:format(webp)/nginx/o/2023/10/28/15684539t1h51bf.jpg)
Äsja avalikkusesse paisatud 134 ühiskonnategelase Iisraeli-vastases petitsioonis sisalduvad ajalugu moonutavad valeväited ning inimsusevastaste kuritegude ulatuse ja tähenduse täiesti äraspidiseks muutmise katse ületas kõik terve mõistuse ja inimlikkuse piirid, väidab Peeter Espak.
Taaskord kasutatakse vasakäärmuslastele omast kommet teha kusiganes ohvrist süüdlane ja süüdlasest ohver. Selline hukkunute mälestuse mõnitamine toimub aga olukorras, kus juudiriigis sajad julmalt mõrvatud ja surnuks piinatud naised ja lapsed pole veel mahagi maetud. Kõige selle taustal esitatakse meile terroristide ja kriminaalide endi poolt esitatud väljamõeldud statistikat ja väidetavaid juutide kuritegusid kui fakte.
Pöördumise kõige jõhkraimateks väideteks võib vast pidada enneolematu terrori ja mõrvalaine ohvriks langenud Iisraeli riigi poliitikutele omistatavaid genotsidaalseid ja palestiinlasi dehumaniseerivaid „etnilise puhastuse hirmu süvendavate Iisraeli juhtide sõnavõtte“, milliseid ei ole olemas.
Avalikus pöördumises sisalduvad väited ajaloost või ka praegu toimunust on suuresti propagandistlikud väljamõeldised või siis ajalugu ühest kitsast vasakäärmuslikust perspektiivist tõlgendavad terrorismi ja rahvusvaheliste vasakäärmuslike pseudoinimõiguslaste võrgustike (sh paljudes USA ja Euroopa ülikoolides tegutsevate inimsusevastaseid ideid levitavate aktivistidegruppide) ideoloogiat agiteerivad loosungid, millel pole päris reaalsusega sageli vähimatki seost.
Eriti küüniline on valeväidete esitamine selle kohta, nagu oleks Iisraeli riigi rajamiseni viinud „1947-1949“ sündmuste käigus toimunud teadlik sadade tuhandete „palestiinlaste“ väljaajamine oma kodudest, millise sündmuse uut vist lausa genotsiidi vormis kordumist propageerivat täna ka Iisraeli ametivõimud.
Taaskord kasutatakse vasakäärmuslastele omast kommet teha kusiganes ohvrist süüdlane ja süüdlasest ohver.
Eriti kummaliseks teeb sellise väite esitamine veel ka see et, kunstlik termin mitte kunagi eksisteerinud rahva kohta „palestiinlane“ oli sellel perioodil ja Briti Rahvasteliidu mandaadi raames kasutusel kõikide antud piirkonna elanike kohta. Sealjuures juutide ehk põlisrahva enda kohta nagu ka hilisemate nii vallutajarahvaste kui ka kristlaste, druuzide ja teiste tähistamiseks tänase Iisraeli riigi ja Jordaania kuningriigi aladel, mida kutsutigi pikalt üle maailma geograafilise koondnimega Palestiina.
Ühtlasi toimus sel perioodil verine osade moslemitest araablaste rünnak juutide vastu eesmärgiga põlisrahva kultuur oma ajaloolisel kodumaal hävitada ja sealt lõplikult välja ajada. Nii see katse juute oma kodumaal likvideerida kui rohked hilisemad teiste piirkonna araabia riikide poolt ette võetud üritused Iisraeli ja juutide lõplikuks hävitamiseks ei kandnud vilja.
Sest juudid suutsid edasi juba ka Nõukogude Liidu poolt kulisside taga mahitatud ja toetatud rünnakud edukalt oma eri vabadussõdade käigus tagasi lüüa.
Terminite „Palestiina“ ja „palestiinlane“ kasutamine tähistamaks väga erineva taustaga (sh sisserändajatest) moslemitest araablasi, mis aga välistas ajaloolisele kodumaale naasnud juudid täielikult, läks oma tänases tähenduses nn sotsiaalse konstruktsioonina kasutusele aga alles pärast Kuuepäevast sõda ja järjekordset araabia riikide panarabistlikku katset aastal 1967 Iisraeli hävitada ning juudid oma ajalooliselt kodumaalt välja ajada.
