ELU25 ⟩ Sünnipäevalaps Toomas Paul Juku-Kalle Raidile: eestlane tahab olla esikohal. Ükskõik, kas eest- või tagantotsast

Toomas Pauli on täiesti õigustatult peetud meie rahva intellektuaalseks südametunnistuseks. Foto: Toomase ja Juku-Kalle selfi

«Sul on ka kõik meeles», naerab Toomas Paul, kui talle õnne soovin. «Mul näiteks küll ei ole!»

Toomas Paul on Eesti usundi- ja kultuuriloolane, kelle vast vingeimaks teoseks saab pidada raamatut «Eesti piiblitõlke ajalugu». Tema teoste nimekiri on oluline ning üldse võetakse Toomast kui midagi intellektuaalse südametunnistuse taolist. Toomas Paul tähistab täna oma 84. sünnipäeva.

«Minu isa oli usuteaduse üliõpilane ja tegeles mingite juhutöödega, kui mina sündisin,» räägib Toomas Paul.

«Siis mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, kust ta läks väekargajana metsa. Aga jah, ma olin 7-aastane, kui ta metsast välja tuli ja siis ilmikjutlustajana Kursi kirikus alustas.

Ja hiljem ma olin rahvavaenlase poeg, mis pigem mu saatuse määras. (Muigab) Ma olin tehnikumis ühel kursusel valitud kursusevanemaks, ehkki ei olnud komsomolis. (Muigab veel mõnusamalt) Olin nähtavasti mingil kombel liidriloomusega. Ma ei oska muud seletust öelda! Aga ma sain kõrvetada kursuse vanemana, noh, kostsin meie rühma eest ühte ja teist, kui olime tehases praktikal. Ja ainsana sain negatiivse iseloomustuse. Siis ma nihverdasin ennast sellest auametist ära, aga ma ei tundnud ennast kõige vähematki tõrjutuna, et isa on vang või kirikuõpetaja. Nii et ma sellest praegusest koolikiusamisest ei saa üldse aru. (Irooniaga) Võib-olla vanadusest ajan sassi kõik!»

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Rahvavaenlase laps – mingil moel salaja oli see hoopis ehk uhkuseasi?

Toomas Paul (T.P): (Veendunult) Ega mina võtsingi seda uhkusena! Ma ei hoidnud saba jalgade vahel, vaid püsti. Ma ei kippunud dissidendiks ka, sest ma olin juba! Tähendab, seal ei olnud sul vaja enam tõestada muude tegudega kui, et sa oled. Ma olin ainukene mittepioneer terve kooli peale. (Mõtlikult) Noh, kas see on siis häbi- või auasi?

J-K.R: Kuidas see üldse võimalikuks osutus? Rahvavaenlase poega ei tahetud?

T.P: Eino taheti küll, aga ma lihtsalt keeldusin. Ma ei läinud komsomoli pärast ka ja kui tehnikumi direktor ütles, et astuge komsomoli, siis ma vastasin, et kui lasete isa vangist koju, siis vaatame edasi.

J-K.R: Kas inimene ehitab endale ise koledusi, kui tal parasjagu sõda või muud jama käepärast pole?

T.P: Einoh, kui tal ei ole midagi halba kuskil, siis hakkab see lõputu ME TOO. See on heaoluühiskonna vesivõsu.

Seda on raske üldse ette kujutada, kuidas praegu keegi saab veel olla marksist. See on läbi proovitud, et sellest ei tule mitte midagi välja, no ei tule!

J-K.R: Et see tuleb siis ikkagi igavusest?

T.P: Vaata. Meie jaoks oli kurjus reaalne, aga ega ta ei kao ära ka heaoluühiskonnas. Ta on olemas. Ja siis tulevad fantoomid, mis on veel võimsamad. Sest reaalse kurjuse puhul on kasvõi leppimine hiljem võimalikum. Et lepivad kaks venda, kes on teine teisel pool.

