ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: ajalooline ning hullumeelne unistus inimese ja ahvi ristamisest

Juku-Kalle Raidi riidekapp Foto: Stratonaut t-särk Lenini ja ahviga

7. novembril täitub 106 aastat bolševike võimuhaaramisest Venemaal, mis tähendas paljudele inimestele sajandi katastroofi. Juku-Kalle Raid tuletab meelde, et uue asjastuga pidi kaasnema ka "uute inimeste" aretamine. Peale selle – lollid utoopiad levivad hästi ka tänapäeval. Sealjuures Eestiski.

Revolvripühi mäletavad paljud meist. Vastikud rongkäigud 7. novembril, mula inimkonna avangardist, Breževi kurguhäälsed ja arusaamatud laused telekast. Naeruväärne saast see revolvripühade tähistamine.

Aga kunagi oli selle humoorika etenduse algus väga verine. Kommunistlik utoopia ja usk ilmvõimatutesse arengutesse ilmestas 1917. aastal paljude revolutsionääride mõtteviisi. Tagantvaates tunduvad need ideevälgatused lausa lapselikult totrad. Ja põhiline vahend uue inimese ehitamiseks pidi olema otse loomulikult vägivald.

Kommunist kui algkristlane

Kõik, kes utoopiasse ei usu, tuleb maha lüüa. Seda mõtteviisi julgustas Lenin isiklikult, kes mökitas pidevalt midagi aadlipreilide pansionaadist, milleks revolutsioon muutuda ei tohi. Revolutsioon peab nõretama verest ning pakatama julmustest. Raudne Feliks ehk tšekaa juht Feliks Dzeržinski, andis otsesõnalised juhised, kuidas süüdlase süüd polegi vaja uurida. Süü määrab klassipäritolu. Ja kui kommunismiehitamisega nõus ei ole, maksku õigust kuul pähe.

Oma revolutsiooniaegseid ja-järgseid tundmusi kirjeldab vene ajaloolase Leonid Mletšini vanaisa Vladimir Mletšin, kes 1917. aastal astus punakaardi liikmeks ja tegi läbi kodusõja, niimoodi:

„Mida tähendasid raskused maailmarevolutsiooni ootuses, entusiasmi ja vankumatu usu õhkkonnas? Homme lööme minema Denikini, siis purustame lõplikult Pilsudski ja Wrangeli, ning algab sotsialismi valitsemine maa peal. Ah et transport on hävitatud ja kütust ei ole? Me taastame Donbassi ja paneme käima raudteed. /---/ Me uskusime nagu algkristlased."

Nüüd ja kohe!

Miks õnnestus võimule tulla utoopilisi lubadusi andval bolševike parteil? Sest ta lubas seda, millest unistas enamus. Ühtedele rahu ja paugupealt, teistele maad ja tasuta, kolmandatele korda kaose asemel ning kõigile kokku – elu korraldamist võrdsuse ja õigluse alusel. Ja kõike seda viivitamatult, täna, mitte aastakümneid kestva arengu tulemusena.

Sealjuures – revolutsioonilisele lollus ristandus kirjaoskamatusega ning inimeste harimatusega, mis andis muIDugi häid tulemusi.

Sealjuures – revolutsiooniline lollus ristandus kirjaoskamatusega ning inimeste harimatusega, mis andis muidugi häid tulemusi.

Ajaloolane Argo Kuusik Mälu Instituudist on kirjutanud: "Need lubadused leidsid miljoneid tänulikke ja ustavaid järgijaid, kes ei murdnud oma pead sellega, kas välja hüütud ideed on ka teostatavad. Ning nagu me takkajärgi targana teamegi, siis tegelikult ei läinud enamus lubatust täide. Esimese maailmasõja asemel puhkes veel verisem ja julmem kodusõda. Talupoegadelt võeti nende maa peagi ära ja kõik aeti kolhoosi, kus kehtestati sisuliselt pärisorjusaegne sunnismaisus. Ka võrdsus ja õiglus jäid loosungiteks. Ent sel hetkel, kui inimesed seda taipasid, oli juba hilja. Bolševike võim surus karmilt maha mistahes vastuhaku."

"Kõik on tehtav, kõik on võimalik"

See haige aeg tiivustas 1920. aastate Nõukogude Liidu loojaid tootma massiliselt avangardistlik-futuristlikke teoseid. Filmikunstis tegi novaatorlikke filme Sergei Eisenstein, tema 1920ndatel loodud „Streik“, „Soomuslaev Potjomkin“ ja „Oktoober“ üritasid näidata vana maailmakorra hukkumise paratamatust.