Eelkõige aga ka Yasser Arafati terroriorganisatsiooni „isikliku“ ja just eriti ka Nõukogude Liidu poolt toetatud „läänevastase“ projektina. Alles 1968. aastal Palestiina Vabastusorganisatsiooni poolt vastu võetud Palestiina Rahvusharta defineerib palestiinlased lõplikult kui vanematelt lastele päranduva rahvusidentiteedi ning võtab palestiinlaste ühemõtteliseks missiooniks jagamatu Palestiina riigi loomise, kust juudid-sionistid tuleb oma põliselt kodumaalt välja ajada. Kadus igasugune võimalus mistahes rahumeelse lahenduse leidmiseks, sest kahjuks pole juutidel võimalik teha rahu ennast „rahvuseks“ ümbernimetanud poliitilise liikumisega, kelle peamine agenda seisnes juutide hävitamises ja oma kodumaalt väljaajamises.
Toetades Iisraeli, toetame ka Eestit ja loomulikult Ukrainat võitluses muuhulgas just Venemaaga.
1993-1995 sõlmitud Oslo lepped toimusid aga oludes, kus Yasser Arafati selja tagant oli ära langenud kogu kommunistliku bloki toetus. Kuid nagu hiljem selgelt nägime, Arafati eesmärgiks ei olnud mitte päris rahu sõlmimine ja Iisraeli riigina tunnustamine, vaid lihtsalt aja võitmine oma projekti taaskäivitamiseks tulevikus, kui selleks on tekkinud soodsamad geopoliitilised olud. Palestiina omavalitsuses tõepoolest eksisteerinud rahu soovinud jõududel pole olnud aga edaspidi rahva seas mingitki kaalukamat toetust. Kõiki eri võimalusi kuidas iganes mingisugustki rahu teha on Iisrael pigem proovinud edasistel aastatel ära kasutada. Mingit päris võimalust või õigemini soovi selleks pole tegelikkuses aga vastaspoolelt saabunud. Püsiv elustiiliks kujunenud sõda Iisraeli vastu on aga südamed kõvaks teinud mõlemal poolel ning selles sõjas, kus rahu polegi olnud ühe poole eesmärk, tsiviilohvrite vältimine ei ole lihtsalt ühegi nurga alt võimalik.
Juutide püsimajäämine oma ajaloolisel kodumaal kõikide röövellikke vallutajate ja tagakiusajate kiuste on samasugune ime nagu see, et täna on alles eestlased oma põlisel kodumaal.
Nagu ka kõik eestlased pole head ja paljud neist on meie rahva pika ajaloo jooksul korda saatnud rohkelt ka sigadusi, on seda teinud muidugi ka paljud juudid. Seda muuhulgas ka oma rahva püsimajäämise eest eri sõdades paratamatusega silmitsi seistes võideldes, sest mingit teist või paremat valikut parasjagu lihtsalt ei olnud. Oma maa ja pere ellujäämise nimel tehakse paratamatult vahel ka tegusid, mis ei ole nende tegemise hetkel ega ka hiljem ajaloo silmis üllad. Kuid üheltki rahvalt ega ka temasse kuuluvalt üksikindiviidilt ei saa nõuda enda mahatapmisega alandlikult nõustumist või käsku enesetapuks, sest äärmuslastest ideoloogidele või mõnele petitsioonile allakirjutanutele see väga meeldiks.
Iseenda mõrvariga ei tingita. Iisrael on täna sundseisus, kus ühtegi teistsuguse tegutsemise valikut ei ole olemas.
USA poolt hetkel mõnevõrra Iisraeli tegevust pidurdav retoorika ja diplomaatia on aga samuti toimuva kontekstis mõistetav kahtlemata seetõttu, et selliselt toimides loodetakse päästa võimalikult suure osa terroristide käes pantvangis olevate USA kodanike elu. Ning võimalik et koguda ka rohkem luureinfot röövitud inimeste asukohtade ning Gaza sektori tunnelivõrgustiku kohta. Kuid ei saa välistada, et Iisraeli liialt nõrk esialgne vastus ja ka pealetungiga viivitamine võib pikemas perspektiivis hoopiski tuua kaasa rohkem probleeme ning ohvreid, kui kaasneks kiirema tegusemisega ning Gaza vabastamisega võimalikult ruttu. Kas pigem viivitav ja mitte liialt intensiivne olukorra lahendamine Gazas on taktikaliselt õigustatud, on raske öelda. Kuid see on täiel määral Iisraeli riigi ja tema juhtkonna enda otsustada. Ise oleksin pigem kriitiline viivituste suhtes. Sest iga kaotatud päev ei too juurde mingit kasu süütule tsiviilelanikkonna segmendile ning näitab ka vabat maailma ning õiglusel põhinevat mõtteviisi kuritegelikele riikidele taaskord nõrga ja otsustusvõimetuna julmale ja kalkuleerivale kurjusele otsustaval vastuhakkamisel.