J-K.R: Minu meelest näitab tänane aeg väga hästi, kui kiirelt ja tugevalt maailm võib polariseeruda. Poliitika ja veendumused ajavad sõpruse või perekonna lõhki, me oleme ka Eestis kuidagi sinnapoole teel.

T.P: Nojah, see lootus, et inimesest saab teha ingli, kui muudad välised olud heaks... Seda on raske üldse ette kujutada, kuidas praegu keegi saab veel olla marksist. See on läbi proovitud, et sellest ei tule mitte midagi välja, no ei tule!

J-K.R: Palun väga, nooremate hulgas on selliseid küll!

T.P: Jah, see tähendabki, et kui puudub reaalse vägivallaga kokkupuude, siis saab pepule patsutamine ahistamiseks. Noh, paremat ei ole võtta! Keegi ju ei vägista sind. Ma mäletan hästi, kui vene sõdurid kambakesi vägistasid meie vanatüdrukust saksa keeleõpetaja. Me teda väga ei armastanud, aga milline löök see kõigile oli! Võigas. Ja mida ta teha sai? Õpetas meile edasi lugemispalasid, kuidas «meie» võidukad väed vabastasid Berliini.

J-K.R: Ühtäkki võib sinu poliitilisest antipaatiast saada sinu vaenlane. Et à la EKRE tüübid vihkavad reformareid, nood omakorda kedagi muud jne. Ja kõik on oma õiguses kohutavalt kindlad, mistõttu toimuvad pidevalt laupkokkupõrked.

T.P: Ega ma ei usu, et siin eriti seletusi anda saab. Kust mina neid oskan ütelda! (Elavnedes) Aga seda on Leszek Kołakowski sedastanud, et kas sa jumalat usud või ei, on sinu asi, aga seda, et sa ei usu kuradit, see küll ei ole võimalik.

Arutelu küsimuse üle «Mis on selfi?». Foto: Toomase ja Juku-Kalle selfi

J-K.R: Meile meeldib mõelda, et me oleme uhkelt Euroopa kõige suuremad ateistid ja ei usu keda kuraditki.

T.P: (Pisikese irooniaga) Paneme selle taustale, et eestlasel on himu olla esikohal. Ükskõik, kas esimene eest- või tagantotsast. Ükskõik, kus eestlane millestki räägib, katsub ta leida, et tema on ainulaadne. Nii et see on selle väiksuse ja tühisuse kompensatsioon.

Aga siin ongi, et mida selleks ristiusuks pidada. Ma kirjutasin kord ühe loo «Asenduse asi», seal on riivamisi sellest juttu. Kirikut peetakse teiste jaoks vajalikuks – nii et ollakse isegi valmis toetama teda. Aga praegu on Eesti täitsa normaalne postkristlik maa, kus – kui usklikkust võtta – umbes 56% või mis ta oli, usutakse kõrgemasse võimu.

Igasuguseid asju usutakse, mis on palju kergemad. Usklikkust on palju rohkem kui ühel kristlasel. (Naerab) Mina olen palju uskmatum kui normaalne eestlane, ma olen üsna agnostik! Tähendab, mul on teatud eksistentsiaalsed kriteeriumid paigas, millele tavaline inimene ei mõtlegi, vaid usub suvalist pudi-padi.

Kas sa jumalat usud või ei, on sinu asi, aga seda, et sa ei usu kuradit, see küll ei ole võimalik.

J-K.R: Ilfil ja Petrovil on tegelane, salausklik seltsimees Panikovski, kes laulis jorutades, et aeg on loll ja inimesed on rumalad, ei enam keegi usu jumalat.

T.P: Kui võtta seda inimajaloo ja inimkultuuri seisukohalt, siis monoteismi on väga vähe. Juutlus, kristlus, muhamedlus, ongi kõik, aga ülejäänud on ju ikka animism. Kui auto käima ei lähe, siis annad talle ühe tou, või televiisorile. Ma sulle näitan! Kui hakata teda religiooniantropoloogi pilguga vaatama, siis on see homo estonicus üsna usklik. (Kavalalt) Aga las ta usub pealegi seda ka, et ta on kõige uskmatum. See on ka usuvorm.

