ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: väike ümmargune riigijuht, kes tahtis kangesti Disniländi

Nikita Hruštšov hammustab 1959. aastal USA-s isukalt oma esimest hot-dogi Foto: Internet

Eelmisel nädalal 1964 tõstis Brežnevi klann taburetilt maha toonase nõukogude juhi Nikita Hruštšovi. Juku-Kalle Raid pajatab, kuidas üsna erilise juhtimisstiiliga, aga siiski veriste kätega Nikita Brežnevi stagnantidele närvidele käima hakkas. Nikitaga juhtus aga ka palju naljakaid lugusid, millest allpool vaatleme episoodi Disniländiga.

Enne Hruštšovi ei julgenud Vene riigijuhtidest keegi anekdoote pajatada. Jossip Mandelstam kirjutas Stalinist luuletuse, mida julgeti üksteisele vaid sosistada – "Kremli mägilane", kus vana Joss inimesi "küll näkku küll makku" taob ning kuidas teda ümbritseb hirmunud lakeide bande ("Üks niutsub, üks ähib, üks puhib /tema ühmab ning vägesid juhib).

Selle üsna kõheda luuletuse tõlkis eesti keelde Märt Väljataga. Jossip Mandelstam lõpetas oma elu 1938. aastal vangilaagris Vladivostoki lähedal. Üsna tavapärane lugu.

Leninist ei saanud üldse naljajutte rääkida, riiklik kuvand temast oli totruseni heasüdamlik: kõige rohkem armastas ta sehkendada lastega, lürpis oma rohelise lambiga kabinetis suhkruta teed, kuna tema suhkurt närisid mudilased. Anekdoodid Leninist pärinevad juba palju hilisemast ajast.

Nagu väljaõppinud koomik

Hruštšov, vastuoksa, nägi juba iseenesest välja nagu õppinud koomik. ukraina särk lohvaka pintsaku all, kaabu kuklas, viigipüksid kurgu alla üles tõmmatud ja rihmaga kokku soonitud. Ühtelugu hakkas ta tegelema igasuguste uute ettevõtmistega justkui leiutaja Jaan Tatikas, millest enamus jaburalt liiva jooksis. Seda, kuidas Karjalas maisi kasvatati, teavad kõik. Lisaks ka tohutute uudismaade ülesharimine, mis lõppes nii nagu sellised asjad ikka lõppevad: tuul puhus mulla ära, lõpuks polnud saagikusest haisugi järel.

"Kuidas te elate", olla Nikita küsinud naljatades töölistelt. "Meie elame väga hästi", vastanud töölised – samuti naljatades.

Vene ajaloolased väidavad, et just Hruštšovist ja nõukogude "heast elust" hakkasid naljad levima juba 1956. aastast, mil ta võimuohjad korralikult pihku sai.

"Kuidas te elate", olla Nikita küsinud naljatades töölistelt.

"Meie elame väga hästi", vastanud töölised – samuti naljatades.

Nikita naeratab maisiga Foto: Internet

Hruštšov käitus ka väga joviaalselt ning impulsiivselt ja paljud tema täiesti ajuvabad laused ning situatsioonikoomika jõudsid üsna käbedalt sula ajal rahva sekka. 1956ndal aastal teatas Nikita kohtumisel lääne diplomaatidega: "Meeldib see teile või mitte, aga ajalugu on meie poolel. Me kaevame teid maasse!"

Kui Hruštšov 1959. aastal USA-d külastas, hämmastas ja jahmatas ta sealseid inimesi oma ülevoolavate, teatraalsete ning täiesti lapselike etteastetega. Üllatunud ameeriklased vahtisid huviga telkust, kuidas Hruštšov pidas kõne kahest rongist, mis sümboliseerisid USA-d ja Nõukogude Liitu. Selle jutu mõte oli lihtne: nõukogude rong on Ameerika omast veel maas, aga hiljemalt paari aasta pärast väljuvad kaks rongi taaskord jaamast ja siis on ees juba nõukogude oma.

Seda öeldes lehvitas Hruštšov käega ja karjus justkui mahajääjaile viibates "hüvasti". Nali meeldis talle endale sedavõrd, et ta kordas etteastet veel mitu korda.

Kunstnikud p...rastid

1962. aastal külastas Nikita aga abstraktsionistide kunstinäitust Moskvas. Seal pakutavast ei saanud maisihuviline maa-taat üldse aru ning kukkus kunstnikke ropult sõimama, nimetades neid ärritunult pederastideks.