Loodan, et kõik Eestis tegutsevad poliitilised jõud nagu ka südametunnistusega inimesed toetavad praegu ühemõtteliselt Iisraeli ja tema õigust oma riiki ja kõiki kodanikke sõltumatult rahvusest või usutunnistusest hävitamise eest kaitsta sõjas terroristlike riikide vastu üle kogu maailma.
Vastustades Iisraeli õigust ennast terrori ja sissetungi vastu kaitsa, ulatatakse sellega üheasgselt sõbrakäsi Venemaa kuritegelikule režiimile.
Iisrael ei kaitse teda ennast lõplikult minemapühkida soovivate jõudude vastu kaitsesõda alustades mitte ainult juutide ja üle 20% Iisraeli kodanikeks olevate araablaste (enamuses moslemid, kuid ka vähemaarvuliselt araablastest kristlased ja druuzid) õigust elule.
Toetades Iisraeli, toetame ka Eestit ja loomulikult Ukrainat võitluses muuhulgas just Venemaaga. Ning ka võitlust teiste Kremli režiimiga otsese sõjalise liidu moodustanud kuritegelike riikide vastu. Toetades Iisraeli, toetame õiglusel ja vabadusel põhineva maailma püsimist võitluses kogu tänases maailmas totalitarismi ja terrorit propageerivate riikide bloki vastu.
Nagu äsja Iisraeli Likudi partei poliitik Amir Weitmann vene propagandakanalis RT Hamasi ja palestiinlaste perspektiivi pooldavale saatejuhile pärast terroristide endi poolt toimepandud ja suures ulatuses väljamõeldud haiglarünnakut Gazas intervjuus ütles: „Ma saan aru, et te olete Venemaa palgal ja ma saan aru, et see siin on vene propaganda. Kuid ma ütlen teile, et olge väga ettevaatlikud! Meie lõpetame selle sõja. Me võidame, sest me oleme tugevamad. Peale seda aga Venemaa maksab tehtu eest. Uskuge mind, Venemaa maksab! /.../ Me võidame selle sõja, me ei unusta seda, mida te praegu teete. Me tuleme ja kindlustame selle, et Ukraina võidab. Me lubame, et te maksate selle eest, mida te olete teinud“.
Vastustades Iisraeli õigust ennast terrori ja sissetungi vastu kaitsa, ulatatakse sellega üheasgselt sõbrakäsi Venemaa kuritegelikule režiimile. Ning see on tänaseks avaldanud oma jõugujuhi Putini ja tema ametnikkonna kaudu ühemõtteliselt ning järjekindlalt täpselt samasuguseid seisukohti, mis sisaldub meie ühiskonnategelaste avalikus kirjas. Nende inimeste kiri legitimiseerib rahvusvahelist terrorismi, inimõiguste süstemaatilist rikkumist diktatuuririikide poolt. Ning aitab väga tugevalt kaasa juba täna reaalses elus toimuva Venemaa-Hiina-Iraani ning nüüd ka „palestiinlaste“ sõjalise liidu globaalsetele sihtidele. Eesmärgiga nõrgestada vaba maailma positsioone nii sõjaliselt kui samavõrra ka propagandismi kaudu läbi pehme jõu kasutamise.
Iga vabas maailmas tegutsev vastavat ideoloogiat levitav vasakäärmuslaste organisatsioon ning rakuke, ülikoolides inimõiguste mõttest ja olemusest tankiga ülesõitvate aktivistide protestiaktsioonid ning tudengkonnas läbiviidav „ajupesu“ nagu ka oma enda ühiskondades lõhestava poliitilise propaganda tegemine kurjuse jõudude heaks ei ole „vesi Putini veskile“ sel korral mitte ühe või teise poliitilise jõu salakavalas retoorikas ja poliittehnoloogias, vaid on seda täna ka päriselt. Petitsioon on samavõrra tegelikkust ja ka ajaloolist reaalsust moonutav või isegi võltsiv, kui oli seda Putini õigustus Ukraina sõja alustamise eel. Nimelt ukrainlasi iseseisva rahva või riigina pollagi olemas! Lääne imperialistid on sellise väärnähtuse loonud ning suur vene rahvas kaitseb ennast eelkõige NATO ja USA ekspansionismi vastu. Ukraina aprtheidirežiim paneb aga riigi idaosasas toime genotsiidi ja massimõrva süütute tsiviilisikute vastu! Venemaa on ohver – kurjad USA sõjatöösturid ja kapitalistid aga mitte ainult ei soosi süütute laste mõrvamist, vaid rikuvad üleüldiselt inimõigusi ja rahu.
