:format(webp)/nginx/o/2023/11/07/15703658t1h6ed9.jpg)
Sadama kõrval merekaldal halli konnana lösutava linnahalli ümber käivad juba aastaid maitse-, väärtus- ja finantsvaidlused. Juku-Kalle Raid ütleb, et Lenini-nimeline kultuuri- ja spordipalee peidab endas tänaseni Enn Põldroosi loodud maailma suurimat gobelääni, mille mõõdud on umbes 50 X 10 meetrit. Nii Põldroos kui ka gobelään on alles.
Muinsuskaitseamet leidis, et lagunevat linnahalli lammutada ei tohi, ehkki see maja kujutab endast mõttetut nõuka-aegset õudust. Peale selle veel nii sitasti ehitatud õudust, et lagunes juba enne valmimist ning üks betoonlamatise autoreid Raine Karp on isegi öelnud, et tõmmake maha.
Muinsuskaitseametil on hea laamendada: kuulutavad mingi käki kultuuriväärtuseks ja see laguneb edasi. Kogu laulupidu. Sestap võiks linnahalli paigutada muinsuskaitseameti peakontori, las panevad papi kokku ja remondivad ära.
Ettevaatlikuks teeb muidugi Tallinna linna tsaar Mihhail Kõlvarti ehk teisisõnu Miiša Estoonetsi bojaaride kamba ettepanek sinna «midagi uut» ehitada. Tallinnas on «miski uus» tavaliselt üsna ilge. Ehk võiks siiski kaaluda lihtsalt mereäärset parki.
Aga see selleks. Ilges linnahallis asub ka üks äärmiselt huvitav objekt, milleks on meie kunstiklassiku Enn Põldroosi loodud 500-ruutmeetrine (!) gobelään elik «lavakardin». 10 x 50 meetri suurune taies paigutati sinna paar aastat pärast laguneva linnahalli valmimist.
/nginx/o/2021/08/28/14025541t1h5e61.jpg)
Linnahalli katus on juba ammu paljudest kohtadest läbi, põrandale on veelõksudeks üles seatud päevinäinud ämbrid. Metoodilise tilkumise ja vaikuse helikokteil tuletab midagi meelde – jah, muidugi, «Stalkeri» saundträkki. Umbes seda kohta, kus kolm tsooni sisenenud tüüpi torus läbi vee kahlavad.
Enn Põldroosi gobelään aga on täiesti alles ning väidetavalt kunagi mingi tulekindla keemiaga nii kõvasti immutatud, et senini pole seda võtnud ka ruumide tiisikusniiskus. Kunagi tõmmati seda lahti, kui kusagilt siginesid aukülalised, selle jaoks oli eraldi mootor. Gobelääni enam mootoriga keegi lahti ei keri, kuna mootor on lihtsalt otsad andnud. Nagu kõik muugi linnahallis. Aga te võite ette kujutada, kuidas käsitsi lahtikerituna katab vaip maast laeni ja otsast ääreni suure lava tagumise seina. Täiesti ajuvabalt hiiglaslik kunstitükk, on näha küll, et ilmselt maailma suurim. Kui just Põhja-Koreas pole kõigi rahvaste sõber lasknud suuremat kududa.
Mõni aeg tagasi rääkisin gobeläänist Enn Põldroosiga. Küsisin, et kas see on ikka maailma suurim, ja Enn väitis, et vähemalt kunagi oli küll.
Põldroos: «Seal kohe kuulutati välja konkurss sellele hiigelsuurele gobeläänile. Ning mul õnnestus see konkurss võita. Vähemalt ma tean seda, et omal ajal sai järgi vaadatud ja siis ta oli küll maailma suurim. Siis oli isegi kange tahmine hakata seda mingitesse rekordiraamatutesse sokutama. Aga eks neil aastail langesid ajaloole suured poliitilised murrangud peale ega olnud enam aega sellega tegeleda.»