Nikita tahtisi minna Disniländi, mis tekitas jahmatust – mida teeb "maailma võimsaima riigi" juht laste plastmassist mänguväljakul?

Ja veel: "Korralagedus! Mis see on? Kas selle joonistas eesel oma sabaga või?"

Ning edasi: "Mis näod need on? Kas te ei oska joonistada? Minu lapselaps joonistab ka paremini!"

Või siis niimoodi: "Saksofonist noani on ainult üks samm!"

Ja lõpetuseks: "Keelata! Kõik keelata! Lõpetada see jälkus! Ma käsin!"

Siinkohal on kohe paslik meenutada, et poliitikuid-kunstieksperte leidub ka Eestis. Mõni aeg tagasi pidas ju üks EKRE liige Pärnus kunstiteadusliku kõne, millest naljahambad kohe "kus on lehm?" meemi tootsid.

Huvitaval kombel meeldis Nikitale aga USA meelelahutus, ameerika filme vahtis ta hea meelega, talle maitsesid ka seal pakutavad hot-dogid. Vaid Hollywoodis tema auks korraldatud etendus, kus vehiti kankaani tantsida, ei jõudnud Nikitale kohale, sest seelikute alt välkuvaid trussikuid pidas nõukogude asjamees ebamoraalseks.

Valges Majas toimunud õhtusöögil aga kinkis Hruštšov Eisenhowerile koopia pallikujulisest Lunik II kosmosesondist, mis jõudis esimese inimese treitud esemena kuuyle. Tegu oli trääsa näitamisega USA-le ning Nikita ironiseeris: "Ma olen kindel, et ühel päeval suudate ka teie saata raketi Kuule!"

Miks ei lasta Disniländi?

Üks anekdootlik episood aga leidis aset seoses Nikita ja disniländiga Los Angelesis.

Nikita oli üsna resoluutselt väljendanud soovi minna Disniländi, mis tekitas mõnevõrra jahmatust – mida teeb "maailma võimsaima riigi" juht laste plastmassist mänguväljakul?

Aga Hruštšov ei jätnud jura. Los Angelese politseiülem saatis Nikita saatjaile sõnumi, et visiit lõbustusparki jääb ära, kuna seal on keeruline Nikita julgeolekut tagada. Hruštšov muutus täiesti pööraseks, vehkis rusikatega ning karjus Hollywoodis, kui tühistamisest oli kuulnud: "Kas teil on seal rakettide stardiplatvormid? Milles on asi? On seal koolera või katkuepideemia? Ja ma ütlen, et ma sooviksin väga minna ja näha Disniländi. Minu jaoks on selline situatsioon kujuteldamatu!"

Hruštšov karjus vihaselt jupp aega, enne kui tema raev lahtus. Sealjuures märkis USA ajakirjandus, et juba paari minuti pärast naeris ta joviaalselt, soputas vastuvõtjaid pintsakukäisest, vatras midagi maisist ning kosmosest.

Kambaka põhjused

Hruštšovile ei tehtud kambakat mitte tema lollide majanduslike ideede pärast, armastuse tõttu hot-gogide vastu või Disniländi ainetel, vaid üsna lihtsal põhjusel.

Vene traditsioonid ütlevad sõnaselgelt, et õige armastus algab paduhirmust, ainult halvavale hirmule järgneb ka harras austus. Siin ei ole midagi muutunud.

Nikita oli 1956. aastal pidanud kõne Stalini isikukultusest ja vanem kaader ei tahtnud sugugi Stalinit peldikust alla lasta. See värk tundus neile liiga püha ning Stalin oli ju siiski võitnud sõja ja täitnud inimesed hirmuga – mitte vaid nõukogudemaal, vaid ka läänes.

Aga Vene traditsioonid ütlevad sõnaselgelt, et õige armastus algab paduhirmust, ainult halvavale hirmule järgneb ka harras austus. Siin ei ole ka täna midagi muutunud.

Stalinistidel läks korda alles teine kambakas, pulti loivas Brežnev, kes muutus üsna ruttu vettinud topise sarnaseks, aga Hruštšov paigutati põhimõtteliselt koduaresti.

Niisiis – Venemaal võib saada saatuslikuks liigne flirt läänega, aga kindlasti kohe katse kõigutada mõnd puutumatut pühakut, olgu selleks siis parasjagu Stalin või Putin.