Eesti poliitilised ringkonnad peaks antud pöördumises sisalduva sõnumi ja selle olemuse ühemõtteliselt hukka mõistma. Olgu tegu siis koalitsiooni või opositsiooni kuuluvate jõududega. On teatud küsimused – nagu kasvõi eestlaste, ukrainlaste või juutide õigus oma ajaloolisel kodumaal olemas olla ja selle eesmärgi saavutamiseks ennast ka röövvallutaja vastu kaitsta – milles peaks ka Eestis valitsema poliitilisi ideoloogiaid ületav üldinimlik lähtekoht.
Milles peab loomulikult sisalduma ka inimlik kaastunne ja võimalik abi sõjas kannatavatele süütutele tsiviilisikutele Iisraelis ja ka Gaza sektoris.
Kui Eestil on selleks võimekusi, peaksime loomulikult aitama oma võimete piires Iisraeli riiki ja rahvast sõjas terrori vastu. Ning kindlasti kutsuma üles piirkonnas asuvaid sealjuures sunni moslemite enamusega araabia riike Gazast põgenikke vastu võtma. Kasvõi piiratud ulatuses selleks spetsiaalselt loodud turvaaladele vältimaks terroristide kontrollimatut levikut omakorda Gazast edasi Egiptusesse ja kaugemale. See võiks põgenikke valimatult vastuvõtvates araabia riikides tuua kaasa katastroofilisi tagajärgi ja sotsiaalse kollapsi.
On ju ka Hamas Egiptuse riigi peaaegu hävitanud terroriorganisatsiooni Moslemi Vennaskonna poolt asutatud Iisraeli hävitama istutatud väikevend. Kuid justnimelt piirkonna araabia riike, kes kannavad ajaloolist vastutust ka täna aset leidvate sündmuste eest, peaks Eesti survestama, et tsiviilisikutest võimalikele sõjapõgenikele siiski rohkem abi antaks. Ning kindlasti saame paljut Iisraeli heaks ära teha nii Euroopa Liidus kui kaugemalgi rahvusvaheliselt. Sealjuures mõistes kõikjal hukka ÜRO peasekretäri poolt hiljuti laekunud vastuvõetamatud seisukohad toimuva osas nagu ka Euroopa Liidu sees leviva ohvrist süüdlast ja süüdlasest ohvrit tegeva vasakäärmusliku meelsuse.
Miks on vaja tekitada meile siia niigi pooleldi sõjarežiimil olevasse riiki sõgedate agitaatorite ja aktivistide poolt uut ühiskondliku lõhestamise operatsiooni, organiseerida Vabaduse platsile Palestiina toetusmiitinguid ja õhutada sotsiaalmeediafoorumites üles inimesi toetama valet?
Kas kunstirahvas on tõesti nii ära pööranud, et isegi tavapärasest mittevasakpoolsete vastasest fanaatilisest võitlusest pole enam küllalt?
Kas kunstirahvas või kes iganes ühiskonnas elavad tegelased on tõesti nii ära pööranud, et isegi tavapärasest 134 uue väljamõeldud soo ja seksuaalidentiteedi kaitsmisest rõhumise vastu ja kohalike mittevasakpoolsete vastasest fanaatilisest võitlusest pole enam küllalt?
Kas ei ole meil kohapealne tööpõld piisavalt lai ja suur, et jätkata käimasolevat vasakäärmuslikku revolutsiooni juba ette ära veetud künnivagudel?
Koostada petitsioone Laulupeo, meessoo, soo või Ühiskonnauuringute Instituudigi vastu?
Aga metsik raev ja viha peab ikka veel ühe uue rinde avama! Kõiki süütutest tsiviilisikutest ohvreid peabki soovima aidata ja neile ka kaasa tundma, sest see on inimlik. Aga toetades uue kurjuse telje ideoloogiat ja sihte, kannatavad just kõige enam need kaitset vajavad tsiviilisikud ise. Õiglus seatakse jalule ohvrit aidates ja süüdlast karistades ning kannatajaid terrorist vabastades muuhulgas ka Gazas. Mitte aga uue Vene-Hiina-Iraani-Hamasi kurjuse telje suuvoodriteks olemise ja maailma veelgi rohkema kannatuse tekitamise läbi.
/nginx/o/2022/01/20/14320330t1h6018.jpg)