on. Aga "seadus või peldikupaber" – sellist hinnangut väärivaid tsirkulaare pritsitakse Eestis osavalt ning palju. Eks neist ole räägitud, räägime põgusalt allpoolgi, aga kõigepealt tualettpaberist.
Selliste lollide ja mõttetute paberite kohta öeldi kunagi (isegi nõukaajal), et "see on peldikupaber, mitte seadus". Näiteks kui karsklusepisikust nakatunud Gorbatšov laskis joomarluse vastu võitlemise käigus hävitada ära viinamarjaistandused. Sitta seadust või korraldust on ikka pelleripaberiga võrreldud. Nagu oleks ametnik endal sellega taguotsa pühkinud ja siis seadusena rahva ette toonud.
Selliste lollide ja mõttetute paberite kohta öeldi kunagi (isegi nõukaajal), et "see on peldikupaber, mitte seadus".
Seesama seaduste peldikupaberiks väänamise direktiiv tuletas mulle aga hoopis meelde, et novembris oli ju nõukogude peldikupaberil sünnipäev!
Meenutame seda kultuurisündmust siis avalikultki. Just novembris 1969, juba Brežnevi ajal ning kõigest 8 aastat pärast seda, mil esimene nõukogude Gagarin kosmosesse kandus, nägid nõukogude inimesed esmakordselt elus kummalist rulli, mida peldikupaberi all tundma hakati.
See oli tervet järgenavat ajastut markeeriv sündmus, sest erinevalt tänasest tervet mõistust uputavast seadusloomest osutus pelleripaber peagi üleriiklikuks defitsiidiks. Tõsi, algul ei pööranud asjale muidugi keegi tähelepanu.
Peldikupaberit hakati tootma Sjasstroi tselluloositehases otse Laadoga järve ääres, Soome piiri lähistel. Tootmisliinid osteti ja aeti kohale Suurbritanniast, aga paarkümmend aastat tagasi pajatati veel näiteks Vene pool asuvas Karjalas Petrozavodski linnas hullumeelselt naljakaid lugusid, kuidas venkud pool aastat liini tööle ei saanud.
Umbes nagu anekdoodis, kuidas noor abikaasa palub oma mehelt: kuule, väike Ivan sündis, ole hea, varasta nüüd oma tehasest mingeid juppe, ehitame lapsevankri. Aga kuidas mees ka ei püüaks, ikka tuleb välja kuulipilduja.
Lõpuks sai tehas Karjalas siiski püsti ja sealt hakkasid välja vupsama sajad tuhanded peldikupaberirullid.
Aga – peldikupaberi seadustele mõeldes – täiesti mõtetut jura kiputakse Eestis entusiastlikult välja pritsima, seda saab nentida igal nädalal või vähemalt üle nädala. On need napakad nõudmised kompostikastide asjus, mille üle siiani ohtralt nalja visatakse ning meeme sünnitatakse, "mure" eestikeelsete nimede pärast nagu Kõu, Pikne, Suvi jne, mida äkki ei ole sulnis kasutada – seda enam, et kodumaine eelkristlik nimetraditsioon lubab nimesid panna lapse nii posile kui tüdrukule, seega "soovabad nimed", aga see ju nõuaks ometi "reguleerimist"?
Isegi vihakõneseadust, mis on sihuke suvaline Euroopa paber, üritati siin siin esimese soojaga rangemaks väänata.
Või kümned ning kümned Euroopast saabuvad direktiivid, mis pole meile üldse kohustuslikud, aga millele meie nõdrameelsuseni püüdlik ametnikkond paugupealt vindi otsa keerab ja karmistama asub.
Isegi vihakõneseadust, mis on sihuke suvaline Euroopa paber, üritati siin siin esimese soojaga rangemaks väänata. Et ikka oleks tehtud! Et ikka saaks paragrahvi taha. Nii võiks saada "ärge üksteist tappa ähvardage" paberist mingi täielik ine, mis muidugi meeldiks meie kodumaisel peenral sirguvatele solvujatele, keda on nii palju, et süda läheb pahaks.
Puhas peldikupaber, mille ametnikkond mustusega kokku teeb ja siis kodanikele edastab.
Nagu mainitud, ei osanud nõukogude inimene peldikupaberi järgi mingit vajadust tunda: ebatavaline, arusaamatu ja võibolla isegi hirmutav toode. Mis kuradi pärast on paber rulli aetud?
Järgnesid aga ringvaated kinodes üle Nõukogude Liidu – sellised viiemintsised propagandistlikud lupsud enne filmi algust, samuti selle pealesundimine nõukogude vabrikutöölistele. Sealjuures isegi nii, et saad tuusiku Jalta puhkekodusse küll, aga lisaks sellele viid ära 4 kasti peldikupaberit.
Nii tegigi peldikupaber Nõukogude Liidus kiire edulennu ja muutus hoomamatuks defitsiidiks.
Kaltsu eest võis saada väljamaa šampooni ja peldikupaberit. Peldikupaberit kogu aeg ei olnud, kama kui palju kaltsu kohale tassisid.
Vanad fotod tuletavad meelde, kuidas erakordse tähelepanu alla sattusid indiviidid, kes olid kusagilt pelleripaberit hankinud – ja kuna need rullid aeti nööri otsa – lippasid kodu poole peldikupaberist kett kaelas.
Nii jõudis pelleripaber ka Eesti NSV-sse, ehkki liikus teda siin ka "vabariigi ajal", kuna täna kõigile tuntud toode sai alguse 19. sajandil, ent päris tänasega sarnaseks disainiti 1930ndatel.
Aga mina mäletan 1980ndatest, et meie hoovis Nõmmel tegutses kaltsukaupmees Ojarš Kalninš. Lätlane, kes oli läti keele ära unustanud ja vene ning eesti keelt polnud veel selgeks saanud. Tema ajas sihukest täiesti lubatud nõukogude äri: vahetas rahva poolt kokku tassitud kaltsu defitsiidi vastu.
Kaltsu eest võis saada soome tapeeti, väljamaa šampooni ja ka peldikupaberit. Peldikupaberit kogu aeg ei olnud, kama kui palju kaltsu kohale tassisid.
Nüüd elame külluses: peldikupaberit jätkub mägede kaupa, aga jätkub ka määritud pelleripaberi sarnaseid direktiive.
Lõpetage see paberimäärimine, kuradid, kes te direktiive "huvitavamaks töötate". See ei ole lahe tegevus. Peale selle, õnneks vist hakkab kohale jõudma, et see osa ametnikkonnast tuleb raskest tööst vabastada.
Määrimiseks on peldikupaber.
/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)