Nõukogude palee kavand Moskvas, 100-meetrise Lenini kujuga katusel Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

Ilmselt grandioosseim ja groteskseim nendest Nõukogude võimu algaegade suurprojektidest oli juudi rahvusest arhitekti Boris Iofani projekteeritud Nõukogude palee. See Moskva suurima kiriku asemele rajatav palee oli kavandatud 400 meetri kõrgusena, mille otsas oleks triumfeerinud 100 meetri kõrgune Lenini kuju. Palee rajamiseks õhiti 1931. aastal Moskva suurim kirik – Lunastaja Kristuse katedraal. Ehitus algas 1937. aastal, kuid osutus raskemaks, kui algul arvatud. Ehitustööd katkestati peale sõja puhkemist 1941. aastal ja neid ei jätkatud ka hiljem. Aastatel 1958-1960 rajati kavandatud palee vundamendiauku maailma suurim ujula.

Uue inimese kasvatamine tiksus pidevalt nõukogude juhtide kuklas. Uus inimene pidi tähendama pimesi parteise uskujat.

Argo Kuusik lisab: "1930ndatel tegi Stalin lõpu loomingulisele pluralismile, ainsaks lubatud kunstivormiks jäi sotsialistlikuks realismiks nimetatud kroonukunst. Kuid see ei tähendanud loobumist suurtest maailma ümberkujundavatest projektidest."

1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses alustati N Liidus teist etappi "uue inimese" kasvatamisel – talupoegade ajamist kolhoosidesse ehk kollektiviseerimist ja suurtööstuse forsseeritud arengut ehk industrialiseerimist. Kollektiviseerimise käigus hukkus näljahädade ja repressioonide tulemusena miljoneid inimesi. Tööstuse arengut aga viidi läbi miljonite vangide sunnitööd kasutades. 

Sotsiaaldarvinistlik usk

Uue inimese kasvatamine tiksus pidevalt nõukogude juhtide kuklas. Uus inimene pidi tähendama pimesi parteise uskujat, uus inimene oli Pavlik Morozov, kes andis kommunistlikele ideaalidele tuginedes üles oma isa ja lisaks temale sajad muud väljamõeldud "kangelased", kes pidid tiivustama inimesi päris-elust. Ja tiivustasidki. Kahtlustamine, umbusk ja koputamine järgnesid massiivse lainena.

Kommunistid tundusid tõsimeeli arvavat, et on võimalik arendada uut tüüpi inimene kes oleks vaba kasumiihast ja omanditundest, religioonist ja ebausust. Ent usk võimesse muuta inimloomust on ilmselt antud liikumise kõige suurem möödapanek.

Üli-inimese meisterdamine

Kogu maailmas eksisteeris vaid üks üli-inimene – Stalin. Küll aga tegeleti täiesti tõsiselt inimese muutmisega robotiks.

Tunnustatud vene nõukogude bioloog Ilja Jurjevitš Ivanov tegi 1920ndatel Krimmis katseid ristata inimest ahviga.

Kuusik: "Stalini perioodil püsis täiesti sotsiaaldarvinistlik usk ideaalse (üli-)inimese loomisse, kes oleksid perfektse kehaehituse ja särava mõistusega või suisa üliinimlike võimetega. Meenutagem siinkohal vene ulmekirjaniku Aleksander Beljajevi 1928. aastal ilmunud romaani „Amfiibinimene“, milles geniaalne kirurg Salvator loob inimese, kes võib vabalt tegutseda nii maa peal, kui vee all. Tunnustatud vene nõukogude bioloog Ilja Jurjevitš Ivanov (1870-1932) tegi 1920ndatel Krimmis katseid ristata inimest ahviga, eesmärgiga arendada välja eriti tugevajõuline inimtõug."

Tegelikkus erines jaburatest unelmatest 180 kraadi. Kommunistid ei saavutanud ainuvõimu kusagil lihtlabase klassivõitluse tulemusena, vaid raju verevalamise saatel. Või relvastatud riigipöördega nagu Venemaal ja Kuubal ehk siis suisa välisagressiooni tulemusena nagu see toimus Ida-Euroopas.

Nii et – meenutagem revolvripühadel ohtlikke utoopiaid ja kui ikka tõsiselt igav hakkab, üritagem neid korrata.