J-K.R: Sa ise läksid pärast kooli kõigepealt Tartusse ehituskooli.

T.P: Mul oli valida ka raudteetehnikum, kus maksti rohkem stippi, aga vanaema oli väga selle vastu. Ema tööle ei võetud, rahvavaenlase naine, mismoodi ta üldse ära elas juhutöödest, koju jäid kolm minust nooremat õde-venda, alaealised, seda mina ei mõista. Minu valikud olid kas tööle kohe või tehnikum. Ja see 140 rubla, sellega noh...

Meil oli üks poiss, Jaan. Pildi pealt vaatan, istub lastejalgratta peal kursus enne lõpetamist! Ja mõne aasta pärast oli ta mürakas nagu Juku-Kalle. Tähendab, alatoitumus. Ma elasin tehnikumis intris ja kui keegi kodunt paki, nn «ahvi» sai, siis see oli pidupäev. See nädal oli söömist, kõik jagati ära. Et mitte ei nosinud vennas ise, vaid jagas kõigile.

J-K.R: Miks siis see raudteetehnikum ära jäi? Muidu oleks kimanud veduriga mööda Nõukogude Liitu ringi.

T.P: (Mõtleb) See oleks Tallinnas olnud ja – mu Tartu vanaema oli väga vastu. Nii et ma läksin Tartu Ehitustehnikumi tööstusettevõtete elektriseadmeid õppima. Läksin tööle Eesti Tööstusprojekti ja sõitsin palju mööda Eestimaad ringi, sest kasutasin seda võimalust, et kui oli kuskil midagi projekteerida, siis sõitsin ikka kõigepealt kohapeale ja vaatasin ja arutasin meestega. Loomulikult olid paljud projektid ja suhtlemine vene keeles. Nii et ma tegin nii head tööd, et kahe ja poole aasta pärast olin vaneminsener! (Naeruga) Ma ise kiitlen praegu.

J-K.R: Kas mingil hetkel jõudsid tagasi usu juurde või käis see kogu aeg sinuga kaasas?

T.P: Mul niisugust katket ei ole. Väiksena mulle väga meeldis üksinda köögi põrandal magada, sest oli õhku hingata. Teised olid neljakesi toas, pisike tuba, mida sa seal hingad. Ja kui sain, siis vedelesin kõhuli põrandal, suur piibel ees, seda ei saanud kätte võtta – teed talle liiga ju, kui ei hoia korralikult. Ja ma ei lugenud teda ainult järjest, vaid mind väga huvitasid ristviited.

Vanas piiblis oli iga salmi all, kuskohal veel sellest või tollest juttu tuleb. Et paralleel. Ja tead, kui põnev oli seiklema minna! Sa lähed sinna ja sealt tulevad uued kohad ja lähed edasi – vahel ka tagasi –, vahel hoopis ei tea kuhu välja. Niisugused niidid, tagantjärele mõtlen, on just see, mis minu jaoks piibli tegid teistsuguseks. Ei ole ainult üks lugu, vaid võrgustik, mis kokku hakkab ja põrkub.

Paraku, senini pole võrdsuse saavutamine õnnestunud. Prooviti! Aga siis ei ole midagi jagada enam varsti! See läheb meelest ära.

J-K.R: Loomulikult olid nõukogude ajal julgeolek ja kirik seotud omavahel, eriti käib see õigeusu kohta. Kas oli seda ka seestpoolt märgata?

T.P: (Noogutab) Noh, küllap ta oli. Aga nagu Kuku klubis oli teada, kes ettekandeid kirjutavad, nii oli ka selles seltskonnas paar tegelast, kes jätsid niisuguse mulje. Näiteks Joel Luhamets Kuressaarest, piiskop praegu, kui tuli Tallinnasse külalisjutlustajana, märkab äkki kantslis, näh, minu nuhk on seal all!

Ma ei arva, et kõik ennast dissidendiks pakkujad nii väga puhtad vennad olid. Ütleme, et ma natuke umbusaldasin mõnda nendest. Ta võis olla dissident, aga ma ei tea, mis ta veel oli.