Kui sa selle gobelääni konkursi võitsid, kui palju sa pidid laveerima, et ei peaks valmis nikerdama midagi nõukogulikku – töölisklassi kangelaslikkust ja partei tarka juhtimist sümboliseerivat? Sest lõpptulemus on pigem abstraktne kui sümbolistlik, ent vaevalt, et algselt esindusehitisele sellist teost taheti.
E.P: «No muidugi olid ootused kajastada sotsialismi. Nii palju küll, et see kavand, mida ma alguses tegin ja millega ma konkursi ära võitsin, see hiljem mind ennast üldse ei rahuldanud ja ma tegin ta täiesti uue. Lõpptulemusel ei olnud selle esimese kavandiga üldse mitte midagi seost.»
See vaip on ikka paras jalgpalliväljak. Mis aastal sa selle, täiesti uue kavandi, mille järgi tegema hakati, valmis said?
E.P: «Mul läks kaks-kolm aastat kavandi tegemiseks. Ta oli valmis kuskil 1982 või 83, mul aastate peale vilets mälu. Ikkagi üksjagu aega oli juba linnahalli avamisest läinud.
Niipalju ma tean, et kõrgendatud nõudmisi gobeläänile sa ei täitnud. Sul ei olnud seal piisavalt viisnurki ega töölissümboolikat.
E.P: «Nojah, eks kogu aeg anti vaikselt märku, et oleks vaja. Aga, kui asi hakkas juba minema tulisemaks, siis muidugi maandus kohale kogu suur poliitladvik. Ja need hakkkasid jaurama päris kõvasti. No ikka, et seda pulbitsevat nõukogude tegelikkust on vaja. Et seda on kohe hirmsasti tarvis. Optimistlikku nüüdisaega! Tulevikku!»
Su gobeläänil on ju ilusti tehasele viitavad mutrid peal, hammasrattad ka. Mida veel!
E.P: «Jah, läks õnneks, need on kaks pisikest detailikest, mida peaaegu ei märkagi ja mis on ära peidetud, ent ikkagi olemas. Kõige tõsisemaks läks asi siis, kui taheti, et gobeläänil peab ikka Lenin ka peal olema. See oli juba raskem. Aga sellest ma ka kuidagi viilisin välja. Umbes niiviisi, et kindlasti-kindlasti, kui on vaja, siis kuidas teisiti. Ainult et, kas see on ikka kõige õigem koht, kus niimoodi edasi-tagasi veetakse Lenini pilti kusagil lava peal? Muudkui ette ja taha, ta peaks ikka kusagil mujal, auväärsel kohal olema. Algul võttis võrdlemisi kõhedaks küll. Nii palju ma neid tundsin, et viimane asi on hakata vastu vaidlema. Sest kui vastu vaidled, siis lähevad just täkku täis ja kontrollivad, et kuhu see jäi. Kui olla leebe ja lõbus ja kloppida vastu selga ja naeratada ja napsu pakkuda, siis on kõik korras.»
Selle gobelääni tootmiseks läks rohkem kui kaks tonni lõnga.
E.P: «Aga, mis kõige hullem – tuli valmistada üks ühele tööjoonised kudujatele. Kogu see 50 x 10 meetrit, 500 ruutmeetrit, kus oli näidatud täpselt ära, kust üks lõng tuleb ja teine toon sisse läheb. See oli ikka päris ropp tegemine, arvestades, et ei olnud ju arvuteid ega midagi. Et millised toonid kokku lähevad, kust üks algab ja teine lõppeb. See kõik pidi olema näidatud ja selle järgi mutid kudusid. Seesama üks ühele paber jooksis kogu aeg telgedel taga. Mul läks kaks aastat nende tegemiseks, kogu aeg käpuli maas põrandal. See oli jube asi ikka, teine kord ei tahaks küll niisugust asja teha.»
See gobelään on huvitavalt kombel küllatki hästi säilinud.
E.P: «On küll, ma arvasin, et koid panevad kohe nahka.»
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)