J-K.R: Ühiskond kipub kalduma – mitte ainult Eestis – vasakule, nagu me ei oleks seda eksperimenti teinud. Või on see liiast öeldud?

T.P: Nojah. Sellepärast, et see soov, et neilt, kellel hästi läheb, võtta ja ära jagada. Viletsate eest peab muidugi hoolitsema, aga siin on palju kadedust ka.

Einstein on selle kohta öelnud, et noh, eks mina olen ka natukene vasakpoolne nagu Mooses, Jeesus ja Marx ja muud meie juudid. Vanas Testamendis on juubeliaasta. 7 x 7+1, siis kõik võlad kustutatakse jne. Paraku, senini pole võrdsuse saavutamine õnnestunud. Prooviti! Aga siis ei ole midagi jagada enam varsti! See läheb meelest ära.

J-K.R: Jagamine iseenesest ei loo uusi väärtusi. Aga sulle jagatu eest saab uusi väärtusi luua.

T.P: (Noogutab) Ei loo, just. Sellepärast oleks natuke rohkem vaja mõtelda, kui ainult seda, et vaestele ka ja lihtsalt niisama. Ega inimeselt liiga suurt tarkust ei tasu tahta. Natuke aitab küll.

Eks see homo estonicus on kah ikka üsna usklik. Aga las ta usub pealegi seda ka, et ta on kõige uskmatum. See on ka usuvorm.

J-K.R: Kui me räägime lõpuks üha väiksemaks muutuvast maailmast, siis... jääb planeedi plahvatuslikult suurenev inimkonna arv.

T.P: Aga kõik see tähendab, et kui julgeks kainelt mõelda, siis aastat 2050 ei saa olla. Lihtsalt selleks ajaks on loodusressurssidega nii kaugel… Muidugi see ei lähe lineaarselt, me täpselt ei oska öelda, millal mingi nõks käib. Ja see inimeste arv, mis praegu kõige vähematki märki ei näita pidurdumisest… mis asi peaks teda pidurdama? Peale selle, et ei ole enam kuhugi minna ja ei ole midagi süüa.

Varem alati oli kuhugi minna, aga kuhu praegu minna? Ei saa ju tõsiselt võtta, et lähme Kuu või Marsi peale. Siukest juttu saab ainult Stephen Hawking rääkida.

J-K.R: Me võime ka öelda, et me ise oleme oma probleemide allikas, sest…

T.P: (Mõtlikult) Noh, see ei ole ju kuskilt väljastpoolt tulnud, see ei ole mujalt, kui ainult tõsiasjast, et inimese mõistus on suuteline olnud teaduse ja tehnika revolutsiooni tekitama. Ja muidugi see saatana vedelik, nafta. Kogu elus loodus kiirendab termodünaamika – oma soojussurma – saabumist. Aga inimene ja eriti nafta, see on asja justkui kontsentreerinud, siis ongi inimloom täpselt just seda teinud, mida vaja on termodünaamika teisele seadusele. Jube julm mõtelda. Ma ei arva, et ma praegu suutsin seda korralikult selgitada.

Ma räägin sulle ühe loo, mis minule endale on väga mõjunud, Karl Heimilt pärit. Ta võrdleb Kristust – mitte ainult ristisurma, vaid tema inimeste hulka tulekut – piksega. Nagu seal oleks välgusähvatus käinud, aga kõuekõmin ja lööklaine jõuab paari tuhande aasta pärast pärale. On, millele mõelda. Kristus on veelahe. Viimane võimalus. Pääs on võimalik vaid indiviidile. Kes pääsevad, need ei pääse mitte sellepärast, et nad siia ehitavad endale parema punkri, vaid nad pääsevad siit välja. Ükskõik, kuidas seda kujutada, aga mitte, et seda saaks remontida. Et piibli järgi maailm otsa saab, ei ole midagi, mis oleks selle õpetuse vastu.

(Muigab) Aga ma ei tea, mis must järele jääb, kui sa selle kõik nüüd kirja paned.